Peetruse teine kiri

Peetruse teine kiri on üks Uue Testamendi raamat Piiblis (lühend 2Pt). See on Uue Testamendi kaanonis 22. raamat, millele eelneb Peetruse esimene kiri ja järgneb Johannese esimene kiri. Tekst on algselt kirjutatud koinees. Kardinal Stephen Langton jagas teksti 3 peatükiks. Peetruse teine kiri on üks lühemaid tekste Uue Testamendi kaanonis.

Pealkiri

Peetruse teine kiri polnud algselt pealkirjastatud. Traditsiooni järgi nimetati esimeste sajandite jooksul Peetruse teist kirja kreeka keeles "B' Επιστολή Πέτρου". Vulgatas on kiri pealkirjaga "Epistula II Petri".

Autorlus

Traditsiooni järgi on kirja autor apostel Peetrus. Peetruse autorsuse tõestusena on kirjas mainitud, et tegemist on autori teise kirjaga. Kirjast selgub, et autor on apostel Pauluse kaasaegne.

Teoloog Origenes kahtles esimesena Peetruse autorsuses. Samuti kahtles autorsuses kirikuloolane Eusebios Kaisareast, kuid Hieronymus lisas kirja Uue Testamendi kaanonisse. Tekstianalüüsi alusel on tuvastatud, et kirja keeleline struktuur oleks lihtsa kaluri Peetruse jaoks olnud liiga keeruline, kuid kui autor kasutas ära Peetruse autoriteeti, siis näitab kiri Peetruse autoriteedi tähtsust algkirikus. Tekstianalüüsi alusel sarnaneb kiri Juuda kirjaga. Assüüria kiriku kaanonist kiri puudub.

Stiili ja sisu poolest on tegu hoopis teistsuguse ülesehitusega, kui Peetruse esimeses kirjas. Ei ole kahtlust, et Peetrus tahab lugejatele edastada, et tema näol on tegu apostel Peetrusega. Ta kutsub ennast Jeesuse Kristuse sulaseks ja apostliks. Ta räägib oma kirjas mitmetest sündmustest, sealhulgas näiteks püha mäel Jumala hääle kuulmisest, mis annavad alust arvata, et tegu on tõepoolest apostel Peetrusega.

Tekkelugu

Peetrus oli koos venna Andreasega Jeesus Kristuse esimesed jüngrid, ta kuulus Jeesuse 12 apostli hulka, oli Rooma kristliku koguduse rajaja ja esimene piiskop. Peetruse teine kiri on lähetatud igale kristlasele. Peetruse teist kirja on peetud ka Peetruse testamendiks. Kirja varasem terviklik tekst on säilinud Papüürus 72 manuskriptil 4. sajandist. Koostamise kuupäeva määramine on osutunud väga raskeks. Kommentaarid ning teatmikud on paigutanud Peetruse teise kirja 60. aasta ning 160. aasta vahele. Ajalist orienteerumist parandab teadmine, et Peetrus sai märtriks 68. aastal. Peetrus viitab oma surmale ka oma teises kirjas "teades, et mu telgi mahavõtmine on varsti käes, nagu ka meie Issand Jeesus Kristus on mulle seda teatanud" (1:14).

Ülesehitus

Peetruse teine kiri koosneb 3 peatükist, mis jaguneb 61 salmiks. Teksti jagas peatükkideks 13. sajandil kardinal Stephen Langton ja salmideks Robert Estienne 1551.

Sisu ülevaade

• 1:1-1:2 – tervitus
• 1:3-1:11 – pühitsuse vajadus
• 1:12–1:21 – Piibli veenvus
• 2:1–2:22 – hoiatus valeõpetajate eest
• 3:1–3:16 – viimsetest aegadest.
• 3:17–3:18 – lõppsõna.

Sisu

Kiri algab Jeesus Kristuse sulase ja apostli Siimeon Peetruse pöördumisega. Peetruse teise kirja sisu on Peetruse esimese kirjaga võrreldes üpris teistsuguse näoga.

Väidetavalt on kiri kirjutatud vahetult enne Peetruse surma (1:14). Teoloogid on argumenteerinud, et see tekstirida võib olla lisatud kirja peale Peetruse surma ning pole osa originaaltekstist. Kiri sisaldab ühteteist viidet Vanast Testamendist. Peatükis (3:15) on viidatud Pauluse esimene kiri tessalooniklastele. Raamatus on sarnased ka mitmed lõigud Juuda kirjaga, mis annab alust arvata, et ühe kirja kirjutamisel on toetatud suuresti teisele kirjale. Kuna Juuda kiri oli palju lühem kui Peetruse teine kiri, siis peetakse Juuda kirja Peetruse teise kirja allikaks.

Peetruse teine kiri hoiatab inimesi valede õpetuste eest, kes moonutavad autentset, apostliku traditsiooni ning ennustab nende jaoks kohtuotsust. Peetrus kirjutab, et Jumal on Kristuse teist tulemist edasi lükanud, et suurem hulk inimesi saaksid kurjuse tagaplaanile jätta ning saada lunastatud. Ta kutsub üles inimesi olema kannatlikud ning toonitab, et oluline on õppida pühakirja. Samuti kutsutakse üles pühale elule, sest jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis eluks vajalik.

Kristlase usu ilmingud on Peetruse teise kirja järgi:

• voorus
• tunnetus
• kasinus
• kannatlikkus
• vagadus
• vennalikkus
• armastus

Kanoonilisus

Peetruse teise kirja kaanonisse lisamine oli problemaatiline. Esimesed kahtlused kirja autori kohta pärinesid Origenese poolt. Origenes ei põhjendanud oma kahtlusi, kuid siiski asetas ta tõelise autori suure küsimärgi alla. Kuna Origenes ei suutnud oma kahtlusi põhjendada, siis peeti Peetruse teist kirja siiski kaanonlikuks.

Oma kahtlusi väljendas tõsisemalt Eusebius Antilegomenas. See on esimene ametlik kirjutis, mis tõstatab autori probleemi, kuid üldkiriklikult oli Peetruse teist kirja juba tunnustatud, siis peeti seda kanooniliseks.

Kiri eesti keeles

Georg Mülleri jutlustest 17. sajandi algusest on pärit esimesed eestikeelsed teadaolevad kirjakohad Peetruse teisest kirjast.

Tekst ilmus esmakordselt tervikuna eesti keeles 1686 "Wastses Testamendis" kui "Petrise Apostli töine Rahmat kigille kirjotetu". 1694 Müncheni käsikirjas on kiri pealkirjastatud "Peetrusse se Apostli Teine Ramat keigile kirjotud" ja 1739 Piiblis "Apostli Peetrusse teine Ramat Keige usklikkude heaks kirjotud".

Kirjandus

• Michael Green: "Peetruse teine kiri. Juudase kiri." MTÜ Allika, 2010.
• D. Guthrie. "New Testament Introduction." 2000.
• Donald A. Hagner. "The New Testament: a Historical and Theological Introduction". Grand Rapids (Mich.): Baker Academic, 2012.
• Eduard Schweizer. A Theological Introduction to the New Testament. 1991

Välislingid

• Peetruse teine kiri. Piibel.net (eesti keeles)
• Peetruse teine kiri 1686. aasta "Wastses Testamendis".