Rändrahn
Rändrahn on rahn (ümbermõõt üle 3 m[1]), mis on liustiku poolt aluspõhjast lahti murtud ja algsest asukohast minema viidud. Rohkem kui 10 m läbimõõduga või 25 m ümbermõõduga rändrahne nimetatakse hiidrahnudeks. Herbert Viidingu järgi on ligi 90% Euroopa pleistotseense jäätumise alal levinud hiidrahnudest koondunud Eestisse.[2]
Rändrahnuks on varem peetud ka tard- või moondekivimitest monoliite, mille läbimõõt on suurem kui 1 meeter, tingimuseks vaid, et rahn ei asu tänapäeval oma algse lasumuse kohas. Rändrahnu nimetus tuleneb sellest, et mandrijää toimel on need kivid liikunud ära oma algsest tekkekohast.
Eesti rändrahnud
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Eesti rändrahnud
Suurim maapealne rändrahn Eestis on Ehalkivi Kunda lähedal (ruumala 930 m³, mass umbes 2500 tonni), suurim veealune rändrahn Toodrikivi Nõva lähedal (maht ligi 1500 m³).[2]
Kokku on hiidrahne Eestis teada ligi 150[3] suurem osa neist on kaitse all. Suuri rahne on Eestis tuhatkond, väikeste rahnude arv on praktiliselt loendamatu.
Enamik Eesti rändrahnudest on Põhja-Eestis. Eriti rohkelt on neid Lahemaal. Rahnude jaotumus suurusnäitajate järgi on tavapäraselt sarnastele loodusnähtustele ligilähedaselt kirjeldatav eksponentfunktsiooni abil. Maapealseid rahne, mille ümbermõõt on ligi 50 meetrit või üle selle on Eestis kaks: Ehalkivi ja Kabelikivi.[4]
Rahnude liigitamine ümbermõõdu järgi:[1]
- Hiidrahnud, ümbermõõt üle 25 m
- Hiidrahnude lähedased rahnud (subhiidsed), ümbermõõt 25–20 m
- Maakondlikult tähelepanuväärsed rahnud, ümbermõõt 20–16 m
- Kohaliku tähtsusega rahnud, ümbermõõt 16–10 m
- Väikerahnud, ümbermõõt 10–3 m
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Pirrus (2009), lk 15.
- ↑ 2,0 2,1 Soesoo, Alvar; Miidel, Avo. Eesti rändkivid. Tallinn: MTÜ GEOGuide Baltoscandia, 2008.
- ↑ Suuroja, Martin; Suuroja, Kalle (2022). "Mitu hiidrahnu on Eestis?". Eesti Loodus (2): 20–23.
- ↑ Pirrus, Enn. Eestimaa suured kivid. Suurte rändrahnude lugu. Tallinn: TTÜ Geoloogia Instituut, 2009, lk 20.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Viiding, H. 1986. Suurte rändrahnude kirjeldamise juhend. - Abiks loodusevaatlejale 85. Eesti Teaduste Akadeemia, Tartu.
- Pirrus, E. 1996. Suured rändrahnud – võõrsilt pärit omad. Eesti Loodus, 4, 118–119.
- Pirrus, E. 2003. Hiidrahnud loodusmälestistena. Eluta loodusmälestiste uurimine ja kaitse, Tallinn, 75–88.
- Suuroja, K.& Suuroja, M. 2008. Hiidrahnud. Eesti loodusmonumendid. Geotrail, Tallinn.
- Pirrus, E. 2009. Eestimaa suured kivid. Suurte rändrahnude lugu. Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn.