Pieter Zeeman
| Pieter Zeeman | |
|---|---|
|
| |
| Sündinud |
25. mai 1865 Zonnemaire, Holland |
| Surnud |
9. oktoober 1943 (78-aastaselt) Amsterdam, Holland |
| Rahvus | hollandlane |
| Haridus | Leideni Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | Füüsika |
| Tuntumad tööd | Zeemani efekt |
| Tunnustus | Nobeli füüsikaauhind (1902) |
Pieter Zeeman (25. mai 1865 Zonnemaire – 9. oktoober 1943 Amsterdam) oli hollandi füüsik, Nobeli auhinna laureaat.
Aastal 1902 sai ta Zeemani efekti avastamise eest Nobeli füüsikaauhinna. Ta jagas auhinda Hendrik Lorentziga, kes esitas teooria Zeemani efekti seletamiseks.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pieter Zeeman õppis füüsikat Leideni ülikoolis, kus tema õpetajate seas olid Heike Kamerlingh Onnes ja Hendrik Lorentz. Aastal 1895 sai temast Leideni ülikooli dotsent.
Ta asus uurima magnetvälja mõju aatomite emiteeritavale kiirgusele ning avastas, et magnetväljas jaguneb spektrijoon mitmeks komponendiks (Zeemani efekt). Et ta oli oma uuringuteks loata laborit kasutanud, vallandati ta ametist, kuid hiljem, kui tema avastus avalikuks sai, võeti tööle tagasi. Aastal 1900 sai temast Amsterdami ülikooli professor. Aastal 1923 valmis Amsterdamis labor, kus ta Zeemani efekti uurimist jätkas. Labor nimetati 1940. aastal tema auks Zeemani laboriks.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1902 – Nobeli füüsikaauhind
- 1912 – Matteucci medal
- 1921 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi välisliikmeks
- 1921 – Henry Draperi medal
- 1922 – Rumfordi medal
- 1925 – Franklini medal