Rooma keisrikultus

Rooma keisrikultus oli rooma religiooni oluline osa alates keiser Augustuse valitsusajast (27 e.m.a — 14 m.a.j).

Keisrikultuse tekkimist mõjutas hellenistlik valitsejakultus, mis sai alguse Aleksander Suure religioossest austamisest. Aleksander Suure religioosne austamine algas Egiptuses. Keisrikultuse eelastmeks on peetud ka religioosseid austusavaldusi, mis said osaks Rooma vabariigi kõrgetele ametnikele ja väejuhtidele Rooma idaprovintsides 2. sajandil e.m.a. Sellel ajal olid roomlased juba pikemat aega kreeka kultuuri ja hellenistliku kuningakultuse mõju all.

Rooma keisrikultusega rajati institutsioon, mis pidi ületama religioossed lahknevused, edendama patriotismi ja ühendama maailma ”päästja” valitsuse alla. Keisrit hakati, idaprovintside eeskujul, austama nagu jumalat.

Juliuste-Claudiuste dünastia valitsusajal (14–68 m.a.j) kujunes keisrikultus Rooma riigis püsivaks institutsiooniks, millel oli nii poliitiline, sotsiaalne kui ka religioosne väljund.

Julius Caesari nimest ja päevist sai alguse riigivalitseja jumaliku inimesena austamine ja käskijaga (imperaatoriga) seostati rohkem või vähem kõike, mis seostus päästega ja õnnega. Aja möödudes sai Caesari nimest valitseja nimetus „keiser“ ning võime kõneleda valitseja jumaliku austuse ühest vormist, keisrikultusest.

Roomlaste keisrikultus on rooma religiooni kontekstis mõistetav valitsejakultuse vorm. Augustus ei lasknud end oma eluajal jumalaks nimetada, kuid ta ergutas rahvast kummardama jumalannaks isikustatud Rooma riiki (Roma Dea). Augustus kuulutati jumalaks postuumselt. Nõnda suunati provintsielanike usulised tunded ja patriotism impeeriumi keskmesse, selle valitsejate poole. See uus kultus levis peagi kõigisse provintsidesse ja sai viisiks, kuidas osutada riigile austust ja lojaalsust.

Keiser Domitianus, kes valitses aastatel 81—96, oli esimene Rooma valitseja, kes nõudis enda austamist jumalana.