Puhas mõistus

Puhas mõistus on Immanuel Kanti järgi meelelisusest sõltumatu mõistus. Puhas mõistus on meelelisusest sõltumatu, kuid ta on meelelisusega siiski seotud, kuivõrd ta on meeltes antud kogemusega seotud mõistusmõistete immanentse tarvituse kaudu.

Puhas mõistus on see, mis sisaldab printsiipe millegi absoluutselt aprioorseks tunnetamiseks ("Puhta mõistuse kriitika", Sissejuhatus VII, B24).

Puhas mõistus on printsiipide järgi tunnetamise võime, aprioorsete printsiipide järgi otsustuste tegemise võime, mõistus oma teoreetilises tarvituses.

Puhas mõistus on "nii isoleeritud, iseendas nii lausaliselt seotud sfäär, et ühtki osa sellest ei saa puudutada, puudutamata kõiki ülejäänuid, ja midagi ei saa korda saata, olemata eelnevalt määratlenud igaühele neist oma koha ja oma mõju teisele" "Prolegomena", Eessõna (III 11)).

Puhtas mõistuses endas kätkevad tema puhta tarvituse elemendid ja seadused ("Prolegomena", § 4 (III 24, 25); § 31 (III 74, 75)).

Vaata ka

• Puhta mõistuse kriitika (üldmõiste)

Välislingid

• Sissekanne Rudolf Eisleri Kanti-leksikonis