Pikk tänav

See artikkel räägib tänavast Tallinnas; teiste tänavate kohta vaata lehekülge Pikk tänav (täpsustus).

---

Tallinna vanalinna serv ja Pikk tänav

Pikk tänav Mustpeade hoonega ja Kanuti Gildi majaga, vaadatuna Olevimäe poolt 19. sajandi keskel

Pikk tänav, vaadatuna Suurgildi platsilt Toompea ja Pika jala väravatorni suunas 21. sajandi alguses

Pikk tänav on Tallinna vanalinnas Kesklinna linnaosas asuv tänav. Selle pikkus on 723 meetrit.

Tänavat strantstrate ja hooneid tänaval on esimest korda nimetatud 1362. aastal, nimetatud ka longa strate ja longa platea, longa rega (1367). Tänaval asub 73 kinnistut.

Pikk tänav algab Tallinna all-linna ja Toompead eraldanud Pika jala väravatornist ning ulatub kuni Tallinna algse sadama juures asunud Tallinna linnamüüri välispiirde Suure Rannaväravani ja sellega ristuva Rannamäe teeni. Pikk tänav on üks keskaegse vanalinna põhitänavaist, suundudes paralleelselt Laia tänavaga Toompealt alla Tallinna lahe suunas.

Toompealt mere poole suundudes ristub tänav Pika jala väravatorni juures Rataskaevu ja Nunne tänavaga; Pikka tänavat Raekoja platsiga ühendava Kinga ja Mündi tänavaga ning Saia käiguga; Laia tänavaga ühendava unikaalse hoonetevahelise kinnise Börsi käiguga; Pühavaimu kiriku juures Pühavaimu tänavaga; mustpeade maja ja Rohelise turu juures Olevimäe tänavaga; uuesti Kopli lahe pool asuva ja paralleelse Laia tänavaga ühendava Hobusepea, Vaimu, Pagari, Oleviste ja Tolli tänavaga ning Suure Rannavärava ees lõplikult Pikale tänavale suubuva Laia tänavaga.

Hoonestus

Vaade Pikale tänavale Kinga tänava nurgalt Pika jala väravatorni suunas, hooned 7, 5, 3 ja 1

Pikk 1

Kinnistu Pikk 1 // Lai 2 // Nunne 2 kuulus 1817. aastast Franz Wilhelm Brinckile ja 1877. aastal omandas kinnistu Tallinna linn. Aastatel 1934–1944 tegutses hoones Kohvik Toom ja Eesti NSV ajal Kohvik Pärl.

Pikk 2

Pikk 2 // Voorimehe 9 // Rataskaevu 1. Endine Päevalehe toimetuse hoone Tallinnas

Pikk 2 // Rataskaevu 1 // Voorimehe 9 on neljakorruseline kivihoone, tiibadega Rataskaevu ja Voorimehe tänaval, ehitatud arhitekt Artur Perna projekti järgi aastatel 1921–1923 Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse ajalehe Päevalehe toimetuseks ja ühisuse trükikojahooneks. 1936. aastal valmis hoonele kahekorruseline funktsionalistlik juurdeehitis aadressiga Voorimehe tänaval, mille arhitekt oli Eugen Habermann.

Hoones asus Eesti NSV ajal Eesti NSV Ministrite Nõukogu Riikliku Kirjastuste, Polügraafia ja Raamatukaubanduse Komitee trükikoda Kommunist.

Hoone kuulub riigile ning seda rendivad tänapäeval Muinsuskaitseamet ja kirjastus Perioodika.

Pikk 3

Pikk 4, Pika tänava ja Voorimehe tänava nurgahoone

Kinnistu Pikk 3 kuulus 1866. aastast Friedrich Müllerile, 20. sajandi alguses Henriette Kochile, Richard Schmidtile, Max Wilhelm Fickile, Balthasar von Ungern-Sternbergile ja 1917. aastast Nikolai Kochile. 1919. aastast kuulus hoone Schwarzide perekonnale ja 1932. aastast Gustav-Adolf Reinthalile.

Pikk 4, 6, 8

Elamu Pikk 7

Hooned Pikk 4, 6, 8, mille projekteeris 1920. aastal arhitekt Ernst Gustav Kühnert, on kolm kokku ehitatud kivimaja. Hoonete allkorrustel asuvad suurte vitriinidega kaupluseruumid, ülakorrusel kontorid ja korterid. Kinnistu Pikk 4 // Voorimehe 6 kuulus 1869. aastast Friedrich Müllerile ja seejärel tema pärijatele, 1914. aastal omandas kinnistu Sigfried Eberhardt, 1920. aastal Eestimaa Kinnitus-aktsiaselts (1932. aastast sai Eestimaa Kinnitus aktsiaseltsist Eka).. Pikk tänav 4 hoones asus Eesti NSV ajal Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee 7. osakonna kontor, mille ülesandeks oli varjatud jälitustegevus. Kinga tänava nurgal asuva hoone Pikk 8 ehisseinaga 16. sajandist portaal ja aknakonstruktsioon on tunnistatud kultuurimälestiseks nr 8148.

Pikk 5

Kinnistu Pikk 5 // Lai 4 kuulus 1848. aastast Lorenz Heinrich Petersonile, 1891. aastast Karl August Johansenile, 1906. aastast Winteri perekonnale.

Pikk 7

Pikk 7 kinnistu hõlmab kahte tänavaäärset hoonet ja hoovis nelja väikest abihoonet. Esmaste 14. ja 15. sajandi hoonete ümberehituse käigus 1820. aastal muudeti hoone fassaade, vanemast hoonest on säilinud kangialuse paekivist kaarportaal ja tekstivööga ümbritsetud sõõrpetik hoone peaukse kohal. Hoonetekompleks Pikk 7 asub Pika jala ning Nunne, Laia, Hobusepea ja Pika tänava vahelises kvartalis ning koosneb mitmest sisehoovi ümber asuvast ning omavahel ühendatud hoonest. Kinnistu kuulus 19. sajandi lõpust Vassermannide perekonnale, 1922. aastast perekond Ströhmidele. Hoone interjöör taastati pärast 1976. aastal toimunud tulekahju hoones. Peahoonega liitub lääneküljes väikene maja, mille I korrusel on äriruumid. Kultuurimälestis nr 3035.

Kinga 10 // Pikk 10

Pikk 9

Pikk tänav 9 hoones asus 1841–1939 Kluge & Ströhmi raamatukauplus

Pikk 10

Hoonetekompleks Pikk 10 // Kinga 10 koosneb kahest keskaegse põhiplaaniga ning 20. sajandi alguses tugevalt ümberehitatud endisest aidamajast, mis on ümberehituste käigus ühendatud üheks hooneks. Kinga tänava tänavafrondis asub keskaegse kolmnurkviiluga hoone fassaad, Pikal tänaval asub aastatel 1923–1928 ümberehitatud uusbarokne fassaad. Kultuurimälestis nr 3020.

Algselt asusid kahel kinnistul nurgapealne väikeelamu ja Pikka tänavat pidi kulgenud kivist aidahoone. Kinga tänava poolne, keskaegsele Tallinnale iseloomulik kolmnurkne otsaviil on kaunistatud petikniššidega, mis sarnanevad kujunduslikult Pirita kloostri kolmnurkse otsaviiluga. 17.–18. sajandil olid hoonete allosas pudupoed ja üleval (pööningul) viljaaidad. 1900 aastal kinnistud ühendati, omanikuks sai Niguliste kiriku juures asunud Vaestehooldamise Selts. 1923. aastast kuulus hoone Vene tänava Nikolai kiriku kogudusele.

1923. aastal ehitati hooned põhjalikult ümber arhitekt Ernst Gustav Kühnerti projekti järgi. Kühnerti projekti järgi ehitati ümber Kinga tänava fassaad alumine osa ja täielikult ehitati ümber Pika tänava fassaad. Hoone fassaad on uusbarokse ilmega, hoone nurka lisati sirkliga väike haritorn. Katusekonstruktsioonide osa ehitati ümber 1928. aastal Eugen Habermanni projekti järgi.

Pikk 11

Kinnistu Pikk 11 // Lai 10, kuulus 19. sajandi lõpust Elfenbeinide perekonnale, 1901. aastast asus hoones Balti Kaubandus-Tööstus Pank, seejärel Union Panga Tallinna osakond ja 1931. aastast kindlustus-aktsiaselts Eesti Lloyd, AS.

Pikk 12

Jegorovi maja, Pikk 12 // Kinga 6 // Mündi 3

Kinnistu Pikk 12 // Kinga 6 // Mündi 3 (Jegorovi maja) kuulus 1865. aastast Aleksander Leonhard Riesenkampffile, 1909. aastast Karl Eberhardt Riesenkampffile ja 1918. aastast Ivan Jegorovile.

Elamu Pikk 13

Pikk 14

Pikk 14 // Mündi 4, vasakul pool Saiakang ja Saiakangi kohvikuhoone

Kinnistu Pikk 14 // Mündi 4 // Saiakang 5 kuulus 1869. aastast Hickischite perekonnale, 20. sajandi algusest Hickischitele ja Freibuschidele ning seejärel nende pärijatele. 1919. aastal omandas kinnistu Oskar Raudsep ja 1935. aastal Jaan Kree.

Pikk 15

Elamu Pikk 15

Hooneid kinnistul Pikk 15 on esimest korda mainitud 15. sajandi algul: aidad Pika ja Laia tänava ääres, õlleköök (1636). 14. ja 15. sajandi rajatud kodanikumaja fassaadi arhitektuur ja diele-dornse tüüpi ruumijaotus kaotati hoones 18.–19. sajandil tehtud ümberehituste käigus, mille projekti tegi arhitekt Erwin Bernhard 1891. aastal.

Tänapäevani säilinud hoone kujunduse teostas 1898. aastal arhitekt Konstantin Wilcken, hoone esimese korruse äriaknad aga 1949. aastal arhitekt A. Ennet. Kultuurimälestis nr 3036.

Pikk 16 // Pühavaimu 1

Hoones Pikk 16 // Pühavaimu 1 asub Maiasmoka kohvik, millel on pikk kondiitritööstuse ja Stude perekonnaga seotud ajalugu. 1876. aastal ostis Georg Johann Stude varasema kondiitriäri hoone (kus varem olid Cavietzelli suhkrupagaritöökoda, Johann Seegröni ja Conrad Raeperi kondiitriärid) ning kahekorruselise naabermaja Pika ja Pühavaimu tänava nurgal ning lasi arhitekt Nikolai Thamm vanemal need ümber ehitada üheks suureks majaks Georg Stude kondiitriäriks, mida tuntakse praegu Maiasmoka kohviku nime all.

Suurgildi plats

1912. aastal võttis oma isalt ärijuhtimise üle Georg Ferdinand Stude ehk Stude juunior. 1933. aastal suri Georg Stude veremürgistusse, kuid äri jäi endiselt suguvõsale, selle võttis üle Alexander Reinhold Stude, kellelt 1940. aastal kondiitriäri natsionaliseeriti. Kommivabrik Kalev, üks Stude firma järglasi, asutas majja Stude muuseumtoa (praegu Kalevi martsipanituba), kus eksponeeritakse Stude toodete pakendeid ja fotosid ning valmistatakse kohapeal Stude vanade vormidega martsipankujukesi.

Aastatel 1977–1984 kohandati hoone ruumid kohvik-kondiitripoeks Maiasmokk, arhitekt Tiina Linna, sisekujundus Aala Buldas. Kultuurimälestis nr 8518.

Suurgildi hoone (Pikk 17)

Pikk 17, Suurgildi hoone

 Pikemalt artiklis Suurgildi hoone

Hoone Pikk 17 ehitati aastatel 1407–1417 Tallinna Suurgildi hoonena ning paikneb Pika ja Laia tänava vahel. Hoones asub tänapäeval Eesti Ajaloomuuseum. Kultuurimälestis nr 3037. Pika tänava ja Pühavaimu tänava ristmiku alal Suurgildi hoone ees asub Suurgildi plats.

Pikk 18 // Pühavaimu 3

Hoone Pikk 18 // Pühavaimu 3 valmis 1910. aastal arhitekt Jacques Rosenbaumi projekti järgi.

Hoone esimesel korrusel tegutseb Draakoni galerii, kõrgemad korrused on kasutusel korteritena. Kultuurimälestis nr 3038.

• 
• 
• 
• 

Pikk 19

Pikk 19, Vene Föderatsiooni saatkonna hooned Eesti Vabariigis

Kolmekorruseline kivist elamu Pikk 19 ehitati 18. sajandi lõpus A. Fr. v. Dellingshauseni tellimusel seniste suure ja väikese keskaegse elamu asemele. Hoonekompleks Pikk 19, 21 ja Hobusepea 3 kuulus Nikolai von Dellingshausenile ja Eduard von Dellingshausenile. Eesti iseiseisvumise järel omandas hoone majandustegelane, Kiideva mõisa omanik ja Tallinna linnavolinik Villem Pinkovski, kes müüs maja Vene saatkonna jaoks 40 miljoni eesti marga eest. 1921. aastal omandas hoone Vene Sotsialistlik Föderatiivne Nõukogude Vabariik. Hoone on kuubitaolise üldkujuga, põhiplaaniga kuus ruumi igal korrusel, välja arvatud peakorrus, kus kahest ruumist moodustub saal. Hoone fassaadi stiilset terviklikkust rikub suur vitriinaken, mis ehitati aastatel 1925–1930, kui hoones jätkas tegevust alates 1887. Enne esimest maailmasõda elas hoones Eestimaa Rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen. Lai 7 tegevust alustanud Hans Granbergi ja seejärel Jan (Juhan) Tschipani (Jan Czipan) juhitav juuksetööstus Granberg, salong Pikal tänaval likvideeriti 1944. aastal.

Eesti NSV ajal asusid hoones NSV Liidu julgeolekuasutused, valitsuse kõrgsagedusside jaam ja seejärel Eesti NSV Siseministeeriumi allüksused kuni 1991. aastani. 12. veebruaril 1990 moodustati Politseiameti koosseisus osakonna staatuses Eesti Kaitsepolitsei ja kaitsepolitsei büroo. Kaitsepolitsei esimesed tööruumid olid praeguse Venemaa Föderatsiooni saatkonna/konsulaadi hoonete kompleksis Pikk tänav 19 / Lai tänav 18, tollases Siseministeeriumile kuulunud hoones.

Hoonekompleksis Pikk 19, 21, 23, 25 asub alates 1991. aastast Venemaa Föderatsiooni saatkond Eestis. Krundi sisemuses on väike valgusõu, hoonekompleksi hooned on ühendatud naaberhoonetega Pikk 19, Pikk 21 ja Lai 18 // Pühavaimu 3. Kinnismälestis nr 3039.

Kanuti gildi hoone (Pikk 20)

Kanuti gildi hoone, Pikk 20

 Pikemalt artiklis Kanuti gildi hoone

Hoonet Pikk 20 on esimest korda mainitud 1326. aastal, mil kinnistu hõlmas kolmandiku praegusest maa-alast. Hoone oli põhiliselt saksa rahvusest meistreid ühendava Püha Kanuti gildi hooneks.

Kanuti gild omandas Pikal tänaval esimese majale lisaks 1406. aastal ka naabermaja, mille kohale ehitati 1470. aastatel gildisaal, mis jäi praeguse Pikk 20 asuva hoone keskosa kohale. 1800. aastal osteti maja naabruses kolmas maja ja 1802. tekkis Pikale tänavale kolme viiluga gildihoone, mis aastatel 1863–1864 ümber ehitati, mille käigus ühise fassaadiga hõlmati kõik hooned, arhitektid N. P. Jegorjev, Ferdinand Kordes. Hoone butafoorsele fassaadile paigutati Martin Lutheri ja Püha Kanuti (Knud Lavard 1090–1131) figuurid.

Enne esimest maailmasõda tegutses hoones ka Eesti Kunstiseltsi joonistuskursused ja Tallinna Kunsttööstuskool. Aastatel 1919–1932 kasutas hoonet Tallinna Tehnikum.

Aastatel 1933–1940 kasutas hoonet Eesti Kaubandus-Tööstuskoda. Tegemist oli endise Kanuti gildi majaga, mis pärast seisuste kaotamise (kaotas ka gildid) seaduse ellurakendamist 1920. aastal riigistati. Kaubanduskoda, kui uus kaupmeeste ja töösturite esindusühing taotles juba 1925. aastal, et maja antaks üle Kojale. Aga alles 1932. aastal võttis Riigikogu vastu seaduse, millega St. Kanuti-gildi kinnisvara anti Kaubandus-Tööstuskoja omanduseks. Üleandmisel koostatud akt konstateeris, et hoone oli nii seesmiselt kui ka väliselt täiesti tarvitamiskõlbmatu. Parima lahenduse pakkunud arhitekt Edgar Kuusiku kava järgi teostatud ümberehitus jättis vanast hoonest alles ainult välimised ja suure saali seinad. Maja ümberehitamine läks tolleaegses vääringus maksma ümmarguselt 87 000 krooni.

1940. aastal võttis Nõukogude võim muude koja varade hulgas üle ka maja Pikk 20 // Pühavaimu 5. Kultuurimälestis nr 8519. Eesti NSV ajal asusid hoones Tallinna Garnisoni Sõjaväeprokuratuur ja Tallinna Garnisoni Sõjaväetribunal.

Pikk 21

Pikk 23 // 25, Venemaa saatkonna hoone

Hoone Pikk 21 ehitati aastatel 1910–1911, insener Arthur von Hoyningen-Huene juhatusel.

Pikk 22

Hoones asub Eesti Käsitöö Maja.

Pikk 23 // 25

 Pikemalt artiklis Reichmanni maja

Kolmekorruseline juugendstiilis hoonekompleks Pikk 23 // 24 // Hobusepea 1 ehitati aastail 1908–1909, arhitekt Jacques Rosenbaum, insener Ernst Boustedt. Hoone kuulus Reinhold Reichmannile ja seejärel Scheinide perekonnale. Hoone fassaadi kaunistavad lopsakad uusrenessanssfrontoonid, mis lähtuvad Hollandi ja Põhja-Saksamaa eeskujudest; Pika ja Hobusepea tänavanurgal on hoone mahust sujuvalt väljakasvav sihvakas ümartorn.

Olevi gildi hoone (Pikk 24)

 Pikemalt artiklis Olevi gildi hoone

Pikk 24, Olevi gildi hoone

Aadressil Pikk 24 asus Olevi gildi hoone, gild ühendas Tallinna linnakodanikest lihtsamate alade käsitöölisi: köösnereid, lihunikke, püttseppi, müürseppi, puuseppi, mündrikke (paadimehi), kellamehi, hauakaevajaid, kelleks olid eeskätt eestlased ja teised linna mittesakslastest Tallinna linnakodanikud.

Gildil oli juba 14. sajandil oma maja antud krundil, tänapäevani säilinud hoone ehitati ümber aastatel 1419–1422 ja tänava äärde kerkisid kaks viilkatusega hoonet. Vasakpoolne väike hoone, mille viilu ülaosas asub gildi kaitsepühaku Püha Olevi kujutis, oli eeskoda, parempoolne suurem ehitis oli Olevi gildi gildisaal, kuhu pääses läbi eeskoja. Eeskoja ruumivorm ei ole säilinud, küll aga on säilinud gildisaal. Hoonetekompleksi kuulusid ka aidad Pühavaimu tänava joonel ja nende vahele jäänud siseõued ja teised ehitised. See on Tallinna ilusaim keskaegne profaanruum. Ruum on kahelöövine ja võlvitud kuue tähtvõlviga.

1679. aastal toimunud tulekahjus said hooned tugevasti kannatada ja pärast Olevi gildi liitmist 1698. aastal Kanuti gildiga läksid varemeis ja osalt katuseta jäänud ehitised 1704. aastal eravaldusse ning neid kasutati laoruumidena.

Gildihooned omandas aja jooksul mustpeade vennaskond: 1783. aastal osaliselt Pühavaimu tänava äärse aidahoone ja lõplikult 1881. aastal; 1806. aastal ka endise eeskoja; viimasena aga kaupluse- ja laoruumidena kasutatud Gildisaali ostis Mustpeade vennaskond 1919. aastal ning ehitasid hooned ümber Mustpeade vennaskoja klubiruumideks.

Mustpeade vennaskonna maja, Pikk 26 ja Pikk 24, Olevi gildi hoone

Mustpeade maja (Pikk 26)

 Pikemalt artiklis Mustpeade maja

Mustpeade maja aadressil Pikk 26 kuulus Tallinna mustpeade vennaskonnale, mis oli vallaliste kaupmeeste ja laevaomanike ühendus.

1531. aastal aga ostsid mustpead maja raehärra Johann Vianti käest ära ja rajasid järgnenud ümberehituses aastatel 1531–1532 selle asemele tollal ülimoodsas renessanss-stiilis hoone, mis on jäänud Tallinna silmapaistvaimaks, mitmete detailide poolest ainsaks renessansi ehituskunsti näiteks. Hoones pikendati ja kõrgendati dornset, mille tulemusel saadi uus suur pidusaal kolmele kaheksatahulisele piilarile toetatud võlvidega. Mustpeade maja jäi vennaskonna (hiljem klubi) kooskäimiskohaks 1940. aasta suveni. 1940. aastal võeti hoone NSV Liidu mereväe kasutusse.

Pikk 28

Roseni palee (Pikk 28)

 Pikemalt artiklis Roseni palee

Hoone aadressil Pikk 28 on üks linna hiilgavamaid aadlipaleesid, mis ehitati Tallinna vanalinna ajal, kui Tallinn oli Rootsi võimu all, 1670. aastatel. Hoone ehitaja ja esimene omanik Axel von Rosen, kes oli Ingerimaa kubermangu kuberner Bogislaus von Roseni poeg. Maatüki Pikk 28 sai Axel päranduseks oma isalt. Maatükil olid siis olnud lagunenud majad, mis lammutati ja 1670. aastate algul lõpul sai hoone valmis, kuid Axel von Rosen ei saanud oma kauni palee üle kaua rõõmu tunda, ta suri 1679. aastal ja maeti Tallinna Oleviste kirikusse. Maja pärandas ta nooremale pojale Bengt Gustav von Rosenile, kes omakorda pärandas selle oma tütrele. 18. sajandi lõpus müüdi krunt Venemaa keisririigi Balti laevastiku viitseadmiral Andrei Poljanskile ja maja kasutati Tallinnas asuva Läänemeres asuva Venemaa laevastiku admiraliteedihoonena. Tänapäeval kasutatakse hoonet Rootsi Kuningriigi saatkonnahoonena.

Pikk 29

Pikk 29 asub paekivist hilisgooti stiilis elamu, mida on ürikutes mainitud 15. sajandi alguses ja mis on ehitatud arvatavasti pärast 1433. aastat. Algne diele-dornse tüüpi elamu ehitati 18. sajandi teisel poolel kolmekorruseliseks elamuks. Elamu majandushooned õuel on ümber ehitatud kolmekorruseliseks elamuteks.

Pikk tänav 29 // Lai tänav 24 hoones asus pärast teist maailmasõda kurttummade artelli ruumid.

Nottbecki maja (Pikk 29a)

 Pikemalt artiklis Nottbecki maja

Pikk 29a kolmekorruselise kivimaja põhimüüristik ehitati arvatavasti 14. ja 15. sajandi vahetusel.

Teadaolevalt oli maja esimene omanik aastatel 1402–1431 raehärra Arent Saffenberg, kellele kuulus ka naaberkinnistu. Nottbeckide kätte jõudis kinnistu 16. sajandil, kui raehärra Jürgen Bade andis oma tütre naiseks von Nottbecki perekonna liikmele. Tõenäoliselt sai maja oma praeguse ilme just sel ajal, kui see oli Tunderite perekonna valduses ehk 18. sajandi teisel poolel.

1885. aastal sai maja uueks omanikuks Helene von Nottbeck. Nottbecki perekonna valduses oli samuti kõrvalkrunt Pikk 29. Mehe surma järel 1900. aastal liideti kaks krunti üheks kinnistuks ning järgmisel aastal vormistati kogu vara naise nimele. Von Nottbecki perekond elas kuni 1939. aastani ise kõrvalmajas Pikk 29, aga Pikk 29a ehitati ümber üürimajaks.

1902. aastal kujundati maja ruumid kapitaalselt ümber ning seepärast ei kujuta nende interjöör endast kunstiväärtust. Hoone fassaadi aknad muudeti 1881. aastal arhitekt Erwin Bernhardi projekti järgi.

1903. aasta märtsis avas kunstnik Ants Laikmaa Nottbecki majas asuvas korteris joonistamise ja maalimise kursused. Kunstnikule ja tema 20 õpilasele oli ruum kitsavõitu ning seepärast oli Laikmaa sunnitud üürima lisaruumid naabruses asuvas Berensi majas. Kuna aga kahe maja vahet joosta oli ebamugav, siis kolis Laikmaa 1904. aasta sügisel ateljeekooli ümber Kalamajja.

2012. aastal andis Tallinna Linnavalitsus hoone tasuta SA Tallinna Vene Muuseum kasutusse. Alates 2016. aastast tegutseb hoones Tallinna Linnamuuseumi filiaal Tallinna Vene Muuseum.

Pikk 30 // Olevimägi 2

Roheline turg, Rohelise turu kabel, Pikk 30

Pikk 30

Pikk 30 // Olevimägi 2 hoonetekogum koosneb neljast väikese sisehoovi ümber paiknevast majast, mis on tänapäevaks omavahel ühendatud. Hoonetel on üks keskne trepikoda peahoone ja tänavapoolse vahehoone vahel. Fassaadidel on eksponeeritud hulganisti väärtuslikke arhitektuurseid detaile. Peahoone fassaad on laotud keskajale erandlikult töödeldud paekivist, osaliselt säilinud on peaportaal. Hoonetel on paekivist aknaraamistusi, raidpiitadega kaubaluugi avad, müüriankrud ja palju keskaegsete hoonete detailide fragmente. Interjöörides on säilinud raidkividetaile, mantelkorstna osi, maalitud detaile, talalagesid, seinanišše ja müüritreppe. Peahoone klassitsistlik fassaad pärineb 1834.aasta ümberehitusest. Hoone esimesel korrusel on äripinnad, keldris restoran. Kultuurimälestis nr 8520.

Pikk 33

Pikk 33

Hoone Pikk 33 sai klassitsistliku välimuse 1826. aastal, hoone allosa on kujundatud krohvrustikaga, ukse kohale paigaldatud lõvipealine lukukivi. Hoone teise korruse akendel akantuskonsoolidele toetavad pealmikud, kolmikfrontoon kujundatud rikkaliku stukk-friisiga. Peahoone uks on klassitsistlik, hoovipoolsel fassaadil alles kinnimüüritud luugiavasid, vintsi poom, dekoratiivseid müüriankruid, sepishingi, renessanssdekooriga tekstiga raidkivi. Pikk 33 moodustab ühes hoonetega Lai 30 ja 30a muinsuskaitsealuse hooneteansambli.

Pikk 34

Elamu Pikk 34

Esimesed andmed Pikk 34 kinnistu hoonestamisest pärinevad 14. sajandi lõpust, elamut mainitakse 1560. aastal. Hoone kujutas endast diele-dornse tüüpi elamut, mille eeskoda asus Pika tänava ääres, põhja pool sellest köetav dornse ja viimasega lõunas külgnev külm kõrvalkamber. Arhitekt Christoph August Gableri projekti järgi kohandati 1845. aastal hoone üürikorteriteks, turupoolsesse külge ehitati aknad. 1911. aastal ehitati arhitekt Otto Schotti projekti järgi ümber I korrus – üks üürikorteritest muudeti äriruumideks, sissepääs Pika tänava fassaadi sisse rajatud uue ukse kaudu. Kultuurimälestis nr 3044.

Pikk 34A

Pikk 34A, Vene õigeusu kabel

Pikk 34A asuval Rohelise turu haljasala linnapoolsel nurgal asub 1909. aastal ehitatud Vene õigeusu kabel, mis ehitati Venemaa keisri Nikolai II 15. troonimisaastapäeva puhul. Kabel toimis kuni 1960. aastate alguseni sakraalhoonena, hiljem tehti katset kohandada kabel telefoniputkaks ja kioskiks ning seejärel tegutses kirikliku atribuutika ja postkaartide kioskina. 1990. aastate algul kiosk suleti ja sellest ajast seisis kabel tühjana. 2009. aastal anti hoone Tallinna linna volikogu otsusega Tallinna Aleksander Nevski Stavropigiaalsele Kogudusele tasuta üle.

Pikk 36

Hoones Pikk 36 asus kirjastusühistu Ühiselu trükikoda.

Pikk 37

Vanimad teadaolevad kirjalikud andmed Pikk tn 37 kinnistu kohta pärinevad 1335. aastast. Eri omanike hulgas on ülekaalus jõukad kaupmehed, raehärrad, bürgermeistrid. Kõige kauem, ligi kaks sajandit (1523 – u 1710) oli kinnistu Dellingshausenite perekonna omanduses. Keskaegsele Tallinnale tüüpilise diele-dornse ruumijaotusega hiliskeskaegne kaupmeheelamu ehitati ümber 1875. aastal, Tallinna kaupmees Georg Voldemar Meyeri (1826–1896) tellimusel, arhitekt Nikolai Thamm vanema projekti järgi. Vanad põhikonstruktsioonid on säilinud hoone keldrikorrusel. Mayerile kuulus ka maja Pikk tn 10. Eesti NSV ajal asus hoones Ajakirja "Kehakultuur" toimetus.

Pikk 39

Pikk 39

Pikk tänav 43, 41, 39

Hoone esimene korrus kasutusel toitlustusasutuse ruumidena (Hell Hunt pubi). Aastatel 1929–1931 asus hoones J. Puhk & Pojad autokauplus.

Pikk 40, 42

Hoonetes Pikk 40 ja 42 rentis ruume Ühiselu trükikoda. Hoones Pikk 40 asusid Eesti NSV ajal paljude ajakirjandusväljaannete toimetused: katusekorrusel asusid kuni 1985. aastani väljaannete Nõukogude Õpetaja, Nõukogude Kool ja Sirp ja Vasar toimetused, samas majas asusid ka ajalehe Sovetskaja Estonija ja teiste toimetused, mis aga uue Ajakirjandusmaja valmimisel koos teiste EKP Keskkomitee väljaannetega uude majja üle viidi.

Pikk 41

Pikk tänav 41 kinnistul asub kokku neli hoonet, mille keskele jääb kitsas siseõu, kuhu pääseb tänavalt värava kaudu. Tänavapoolses hoones on selgelt loetav algne hiliskeskaegse kaupmeheelamule iseloomulik diele-dornse plaanilahendus. Esimesed kirjalikud andmed kinnistu kohta pärinevad 1393. aastast, kuigi hoonestust seal otseselt ei kirjuta ning mainitakse vaid, et seal asub kivimaja ja kinnistu ulatub Laia tänavani. 1443. aastal on allikates mainitud elamut koos talliga.1462. aasta sissekandest selgub, et kinnistu koosseis ja suurus on muutunud ning see ei ulatunud enam Laia tänavani. 1476. aastal kuulusid kinnistu koosseisu peahoone koos aida, sauna ja kahe kambriga. Tänavapoolne peahoone on kolmekorruseline kõrge sokliga kellerdatud kivihoone, mis valmis keskajal. Keskaegne kaupmeheelamu ehitati ilmselt ümber juba enne 1825. aastat ja on tänapäevani säilitanud oma klassitsitliku välisilme. Hoovihoonete täpne ehitusaeg pole teada. Pikk 39ga külgnev hoovihoone on ehitatud pärast 1825. aastat. Kõige Laia tänava poolse kinnistuga külgnev hoovihoone valmis tõenäoliselt 18. sajandil, sest see on kujutatud 1820.--1825. aastatel valminud Insenerkomando joonistel. Seda võidi kasutada talli või tõllakuurina. Pikk tn 43ga külgnev hoovihoone ehitati 19. sajandi II poolel. Oma praeguse väljanägemise sai see hoone 1908. aastal. Kinnistul asusid enne Teist maailmasõda Põllumeeste Kogudega seotud asutised: Üleriikline Põllumeeste Esitus, Kaja toimetus, Ühiselu trükikoda, Eesti Põllumeeste Keskselts, Põllutöökoda, Maanaiste Keskselts. Hoovihoones asus 1927. aastal Eugen Heistleri trükikoda.

Pikk 43

Elamu Pikk 43 (14. sajandist)

14. sajandist pärinev Pikk 45 Vaimu tänava nurgal on kahekorruseline, kõrge viilkatusega ja väikese sisehooviga keskaegne elamu hoone. Kinnismälestis nr 3045. Peahoone põhiplaanis säilinud algne diele-dornse ruumijaotus, keldrikorrusel keskaegsed ehituskonstruktsioonid ja detailid nagu kivikonsoolidele toetuvad talalaed, trepid, aknad, paeplaatsillusega keldri sissepääs. Hoonestust mainitakse esimest korda 1380. aastal. 15. sajandil on Pika tänava ääres elamu, Laia tänava ääres väike maja, mis 1784. aastal lahuskinnistuna eraldati. Tänapäevani säilinud peahoone on 15. sajandile tüüpiline kolmkaarsete petikniššidega kõrge fassaadiviiluga elamu väikese sisehoovi ja piki Vaimu tänavat kulgevate abihoonetega. Siseplaneeringut muudeti 18.-19. sajandi vahetusel.

Hoone esimene korrus ja sisehoov kasutusel toitlustusasutuse ruumidena (Texas Honky Tonk & Cantina).

Pikk 44

Elamu Pikk 44

Varasemad teated kinnistust Pikk 44 pärinevad 1401. aastast. Hoone on põhiplaanilt keskaegsele Tallinnale tüüpiline diele-dornse struktuuriga elamu. 17.-18. sajandil ehitati hoone tugevalt ümber. Dornse pealsed laoruumid kohandati eluruumideks. Enne 1829. aastat ehitati keskajale tüüpiline hoone fassaad kinnistul nr 31 täielikult ümber: hoone sai tagasihoidliku klassitsistliku kujundusega aknarütmi ja poolkelpkatuse. 1840.–1850. aastatel ehitati ümber I korrus. Kultuurimälestis nr 3046.

Pikk 45

Pikk 45

Hoone esimene korrus kasutusel toitlustusasutuse ruumidena (Texas Cantina).

Pikk 46

Elamu Pikk 46

Pikk 46 kinnistul asub 15. sajandist pärit hilisgooti elamu, algselt kaheruumilise põhiplaaniga, II ja III korrusel laoruumid. Olevimäe pool asus hoov, keldrikorrusega samal tasandil. 18.–19. sajandil ehitati põhjalikult ümber: hoov ehitati osaliselt täis ja vahelagesid asendati, laokorrused muudeti eluruumideks, fassaad sai klassitsistliku ilme. Tänapäeval hoone kasutusel korterelamuna. Kultuurimälestis nr 3047. Hoones tegutseb Eesti Muinsuskaitse Selts.

Elamud Pikk 48, 50, 52

Pikk 47

Elamu Pikk 47

Pikk 47 on kolmekorruseline keldri ja väljaehitatud katusekorrusega linnaelamu, kus säilinud keskaegne kaheruumiline põhiplaan. I ja II korruse vahel on akantuslehekestega palmett-friis, ülemistel akendel ehisliistudega ja akantuskonsoolidega raamistus. Hoones on säilinud väärtuslikke keskaegseid konstruktsioone ja erinevate ajastu arhitektuurseid detaile: keldri puidust talalaed, kerishüpokaust, aknaid, uksi, müüritreppe, raidkivi detaile, maalitud talalagi. 18.–19. sajandist pärinevad Pika tänava poolsete ruumide stukiga dekoreeritud laed ning puitlambriid, samast ajast pärineb nikerdatud välisuks. Hoone kohta on kinnisturaamatutes esimene sissekanne krundi kohta 1415. aastast. Kultuurimälestis nr 3048.

Pikk 51

Elamu Pikk 51 // Lai 36

Kinnistul Pikk 51 // Lai 36c asub kolm hoonet: peahoone fassaadiga Pikal tänaval, sellega liituv hoovihoone kinnistu paremal küljel ning väiksem hoovihoone õue vasakus servas. Pikk 51 peahoone on kolmekorruseline, tagasihoidliku kujundusega klassitsistliku fassaadiga, kelpkatusega, keldri ja katusekorrusega. Fassaadil on säilinud hiliskeskaegne kolmeastmelise palendiprofiiliga ja profileeritud talumivööga peaukse raidportaal, eksponeeritud vanema akna raidpiida fragmente. Säilinud on peahoone kaheruumiline plaanilahendus, olemas mantelkorsten koos hüpokausti ruumiga keldris ja eeskoja põrandal säilinud fragment kalorifeeriplaadist. Kinnistut on esimest korda mainitud 1414. aastal. Peahoone on 15.-16. sajandist, hiljem kõrvalasunud väravahoonega kokku ehitatud kaupmehe elamuga. Hoone on ümber ehitatud 18. ja 19. sajandi vahetusel. Kultuurimälestis nr 3049.

Pikk 53, 55

Elamu Pikk 55

Hoone Pikk 55 algsel kohal asuv teravkaarne perspektiivportaal (15. sajand II pool.) on üks Tallinna vanalinna profaanhoonete kõige rikkalikumalt profileeritud portaale. Pikk 55 on kelpkatusega kolmekorruseline hoone, arhitektuuriliselt on Pikk 55 peahoone diele-dörnse tüüpi elamu. Pööningukorrust avardab puitkarkass-konstruktsioonis väljaehitis, mida tänavaseinas kroonib kolmnurkne frontoon. Tänavaseinas on algsel kohal ja terviklikult säilinud esinduslik raidportaal ja põhjapoolne ristraidraamiga aknaava. Kultuurimälestis nr 3050.

Pikk 54, 56, 58

Hoones Pikk 54, 56, 58 asus kirjastusühisuse Vaba Maa trükikoda ja ajalehe Vaba Maa toimetus, Eesti NSV ajal asus Pikk 58, Õhtulehe toimetus ja trükikoda Punane Täht.

Pikk 45, 47, 49, 51 ja 53

Pikk 59 // Lai 44 // Pagari 1

Pikk 61, Eesti Vabariigi Siseministeeriumi hoone

1911. aastal ostis Suurbritannia kodanik William Tulip Pagari, Pika ja Laia tänava vahelises kvartalis kolm kinnistut. Kinnistud liideti, seal asunud varasem kesk- ja varauusaegne hoonestus lammutati, sh Pikk tn 59 asunud Keisrinna Katariina II 4-klassiline linnakooli hoone. Uus suur äri- ja eluhoone valmis 1912. aastal arhitekt Hans Schmidti projekti järgi. Tallinna Peeter Suure Merekindluse rajamisel otsiti lisaks uute hoonete ehitamisele ka juba olemasolevaid. Tulipi üürimaja leiti olevat sobilik merekindluse juhtkonna elamuks ning osteti 1917. aasta jaanuaris Vene riigile, kus asus Keiser Peeter Suure merekindluse ehitusvalitsus.

1918. aasta märtsi alguses toimusid maja ühes toas Eesti Ajutise Valitsuse koosolekud, seejärel läks hoone Saksa okupatsiooni ajal Saksa keisririigi 8. armee staabi tooraine- ja kaubandusosakonnale (RoHa). 1918. aasta novembri keskel paiknes majas Harjumaa Maakonna Valitsus.

2010. aastal hoone erastati ning rekonstrueeriti korterelamuks ja äripindadeks.

Pikk 60

Elamu Pikk 60

Pikk 60 on kolmekorruseline kivihoone, mille korrused asuvad põhja- ja lõunaosas erinevatel kõrgustel. Kinnistu asukoht Tallinna linnamüüri lähedal ja tihe hoonestus tingisid hoone laiendamisel selle liitmise kõrvalasuva tänavaäärse keskaegse aidaga, ehitiste kompleks koosneb mitmest hoonest, millest vanem tõenäoliselt lõunaosas tüüpiline diele-dornse põhiplaaniga nn suurelamu. Kultuurimälestis nr 3051.

Pikk 61

Pikk 61, Siseministeeriumi hoone

Pikk 61 kinnistu praeguste hoonete asemel asus 19. sajandil Pika tänava ääres Pagari tänava nurgal kaks kitsast keskaegset kaupmeheelamut ning nendest ida pool suurem U-kujuline hoone. Kvartal sai koos ülejäänud Tallinna vanalinnaga 1944. aasta märtsipommitamise ajal raskelt kannatada. 1946. aastal esitas ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeerium tellimuse kvartali taashoonestamiseks. Oleviste tänava ja Pika tänava nurgal, Pika tänava poolsesse otsa ehitati Grigori Šumovski projekteeritud neljakorruseline stalinistlik administratiivhoone. Ehitustöödel kasutati osaliselt säilinud keldri- ja esimese korruse müüre. Hooneid Pikk 59 // Pagari 1 // Lai 44 ja Pikk 61 ühendab teisel korrusel asuv galerii.

Hoones Pikk 63 asus kuni 1917. aasta märtsirevolutsioonini, Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Ohranka ruumid, mis 15. märtsil 1917 rüüstati ja kus hävitati asjaajamispaberid. Hoones tegutses seejärel Tallinna Miilitsavalitsus, aastatel 1918–1926 Tallinna Linna Politseivalitsus ja 1926–1940 asus hoones Tallinna-Harju Prefektuur.

Kinnistul Lai tn 46 // 48 // Oleviste 1 // 3 // 5 // Pagari 2 // 4 // Pikk 61 asuvad Siseministeeriumi asutused.

Pikk 62

Hattorpe-tagune torn, Pikk 62 hoovipoolel, vaade Šoti klubi hoovist, Uus 33

Pikk 62 asub lisaks tänavaäärsele hoonele ka hooviosas vana Tallinna linnamüüri müüritorn Hattorpe-tagune torn. Torn ehitati 14. sajandi lõpul – 15. sajandi algul. 1410–1414 oli Tallinna linnaisade seas keegi Hattorpe, torn võis saada nime tema või ta mõne sugulase järgi.

1878. aastal ehitas arhitekt Rudolf Bernhard, Peterburi tsiviilinseneride instituudi esimene rektor endale torni krundile Pikk 62 uusgooti stiilis maja. R. Bernhard kujundas linnamüürist ja tornist oma hoone kagufassaadi. Hattorpe torni sisse tulid ümmargused toad, akendeks keskaegsed laskepilud," kirjutab selle kohta arhitekt Andri Ksenofontov. "Samas tõmmati torn seestpoolt tühjaks kui kokteilikõrs. 1896. aastal ehitas Rudolfi poeg Erwin, samuti kuulus arhitekt, tornile uue korruse peale uusgooti muinasjutustiilis.

Pikk 64

Pikk tänav 64 (vasakul)

Pikk 64 kinnistu leiab esimest korda märkimist aastal 1371. Algselt asus nüüdisaegsel Pikk 64 kinnistul kaks kinnistut (kinnistu 11 ja 12). 1827. aastal omandas mõlemad kinnistud Johan Friedrich Tilcker, kes ühendas mõlemad kinnistud ja hooned ning ehitas kinnistutel asunud vanemad ehitised ühtseks kolmekorruseliseks elamuks. 1829. aastal omandas hoone Eestimaa kubermangu Vaimulik Valitsus. 1872. aastaks oli hoone Pikk 64 seisukord avariiline, vaimulikud koos peredega lahkusid hoonest ja hoone jäeti kasutusele laona.

Hoone remonti alustati alles 1881. aastal, mille käigus enamus vana hoone Pikk 64 konstruktsioonidest lammutati, kuna suurem osa sisemisi kapitaalseinu ei omanud õiget vundamenti. Uus hoone Pikk 64 sai valmis 1884. aasta sügiseks. Ümberehitatud hoone I korrusele projekteeriti algselt kolm suurt ja üks väike korter. II korrusel oli üks suur korter, kus asusid Kiriku Valitsuse ametiruumid. III korrusel algselt oli kaks korterit.

1928. aastal sai hoone omanikuks Eesti Vabariik, 1932. aastal Eesti Apostlik Õigeusu Kirik ja 1940. aastal natsionaliseeriti maja nõukogude võimu poolt.

Oleviste kirik (Lai 50)

Pikk 65, Oleviste kirik

 Pikemalt artiklis Oleviste kirik

Kirik sai nime Norra kuninga Püha Olavi järgi. Esimest korda on kirikut mainitud 1267. aastal, mil Taani kuninga Erik V Klippingi ema Margrete Sambor annetas naistsistertslaste Tallinna Püha Miikaeli kloostrile patronaadiõiguse Oleviste kiriku ja selle koguduse üle. Olgugi et arheoloogilisi tõendeid selle oletuse kinnituseks pole, on tõenäoline, et kiriku eelkäija võis samas paigas asuda juba 12. sajandil, mil sellesse paika oli tekkinud skandinaavia kaupmeeste kaubahoov ja asula. Tolleaegse kiriku ehitusviisi, arhitektuuri ning täpse asukoha kohta andmed puuduvad.

Pikk 66

 Pikemalt artiklis Gotthard Residents

Elamu Pikk 66

Kinnistu Pikk 66 kuulus 1851. aastast Ernst Carl Friedrich Baetgele ning seejärel Kochide ja Baetge perekonnale. 14. sajandi lõpul ehitatud keskaegne elamu koos aida ja kangialusega on 19. sajandi keskpaigas kardinaalselt ümber ehitatud klassitsistlikuks elamuks. Kultuurimälestis nr 3052. Eesti NSV aja tegutses hoones ENSV Informatsiooni Instituudi Eksperimentaalkombinaat "Bit".

Pikk 68

Pikk tänav 68 (paremal)

Pika tänava kinnistut nr 6, on teadaolevalt esimest korda mainitud 1419. aastal. 17. sajandil algul kuulus kinnistu bürgermeister Johan Holthusenile, sajandi keskel aga raehärra Johan Dellinghausenile. Kinnistu Pikk 68 kuulus 1848. aastast Andreas Christian Kochile ja seejärel Kochide perekonnale. 1878. ehitati hoone arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi ümber. 1920. aastal omandas kinnistu Puuvillasaaduste Manufaktuuri Kreenholmi Ühing. Kultuurimälestis nr 24239. Pikk 68 kinnistu 4 hoone oli ajalooliselt Suure Rannavärava vahimaja. Esimesed teated vahimajast on aastast 1600, mil ehitusmeister A. Passer rajas hoone. Suure Rannavärava vahimaja rajati 1683–1704 uuele kohale.

Pikk 69

Pikk 69 // Tolli 1

Pikk 69 // Tolli 1 ühendab endas oma tänapäevastes piirides kahte endist ajaloolist majavaldust. Mõlemad kinnistud esindavad Tallinna hilisgootikast tuntud majavaldusi, mis koosnevad peafassaadiga tänavale pööratud elamust ja selle taha, krundi sügavusse püstitatud mitmesugustest majandus- ja kõrvalhoonetest. Kinnistu Pikk 69 // Tolli 1 kuulus Hetlingite perekonnale. 1872. aastal asutati hoones kolmeklassiline linnakool, 1889. aastast kuulus aga Tallinna Katariina II kõrgemale linnakoolile. 1917. aastal nimetati kool Tallinna 19. Algkooliks, 1934. aastal paigutati kool ümber Karu tänav 16 hoonesse. Aastatel 1935–1944 tegutses hoones Tallinna Linna Vene gümnaasium ja progümnaasium, Tallinna Linna 6. Gümnaasium ja 6. progümnaasium, Tallinna 6. gümnaasium. Eesti NSV ajal tegutses hoones Linnakutsekool nr 4, kus õpetati noori rätsepa ja juuksuri erialale. Hoone Pikk tänav 69 on kultuurimälestis nr 3053.

Suure Rannavärava eesvärav (Pikk 70)

Pikk 70

Suure Rannavärava eesvärava parempoolses suurtükiväetornis Paks Margareeta ja selle juurdeehitises aadressil Pikk 70 asub Eesti Meremuuseum.

Kolm Õde (Pikk 71)

Kolm Õde, Pikk 71

 Pikemalt artiklis Kolm Õde

Pikk 71 // Tolli 2, Kolm Õde on 15. sajandil rajatud ja 19. sajandil ümber ehitatud hoonerühm, kus alates 2003. aastast tegutseb samanimeline hotell.

Kultuurimälestis nr 3054.

Kochi villa (Pikk 73)

Pikk 73 hoone, Kochi villa

Kinnistut Pikk 73 on esimest korda mainitud Tallinna linna kinnistusraamatus ehk nn numbriraamatus, mis seati sisse 1786. aastal, kui Tallinna linna kinnistud esimest korda nummerdati, kinnistuna nr 3. 1795. aastal oli maja antud kahe Tallinna Insenerikomando kindrali von Bohli ja von Streitenfeldi majutamiseks. 1880. aastatel nimetati kinnistul asunud hoonet vanaks politseimajaks ja varem politsei- või ka kardavoikasarmuks. Majas tegutses algul ka linna politseivalitsuse kantselei, mis hiljem viidi üle majja Vene 23 // 25. 1843. aastal elas majas näiteks ka linna politseiülem titulaarnõunik Georg von Malch. Maja oli kohandatud ka linna 40–50 nn politseisoldati kasarmuks. Politsei käsutuses oli maja ilmselt 1805. aastal, mil taasloodi pärast asehaldusaega riiklik Tallinna politseivalitsus[1], mis oli Tallinna rae järelevalve all. Umbes 1830. aastal võeti teisel pool teed asuv Paks Margareeta torn (Pikk t 70) kasutusele vanglana.

1842. aastal omandas Andreas Koch, Kochidele kuulusid ka Admiraliteedi basseini ääres Uus-Hollandi piirkonnas, Uus-Hollandi tänaval asuvad laohooned (Kochi Aidad). 1900. aastal sai Kochide suguvõsa esindaja linnavalitsuselt loa kahekorruselise elamu ehitamiseks, milleks kasutati ära samal kohal asunud vana hoone ehituskehandit. Uusgooti stiilis hoone projekteeris baltisaksa arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer, kes oli Eestimaa kubermanguarhitekt ja ajuti täitis ka Tallinna linnaarhitekti ülesandeid. Hoone laskis aastatel 1900–1902 ehitada suurärimees Nikolai Koch. 1933. aasta suvel müüdi maja Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuurile. 1937. aasta sügisel omandas maja Martha Salmann ja 1938 ehitati hoone sisemus arhitekt Eugen Habermanni projekti järgi ümber.

1959. aastal anti hoone valdus Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldusega üle Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kirjastuste ja Polügraafiatööstusele. Hoones tegutsesid ajakirjade Nõukogude Naine, Pioneer, Kehakultuur, Pilt ja Sõna ning Noorus toimetused ning Eesti Ajakirjanike Liit. 1978. aastast anti hoone Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee Tallinna osakonna kasutusse. 1995. aastast sai hoone valdajaks Eesti Kunstimuuseum ja seda hakati kasutama maalifondi hoidlana. 2004. aastal anti hoone Eesti Lastekirjanduse Teabekeskusele ja seal tegutseb siiani Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Ajalugu

Pikk tänav Tallinnas on olnud varem ka Pitk; Pitk ulits; saksa keeles Langstraße; ladina keeles longa platea; platea stagnali; strantstrata; platea strant; longa rega; Langestrate; lange strate; longa strate; strantstrate;; vene keeles ул. Пикк; Морская ул.; Длинная ул.

Vaata ka

• Lai tänav (Tallinn)

Välislingid

• Gea Velthut-Sokka. "Pikk tänav saab pealinna tuiksooneks" Äripäev, 30. mai 2003
• "Tallinn soovib muuta kogu Pika tänava autovabaks" ERR, 23. september 2022