Pasknäär

Pasknäär
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Vareslased Corvidae
Perekond	Pasknäär Garrulus
Liik	Pasknäär
Binaarne nimetus
Garrulus glandarius (Linnaeus, 1758)
Pasknääri levila

Pasknäär (Garrulus glandarius) on linnuliik vareslaste sugukonnast.

Levila

Pasknääri levila on üsna laialdane, hõlmates suurt osa Euroopat (puudub ainult Šotimaa põhjaosas, Islandil, Skandinaavia mägialadel ja Ibeeria poolsaare edelaosas), Aasia taiga- ja segametsavööndit Kagu-Aasia ja Põhja-Indiani ning Loode-Aafrikat.

Arvukus

Pasknäär on Eestis üldlevinud ja arvukas haudelind. Pasknääri pesitsusaegset arvukust hinnatakse 30 000 – 50 000 isendile. Kogu Euroopas hinnati 2004. aastal hinnati pasknääride arvukust 6–13 miljonile haudepaarile, mis teeks isendite koguarvuks 18–39 miljonit. Kogu maailmas on arvukus umbes 25–49 miljonit haudepaari.

Pasknääride arvukus on erinevatel põhjustel kõikunud. Üheks põhjuseks on olnud küttimine. Saksamaal on makstud tapetud pasknääride eest tasu isegi kuni 1980. aastateni. Kohati põhjustas see isegi pasknääride täielikku hävimist. Arvukus hakkas tõusma 1920. aastatel ning samast ajast alates on täheldatud pasknääride linnastumist ning levila laienemist põhja suunas Skandinaavias ja Põhja-Aasias.

Arvukust vähendab ka metsade lageraie.

Välimus

Pasknääri tiivasulg

Täiskasvanud pasknäärid on umbes haki suurused 32–35 cm pikkused, kirju sulestikuga linnud. Tiibade siruulatus on 53 cm ja linnu kaal umbes 170 grammi. Emas- ja isaslind sulestikult ei erine. Laia levila tõttu on pasknääril mitmeid üksteisest sulestiku värvuselt erinevaid alamliike. Eestis levinud nominaatvormil on pea piirkond heledam ja noka tüve pikenduseks on mõlemal pool musta värvi laik. Iseloomulik on sinise-musta-valgekirju tiivaküüdus ja sellest tagapool tiival valge laik. Rind ja kõhualune on roosakashall või beež, kurgualune ja päranipuala valge. Saba ja tiibade tagaosa on must. Nokk on pruunikashall, jalad pruunikaspunased kuni hallikaspruunid.

Noorlindude sulestik sarnaneb vanalindude omaga, kuid on veidi tumedam ja rind punakam.

Erutunud linnul tõusevad lagipeasuled madala tutina püsti.

Pasknääri lend on pikemal vahemaal aeglane ja ebakindel, ümarate tiibade löögid on loperdavad. Lühemal vahemaal liugleb piki metsaserva pehmete sügavate kaartega. Maapinnal ja okstel liigub ta enamasti hüpates, aeg-ajalt sabasulgi laiali ajades.

Hääl

Pasknääri hoiatushüüd on vali kriiskav 'krääääk' või 'rräätš', aga ka hiireviu häälitsusest sageli eristamatu 'viää'. Ta jäljendab meisterlikult teisi linde, aga ka koduloomi, näiteks lamba ja kitse häälitsusi.

Nimetus

Noorlind

Rahvakeeles on tal palju nimetusi. Lisaks levinuimale pasknäärile ka näär, pasknäru, metsnäär, pasaraak, sittharakas, paskrajakas, paskrästas, kreet, päägus, laaneharakas, pajurästas, kartulirääk, tammeähk, nott, lidrilind, rääkijalind jt. Nimetused põimuvad ja on paralleelsed mänsaku nimetustega, sest mänsakul on sarnane häälitsus.

Vanasti otsis pasknäär sageli putukaid hobusepabulatest. Selline sõnnikus sonkimine on talle nimetuse andnud.

Ladinakeelse nimetuse tähendus on garrulus 'lärmakas, käratsev, jutukas, lobisev' ja glandarius 'tõrude juurde kuuluv, tõrusid andev' (sõnast glans 'tammetõru').

Eluiga

Pasknäär elab teadaolevalt kuni 17-aastaseks.

Alamliigid

Alamliik G. g. albipectus

Alamliik G. g. atricapillus Iisraelis

Alamliik G. g. japonicus

Alamliik G. g. leucotis

Pasknääride geograafiline varieeruvus on väga suur. On kirjeldatud ligi 70 alamliiki, mida võib jagada 8 rühma. Need on kas geograafiliselt isoleeritud või üleminekupopulatsioonide kaudu üksteisega seotud. Alamliigirühmade sees on iseloomulike tundemärkide variatsioon enamasti sujuva üleminekuga.

Rühm glandarius

See rühm, kuhu kuulub nominaatvorm, asustab Euroopat Uuraliteni ja lõunas Vahemere regioonini. Sulestik on punakas-hallikaspruun ja pealagi on triibuline.

• G. g. glandarius (Linnaeus, 1758) – Põhja- ja Kesk-Euroopa idas kuni Uuraliteni
• G. g. hibernicus Witherby & E. J. O. Hartert, 1911 – Iirimaa
• G. g. rufitergum E. J. O. Hartert, 1903 – Šotimaa kesk- ja lõunaosa, Inglismaa, Wales ja Loode-Prantsusmaa
• G. g. fasciatus (A. E. Brehm, 1857) – Ibeeria poolsaar
• G. g. albipectus O. Kleinschmidt, 1920 – Itaalia, Sitsiilia ja Dalmaatsia rannik
• G. g. ferdinandi Keve-Kleiner, 1943 – Bulgaaria idaosa ja piirnevad alad Traakias
• G. g. graecus Keve-Kleiner, 1939 – Lääne-Balkan ja Kreeka mandriosa
• G. g. cretorum R. Meinertzhagen, 1920 – Kreeta
• G. g. corsicanus Laubmann, 1912 – Korsika
• G. g. ichnusae O. Kleinschmidt, 1903 – Sardiinia
• G. g. glaszneri Madarász, 1902 – Küpros

Rühm cervicalis

See rühm on levinud Loode-Aafrikas. Ülaosa on kahevärviline: pealagi ja osaliselt kukal on ruuge, veinipunane või must, pealagi on laiatriibuline. Selg on hall.

• G. g. cervicalis Bonaparte, 1853 – Põhja- ja Kirde- Alžeeria ning Tuneesia
• G. g. whitakeri E. J. O. Hartert, 1903 – Põhja-Maroko ja Loode-Alžeeria
• G. g. minor J. Verreaux, 1857 – Kesk-Maroko ja Atlase mäestik

Rühm atricapillus

See rühm asustab Vahemere idarannikut ja Väike-Aasiat, samuti osa Kaukaasiat ja Krimmi. Alamliikidel on must pea ülaosa pikenenud pealaesulgedega ja pikema valge laubaga. Kukal ja selg on sama värvi. Bosporuse Euroopa poolel on segapopulatsioon alamliigiga G. g. graecus.

• G. g. atricapillus I. Geoffroy Saint-Hilaire, 1832 – Lääne-Süüria, Lääne-Jordaania ja sellega piirnev osa Iisraelis
• G. g. krynicki Kaleniczenko, 1839 – Kaukaasia ja Kirde-Türgi
• G. g. samios Keve-Kleiner, 1939 – Samos ja arvatavasti Kos
• G. g. anatoliae Seebohm, 1883 – Türgi lääne-, kesk- ja idaosa kuni Põhja-Iraagi ja Lääne-Iraanini
• G. g. iphigenia Suškin & Ptušenko, 1914 – Krimm

Rühm hyrcanus

See rühm hõlmab vaid samanimelise alamliigi, mis asustab Alborzi mäestiku põhjanõlva ja on hübriidpopulatsiooniga seotud alamliigiga G. g. krynicki. Pealagi on must, kuid pikemad suled on punaka äärisega.

• G. g. hyrcanus Blanford, 1873 – Kagu-Aserbaidžaan ja Põhja-Iraan

Rühm brandtii

See rühm asustab Põhja-Venemaad Põhja-Jaapanini ja talle on iseloomulik punane või ruuge pea vöödilise pealaega. Ülejäänud ülapool on hallim kui rühma glandarius alamliikidel. Viimasega ja samuti aasia rühmaga bispecularis esineb segapopulatsioone.

• G. g. brandtii Eversmann, 1842 – Lõuna-Siber Uuralitest ida pool Sahhalinini, lõunas Mongoolia põhajosani, Hiina loode- ja kirdeosa, Korea ja Hokkaido
• G. g. kansuensis Stresemann, 1928 – Kesk-Hiina (Qinghai, Gansu ja Loode-Sichuan)
• G. g. pekingensis Reichenow, 1905 – Ida-Hiina (Liaoningi lõunaosa, Shanxi, Hebei)

Rühm bispecularis

See rühm on levinud Himaalajast Hiinani. Pealagi on ilma triipudeta, pea ja selg on sama värvi. Valge tiivaküüdus on asendunud sini-must-valgete vöötidega.

• G. g. bispecularis Vigors, 1831 – Himaalaja lääneosa kuni Lääne-Nepalini
• G. g. sinensis Swinhoe, 1871 – Hiina kesk-, lõuna- ja idaosa, Põhja-Birma
• G. g. interstinctus E. J. O. Hartert, 1918 – Himaalaja idaosa, Lõuna-Assam ja Kagu-Xizang
• G. g. oatesi Sharpe, 1896 – Loode-Birma
• G. g. haringtoni Rippon, 1905 – Lääne-Birma
• G. g. taivanus Gould, 1863 – Taiwan

Rühm leucotis

Siia rühma kuulub vaid nimeandev alamliik. Must pealagi ja kahekordne sini-must-valge tiivaküüdus.

• G. g. leucotis Hume, 1874 – Kesk- ja Ida-Birma, Lõuna-Hiina (Lõuna-Yunnan), Tai, Indohiina kesk- ja lõunaosa

Rühm japonicus

See rühm asustab Jaapanit, välja arvatud Hokkaido. Must valjasriba on ühenduses laia musta haberibaga. Pealagi on must valge äärisega sulgedega. Küünra-hoosulgede välislabad on pikalt valged.

• G. g. japonicus Temminck & Schlegel, 1847 – Kesk-Jaapan (Honshū ja Oshima).
• G. g. tokugawae Takatsukasa, 1931 – Sado saar
• G. g. hiugaensis Momiyama, 1927 – Kyūshū
• G. g. orii Nagamichi Kuroda, 1923 – Yakushima

Elupaik

Pasknäär elab peamiselt suuremates okas- ja segametsades, vahel ka puisniitudel ja metsatukkades ning väga harva kalmistutel ja suurtes parkides. Tõrude ja pähklite valmimise aegu tulevad nad parvedena parkidesse ja aedadesse. Lääne- ja Kesk-Euroopas on osaliselt linnastunud, elades parkides ja aedlinnades. Põhja-Aasias asustavad taigat ja Kagu-Aasias vihmametsi. Pasknäärid väldivad avamaastikku.

Ränne

Pasknäär on peamiselt paiga- ja hulgulind, osaliselt ka rändlind. Sügisel võib täheldada väiksema ulatusega lõuna- ja edelasuunalist rännet. Merd nad tavaliselt ületada ei julge. Ida- ja Põhja-Euroopas on mõnel aastal täheldatud arvukamat rännet, näiteks 1983. aastal liikus suurel arvul linde üle Skandinaavia ja Poola Suurbritannia ranniku suunas. Suuremat rännet on täheldatud enne seda 1882, 1898, 1916, 1932, 1933, 1936, 1947, 1955, 1964, 1972 ja 1977. 1964. aastal loendati Gdańskis ühe kuu jooksul 35 000 rändavat lindu. Suurim parv koosnes 1682 linnust.

Toitumine

Pasknääri munad

Pasknäär on segatoiduline. Tema toidu hulka kuuluvad selgrootud, väikesed selgroogsed loomad ning igasugune taimne toit. Lisaks tammetõrudele on ta toiduks kastanid, pähklid, nende puudumisel ka mais ja muud teraviljad. Lisaks võib ta süüa marju, luuvilju, kaunvilju, kartuleid ja seeni. Suvepoolaastal on ülekaalus putukad ja ussid, harvem ka väikelindude munad ja -pojad ning väikesed närilised. Putukatest on toiduks maipõrnikad, siklased, kärsaklased, poilased, kedrikuröövikud jt. Suve teisel poolel tarvitab rohkem taimset toitu (marjad, seemned) ja tammetõrusid. Tõrudest kogub ta ka omale talvevarusid, kaevates neid mulla alla või toppides puupragudesse. Mõnes panipaigas võib neid olla kuni 4 kg. Tavaline korraga tassitav kogus kõigub 1–5 tõru vahel, kuid rekord olevat 9 tõru korraga. Enamik tõrusid paigutab lind venivasse söögitorru. Osa peidetud tõrudest kaevab pasknäär talvel lume alt välja, kuid osa jääb kasutamata ja läheb kevadel idanema.

Pasknäär saagiga

Pasknäär külastab ka linnutoidumaju ja solgiauke, kuid püüab jääda puude lähedusse.

Pesitsemine

Noorlind

Pasknäär ehitab pesa tavaliselt kuuse otsa tüve lähedale. Pesapaiga valib välja isaslind. Pesa asub 1,5–5 m, harvem ka kuni 10 m kõrgusel, seda ehitavad mõlemad vanalinnud. Lameda kujuga pesa välimine osa tehakse raagudest, seestpoolt vooderdatakse sambla, rohujuurte ja muu kättesaadava pehme materjaliga. Kurnas on 4–8 muna, mida emaslind haub 16–20 päeva. Eestis on kurn täis mai esimesel poolel. Haudumise perioodil on vanalinnud väga ettevaatlikud ja ei häälitse valjult. Pojad kooruvad 24–30 tunni jooksul. Poegi toidavad mõlemad vanemad. Pojad lahkuvad pesast 20–22 päeva pärast ning pesakond liigub vanalindude hoolitsuse all koos ringi vähemalt 3 nädalat. Suguküpsuse saavutavad pasknäärid 2 aasta vanustena ja pesitsema hakkavad kolmandal aastal

Munemisperioodil langevad munad sageli oravate, harakate, unilaste või teiste pasknääride saagiks.

Vaenlased

Pasknääri looduslikud vaenlased on kullilised ja varesed ning öisel ajal öökullid. Saksamaal ja Austrias on pasknääre kütitud, sest pasknäärid söövad väikeste värvuliste mune ja poegi. Pasknääre on ka toiduks tarvitatud: Saksamaal on jahimehed teinud pasknäärisuppi.

Käitumise iseärasused

Pasknääridel on eriline suhe sipelgatega. Lind võib seista sipelgapesasse, sirutada tiivad laiali ja lasta sipelgatel katta kogu oma keha. Sipelgad pritsivad ta sulestikule sipelghapet, mis tõenäoliselt aitab pasknääril hävitada oma parasiite.

Noorlinnuna inimese kätte sattudes on teda kerge üles kasvatada ja ta taltub kiiresti. Vabadusse pääsedes pöördub ta inimese juurde tagasi.

Välislingid

• Pasknäär andmebaasis eElurikkus

• http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/GARGLA2.htm
• Pasknäärist Eesti Televisiooni saates "Osoon"