Mine sisu juurde

Raimond Valgre

Allikas: Vikipeedia

Raimond Valgre (kuni 1937 Raimond Tiisel; 7. oktoober 1913 Riisipere – 31. detsember 1949 Tallinn) oli eesti helilooja ja instrumentaalmuusik.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgre isa oli ametilt kingsepp ja ema õmbleja. Valgre huvitus muusikast juba lapsepõlves: ta mängis klaverit, akordioni, trumme ja kitarri. 1931. aastal lõpetas ta Tallinna Riigi Ühistehnikagümnaasiumis ehitustehnikakursuse. Pärast kaitseväeteenistust Pioneerpataljonis algas tema kutselise muusiku tee restoraniansamblites.

Valgre oli Eesti esimesi levimuusikaloojaid ja sai innustust just 1920. aastate algul Eestisse jõudnud džässmuusikast.

Nõukogude okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja võitles Teises maailmasõjas Eesti laskurkorpuses.

Pärast sõda sai Valgre muusaks temast kümme aastat noorem Niina Vassiljeva (sündinud 1. veebruaril 1923, surnud 2019), hilisem inglise filoloog, kellega ta tutvus Leningradis 1944. aastal, kus Valgre ansambel esines kontsertidega ja mängis raadios. Seal sündis meloodia "Vaid sina, Niina", millele hiljem kirjutati ka sõnad. Raimond rääkis vene keelt halvasti, seepärast suhtlesid nad omavahel inglise keeles. Pärast Valgre Eestisse naasmist jäid nad kirjavahetusse.

Raimond Valgre on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Valgre elu ja looming lava- ja ekraaniteostes

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgre laulude põhjal on loodud muusikal "Muinaslugu muusikas" (libreto Ülo Raudmäe, Sulev Nõmmik ja Enn Vetemaa; esietendus Estonias 1967). Valgrest on tehtud muusikaline telefilm "Igavesti Teie" (stsenarist Lembit Lauri, režissöör ja operaator Mati Põldre; Eesti Telefilm 1976), eluloofilm "Need vanad armastuskirjad", Juhan Saare dokumentaalnäidend "Valge tee kutse" (lavastatud Noorsooteatris 1985), näidend "Autori surm" (lavastaja Ivar Põllu; esietendus Tartu Uues Teatris 6. märtsil 2013), näidend “Laul, mis jääb” (autorid Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman ja Piret Saul-Gorodilov; esietendus Eesti Draamateatris 13. juunil 2014) ning lavastus "Peaksime rääkima Raimondist" (2023, autor Mart Sander)[1].

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastal avati Raplas Valgre kodumajal mälestustahvel.

2003. aastal avati Pärnus Raimond Valgre mälestusmärk (skulptor Rait Pärg). Aastatel 2003–2017 toimus Pärnus igasuvine muusikafestival "Kummardus Valgrele".[2][3][4][5]

2010. aastal avati Raplas Valgre tuba.[6]

7. oktoobril 2013 andis Eesti Post välja Raimond Valgre 100. sünniaastapäeva postmargi (kunstnik Vladimir Taiger). Kasutusel oli ka esimese päeva eritempel ja eriümbrik.[7]

7. oktoobril 2014 avati Riisiperes Raimond Valgre mälestuspink.[8][9]

7. oktoobril 2018 avati Tallinnas Vene 7 Raimond Valgre mälestustahvel.[10]

17. aprillist 2019 sõidab Tallinnas tema järgi nimetatud muusikatramm Raimond.[11]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgre lauludest ilmus esimesena trükis "Blond Aleksandra" 1933. aastal. See avaldati G. Dieseli varjunime all väljaandes "Modern lööklaulud".

Kokku on teada ligi sada tema laulu. Suure osa oma loomingust kirjutas ta looduse, tunnete ja ühiskonna teemadel.

Valgre loomingut on kasutatud ka teiste eesti heliloojate teoste, samuti mitmes Eesti filmis.

Laule

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Aegviidu valss"
  • "Blond Aleksandra"
  • "Eideke hella"
  • "Ei suutnud oodata sa mind"
  • "Erika"
  • "Hall sõdurisinel"
  • "Helmi"
  • "Hääd ööd, hääd ööd"
  • "Joogilaul (Ma võtan viina)"
  • "Kevad südames"
  • "Kirjake koju"
  • "Läbi saju"
  • "Ma loodan, et saan sellest üle"
  • "Ma olen liig halb"
  • "Ma olen naine, kes ei armu"
  • "Muinaslugu muusikas"
  • "Mul meeles veel meloodia"
  • "Narva valss"
  • "Noor neiu raha eest"
  • "On kevad tulnud taas"
  • "Peagi saabun tagasi su juurde"
  • "Pärnu ballaad"
  • "Pühapäev Kadriorus"
  • "Saaremaa polka"
  • "Saaremaa valss"
  • "Sa eile ütlesid „jaa“"
  • "Sa ütled mulle „päikene“"
  • "Sinilind"
  • "Su silmist näen ma igal öösel und"
  • "Suveöö serenaad"
  • "Suudle mind"
  • "Tartu marss"
  • "Tsebarkul"
  • "Tiiu, Tiiu"
  • "Unelmate tänav"
  • "Vaid sina, Niina"
  • "Vaid sulle kuulub mu süda"
  • "Veel viivuks jää"
  • "Viimne valss"
  • "Viljandi serenaad"
  • "Õige valik"

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kaupmees, Greta (2. november 2023). "Tõeline väljakutse! Liisa Pulk astub Raimond Valgrest valminud etenduses üles mitmes rollis: viies naises on äratuntav ühisosa". Kroonika. Vaadatud 4. novembril 2023.
  2. ↑ "Pärnus avatakse täna Raimond Valgre kuju". Postimees. 27. juuni 2003. Vaadatud 8.10.2018.
  3. ↑ Piret Tali (26. juuni 2003). "Raimond Valgre saabus Pärnusse". Eesti Päevaleht. Vaadatud 8.10.2018.
  4. ↑ "Kummardus Valgrele". Õhtuleht. 28. juuni 2003. Vaadatud 8.10.2018.
  5. ↑ ""Kummardus Valgrele" asendub uue kontserdiga". Pärnu Postimees. 6. juuli 2018. Vaadatud 8.10.2018.
  6. ↑ Bianca Mikovitš. Rapla kultuurikeskuses avatakse Raimond Valgre tuba. - Maaleht 06.10.2010
  7. ↑ Raimond Valgre 100 -- 550-07.10.13, Eesti filateelia teemaline foorum, vaadatud 30.12.2017
  8. ↑ Reelika Väli (17. oktoober 2014). "Riisiperes avati Raimond Valgre pink". Harju Elu.
  9. ↑ "Raimond Valgrele pühendatud pingi avamine Nissi kirikumõisa pargis". Nissi naisselts. 13. oktoober 2014.
  10. ↑ "Tallinna kesklinnas avati Raimond Valgre mälestustahvel". Err.ee. 8.10.2018.
  11. ↑ Tallinlasi sõidutab nüüd ka Raimond Valgre tramm Pealinn.ee, 17.04.2019.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Raimond_Valgre&oldid=6739789"