Rogersi innovatsiooni difusiooni mudel

Rogersi innovatsiooni difusiooni teooria on Everett Rogersi teooria, mis käsitleb innovatsiooni leviku põhimõtteid. Rogers avaldas teooria oma 1962. aasta raamatus „Diffusion of Innovations“. Rogersi käsitluses on innovatsioon „idee, praktika või objekt, mida kogetakse indiviidi poolt uudsena“ ning difusioon „protsess, kuidas innovatsioon teatud aja jooksul kindlate kanalite kaudu sotsiaalse süsteemi liikmete hulgas levib“. Innovatsiooni levikut käsitleb Rogers teatud tüüpi sotsiaalse protsessina, kus muudatus esineb sotsiaalse süsteemi struktuuris või funktsioonides^[1].

Rogersi innovatsiooni mudel

Oma töös pakub Rogers välja kaks etapiviisilist innovatsiooni kasutuselevõtmise mudelit: üldine innovatsiooni-otsustusprotsess, kus kasutuselevõtmine toimub vabatahtlikult indiviidi tasemel ning kasutuselevõtmise protsess organisatsioonides. Organisatsiooni innovatsiooni kasutuselevõtmise jagab Rogers viide eristuvasse etappi:

probleemi defineerimine;
innovatsiooni valimine;
innovatsiooni ja organisatsiooni kohandamine;
selgitamine;
rutiiniks muutmine.

Rogersi innovatsiooni aspektid

Rogersi teoorias mõjutavad uuenduse kasutuselevõtmise protsessi õnnestumist kasutajate poolt tajutud viis uuenduse eri aspekti:

Uuenduse eelis: Millises ulatuses on uuendus eelnevast parem;
Ühilduvus: Millises ulatuses on uuendus järjepidev varasema kogemuse, tõekspidamiste, normide ja väärtustega;
Keerukus: Kui raske on uuendusest aru saada ja seda kasutusele võtta;
Testitavus: Millises ulatuses on uut lahendust võimalik testida;
Jälgitavus: Millises ulatuses on uuenduse tulemused teistele nähtavad

Organisatsiooni innovatsiooni kasutuselevõtmise juures toob Rogers olulise aspektina välja ka organisatsiooni innovaatilisusega seotud muutujad. Rogersi teooria kohaselt on organisatsiooni innovaatilisusega seotud joonisel toodud muutujad: üksikisiku (juhi) omadused, organisatsiooni sisemise struktuuri omadused ja organisatsiooni välised omadused.

Innovatsiooni kasutuselevõtmine organisatsioonis

Organisatsiooni innovaatilisus (Rogers, 2003)

Rogers teeb organisatsiooni sisemise struktuuri omaduste kohta üldistuse väites, et iga struktuuri muutuja võib olla innovaatilisusega seotud innovatsiooni algatamisel ühtpidi ning innovatsiooni rakendamisel teistpidi. Näiteks tugevalt tsentraliseeritud sisemine struktuur tähendab tavaliselt väiksemat innovaatilisust. Samas võib suurem tsentraliseeritus kiirendada muudatuse läbiviimist kui otsus muudatuseks on tehtud. Lisaks sisemistele omadustele mõjutavad organisatsiooni innovaatilisust veel süsteemi avatus ja organisatsiooni individuaalsete liidrite toetus. Rogers väidab, et innovatsiooniliidri (innovation champion) olemasolu aitab kaasa organisatsiooni innovatsiooni läbiviimise õnnestumisele. Ta defineerib innovatsiooni liidrit kui karismaatilist indiviidi, kes on pühendunud innovatsiooni läbiviimisele, aidates ületada innovatsiooniga seotud erimeelsusi ja muid takistusi.

Kriitika

Kuigi Rogersi teooria osasid aspekte on kritiseeritud ning osad kriitikud peavad seda liiga pinnapealseks on Rogersi teooriat kasutatud edukalt mitmete uurimuste teoreetilise raamina. Samas on Rogersi organisatsiooni innovatsiooni kasutuselevõtmise mudelit on praktikas vähe kasutatud ning sellel puuduvad situatsiooni spetsiifikat arvestavad tegurid, mida on vaja põhjalikus uuenduse kasutuselevõtmise hindamiseks ^[2]..

Edasiarendused

Rogersi üldotstarbelise innovatsiooni kasutuselevõtmise mudeli kõrval on Fred Davis arendanud tehnoloogia kasutuselevõtmise mudeli TAM (Technology Acceptance Model). Tehnoloogia kasutuselevõtmise mudel ning Rogersi innovatsiooni mudel defineerivad mõlemad kasutajate poolt tajutavad innovatsiooni omadused, mis selgitavad omaksvõtmise protsessi õnnestumist. Erinevusena toob Rogers välja viis tajutavat omadust (uuenduse eelis, ühilduvus, keerukus, testitavus ja jälgitavus) ning TAM kaks keskset omadust (tajutav kasulikkus ja tajutav kasutajasõbralikkus). Tajutav kasulikkus väljendub selles, kui palju inimene usub, et uue süsteemi kasutamisel tema toimetulek töökeskkonnas kasvab. Tajutav kasutajasõbralikkus väljendub selles, kui palju inimene usub uue süsteemi kasutamise lihtsusesse ^[3]

Gallivan on koostanud kahe etapilise tehnoloogia kasutuselevõtmise raamistiku, laiendades klassikalist Rogersi innovatsiooni difusiooni teooriat, toetudes teooria kohta avaldatud kriitikale ning lisades konstruktsioone Cooperi ja Zmudi mudelist, TAM’ist ning teistest teooriatest. Gallivani raamistikus eristatakse esmane üleminek, kus tehakse otsus organisatsioonis uue tehnoloogia kasutuselevõtuks ning teine üleminek, mis kujutab endast muudatuse rakendamise elluviimist organisatsioonis. Gallivani raamistik sisaldab kombinatsiooni kasutuselevõtmise protsessist ning faktoritest, mis seda mõjutavad ^[4].

Viited

↑ Rogers, Evertt M 2003: "Diffusion of Innovations, 5th Edition". Free Press
↑ Karjalainen, Martti 2010 : "Large-scale migration to an open source office suite: An innovation adoption study in Finland". Free Press
↑ Davis, F. D. 1986: "A Technology Acceptance Model for Empirically Testing New end-user information systems: theory and results". Massachusetts Institute of Technology
↑ Gallivan, Michael J. 2001: "Organizational Adoptation and Assimilation OF Complex Technological Innovations: Development and Application of a New Framework"

[1] Rogers, Evertt M 2003: "Diffusion of Innovations, 5th Edition". Free Press

[2] Karjalainen, Martti 2010 : "Large-scale migration to an open source office suite: An innovation adoption study in Finland". Free Press

[3] Davis, F. D. 1986: "A Technology Acceptance Model for Empirically Testing New end-user information systems: theory and results". Massachusetts Institute of Technology

[4] Gallivan, Michael J. 2001: "Organizational Adoptation and Assimilation OF Complex Technological Innovations: Development and Application of a New Framework"

[1]

[2]

[3]

[4]