Wilhelm Cuno

Wilhelm Cuno 1919. aasta jaanuaris

Wilhelm Cuno (vasakul) ja riigipresident Friedrich Ebert (1923)

Wilhelm Carl Josef Cuno (2. juuli 1876 Suhl – 3. jaanuar 1933 Aumühle) oli Saksa ettevõtja ja poliitik, Saksamaa riigikantsler 1922. aasta novembrist kuni 1923. aastani augustini.

Wilhelm Cuno õppis õigusteadust Berliini ja Hamburgi Ülikoolis, doktoriks promoveeriti ta 1907. aastal. Ülikooli lõpetamise järel asus ta tööle Riigivaraametis assessorina, 1910. aastal sai ta valitsusnõunikuks ja 1912. aastal salajaseks valitsusnõunikuks. Esimese maailmasõja ajal oli Cuno kuni 1916. aasta juulini Riigi Teraviljaameti (Reichsgetreidestelle) juhataja. Seejärel töötas ta kuni 1916. aasta lõpuni Sõjatoitlustusametis (Kriegsernährungsamt). 1916. aasta lõpul sai ta Riigivaraametis sõjamajanduse küsimuste peareferendiks. 1. novembril 1917 lahkus ta riigiteenistusest ja asus tööle laevandusfirma Hapag juhtkonda. 20. detsembril 1918 sai ta laevandusfirma HAPAG (Hamburg-Amerikanische Packetfahrt-Actien-Gesellschaft) peadirektoriks.

1919. aastal võttis Cuno Saksamaa valitsuse eksperdina osa rahuläbirääkimistest. Ka aastatel 1920–1922 esindas ta töö asjus välismaal viibides mitteametlikult Saksamaa valitsuse majandushuve. Talle pakuti välisministri kohta, kuid ta keeldus sellest.

22. novembrist 1922 kuni 13. augustini 1923 oli Wilhelm Cuno Saksamaa riigikantsler (valitsusjuht). 1923. aasta jaanuaris okupeeris Prantsusmaa Ruhri piirkonna. See tekitas riigikantsler Cunole tõsiseid probleeme. Tema passiivse vastupanu poliitikat ei mõistetud ja 1923. aasta augustis oli ta sunnitud ametist tagasi astuma.

Cuno pöördus tagasi tööle laevandusfirmasse HAPAG, kus ta oli esialgu järelevalvenõukogu liige ja 1927. aastal sai uuesti peadirektoriks. 1927. aastal asutas ta Hamburgis Saksamaa esimese Rotary klubi, mille esimeheks ta sai. 1933. aasta jaanuaris suri ta südameinfarkti tagajärjel.