Mine sisu juurde

T-26

Allikas: Vikipeedia

T-26

T-26 Kirovski lähedal Muuseumi väljapanekul "Leningradi blokaadi murdmine"

T-26 mudel 1933 tehnilised andmed[1]
Mõõtmed
Pikkus 4,65 m
Laius 2,44 m
Kõrgus 2,24 m
Kaal 9,6 t
Kliirens 380 mm
Meeskond 3 meest
Relvastus
Suurtükk 20 K mudel 1932/34
Suurtüki kaliiber 45 mm
Suurtüki lahinguvaru 122 mürsku
Kuulipildujad DT tanki kuulipilduja
Kuulipilduja kaliiber 7,62 mm
Kuulipilduja lahinguvaru 2961 padrunit
Soomus
Torni esikülg 15 mm
Torni küljed 15 mm
Torni lagi 6–10 mm
Korpuse esikülg 15 mm
Korpuse küljed 15 mm
Korpuse tagaosa 15 mm
Korpuse lagi 6–10 mm
Korpuse põhi 6 mm
Mootor
Mootor 4-silindriline õhkjahutusega bensiinimootor (ridamootor)
Mootori võimsus 90 hj
Kiirus maanteel 31,1 km/h
Kiirus maastikul 16 km/h
Kiirus vees – km/h
Läbisõit maanteel 220–240 km
Läbisõit maastikul 130–140 km
Läbisõit vees – km

T-26 oli Nõukogude Liidu kergetank, mida kasutati sõjalistes konfliktides 1930. aastate teisel poolel ja teise maailmasõja ajal. See põhines Briti Vickersi Armstrongsi kuuetonnisel tankil ja seda peetakse üheks edukamaks tankiks 1930. aastatel.[2] BT tankid ja T-26 moodustasid kahe maailmasõja vahel põhilise osa Punaarmee soomusjõududest.

Seda toodeti üle 11 000 eksemplari ehk rohkem kui ühtegi teist tanki samal perioodil.[3] Nõukogude Liit konstrueeris sellest tankist 1930. aastatel umbes 53 versiooni, sealhulgas hoopis muidki lahingumasinaid (leegiheitjatankid, pioneertankid, kaugjuhitavad tankid, liikursuurtükid, suurtükitraktorid ja soomustatud vedukid). Nendest jõudis 23 versiooni ka seeriatootmisse, ülejäänud jäid katsemasinate tasemele.[4]

T-26 tanke kasutati ulatuslikult ka Hiina, Hispaania ja Türgi armees. Sõjasaagiks langenud tanke T-26 kasutasid Ungari, Rumeenia, Saksamaa ja Soome.[5]

Kuigi teise maailmasõja alguseks oli T-26 peaaegu vananenud, oli see kõige olulisem tank Hispaania kodusõjas ja mängis olulist rolli Hassani järve lahingu ajal 1938. aastal ning Talvesõjas. T-26 oli arvukaim tank Punaarmee relvastuses Saksamaa sissetungi ajal Nõukogude Liitu 1941. aastal.[6] Viimast korda kasutas Punaarmee neid lahingus 1945. aasta augustis Mandžuurias.[7]

T-26 oli töökindel ja lihtne hooldada ning seda moderniseeriti pidevalt aastatel 1931–1941. Pärast 1940. aastat siiski uusi mudeleid ei loodud.

Briti päritolu

[muuda | muuda lähteteksti]
Kahe torniga Vickersi kuuetonnine tank (Tüüp A)

T-26 oli konstrueeritud Vickersi kuuetonnise (Vickers Mk.E) kergetanki põhjal, mis pärines Suurbritanniast. Selle konstrueeris Vickers-Armstrongsi ettevõte aastatel 1928–1929. Vickersi tank oli lihtne ja kergesti hooldatav ning loodud just tagamõttega eksportida seda tehniliselt vähem arenenud riikidesse nagu Nõukogude Liit, Poola, Brasiilia, Argentina, Jaapan, Tai, Hiina ja teised. Vickers reklaamis seda mitmes sõjandusväljaandes ning nii Nõukogude Liit kui ka Poola väljendasid huvi.

Nõukogude ostukomitee eesotsas Semjon Ginsburgiga saabus 1930. aasta kevadel Suurbritanniasse, et hankida Punaarmee tarbeks tanke, traktoreid ja autosid. Vickersi kuuetonnine tank oli üks neljast tankist, mille Nõukogude delegatsioon Vickers-Armstrongi ettevõtet külastades välja valis. Vastavalt 28. mail 1930 sõlmitud lepingule tarnis ettevõte Nõukogude Liidule 15 kahe torniga mudelit (relvastatud 7,7 mm vesijahutusega Vickersi kuulipildujaga) koos täieliku tehnilise dokumentatsiooniga, et võimaldada tanki seeriatootmist Nõukogude Liidus. Võimalus kahte torni eraldi keerata võimaldas samaaegselt tulistada nii vasakule kui ka paremale ja seda peeti kaevikute liinist läbimurdmisel eeliseks.[8] Mitu Nõukogude inseneri osales 1930. aastal tankide valmistamisel Vickersi tehases.[9]

Esimesed neli Vickersi kuuetonnist tanki jõudis Nõukogude Liitu 1930. aasta lõpus. Viimased jõudsid alles 1932. aastal, mil T-26 seeriatootmine oli juba alanud. Briti tankid anti Nõukogude tehastele uurimiseks seeriatootmise ettevalmistamisel ja sõjalistele õppeasutustele ning treeningüksustele. Hiljem anti mõni tank ladudesse ja katsepolügoonidele.[10]

Vickersi tankid said Nõukogude teenistuses tähiseks V-26. Briti tankide maastikuläbivust katsetati edukalt väikesel katsepolügoonil Moskva lähedal Poklonnaja mäel. Katsed toimusid jaanuaris 1931. Kliment Vorošilov käskis luua "Erikomisjoni Punaarmee uute tankide jaoks" Ginzburgi juhtimisel, et hinnata, millist tankitüüpi Punaarmee vajab. Vickersi kuuetonnise tankiga konkureeris selle programmi raames Ginzburgi enda arendatav kerge jalaväetank T-19. T-19 oli keerukas ja kallis ning selle esimene prototüüp valmis 1931. aasta augustis. Kuna mõlemal masinal oli nii eeliseid kui ka puudusi, tegi Ginzburg ettepaneku luua võimsam hübriidtank (niinimetatud "modifitseeritud" T-19) kasutades T-19 keret, kodumaist mootorit ja T-19 relvastust ning Vickersi kuuetonnise tanki veermiku ja käigukasti.[8][11]

26. jaanuaril 1931 saatis I. Halepski (Punaarmee Mehhaniseerimise ja Motoriseerimise osakonna ülem) Ginzburgile kirja, kus edastas luureandmed Poola valitsuse otsusest osta Vickersi kuuetonniseid tanke ja Christie ratsaväetanke ning alustada Suurbritannia ja Prantsusmaa abiga nende masstootmist. Tol ajal oli Poola Nõukogude Liidu sõjalise doktriini kohasel Nõukogude Liidu põhivaenlane ja Nõukogude Revolutsiooniline Sõjanõukogu võttis seda valeinfot tõepähe. Seetõttu otsustati kiita heaks välismaiste tankide tootmise Punaarmee jaoks, et valmistuda võimalikuks agressiooniks. Punaarmee soomusvägi koosnes samal ajal mõnest tosinast vananenud tankist Mark V, Mark A Whippet ja Renault FT-17, mis olid kodusõja ajal sõjasaagiks saadud. Lisaks veel mitut tüüpi soomusautod ja vananevad kodumaised tankid MS-1. Vickersi kuuetonnine tank võeti ametlikult T-26 nime all Punaarmee relvastusse 13. veebruaril 1931 kui "peamine tuletoetustank eri väeliikides ja ülemjuhatuse reservis".[8][11]

Ühte Vickersi kuuetonnist tanki (Nõukogude Liidus valmistatud tornidega) testiti kuulikindluse suhtes augustis 1931. Tanki kere pihta tulistati vintpüssist ja Maximi kuulipildujast nii tavaliste kui ka soomust läbistavate kuulidega 50 meetri kauguselt. Leiti, et soomus talus tuld minimaalsete kahjustustega (ainult mõned needid said kahjustada). Keemiline analüüs näitas, et esisoomuse plaadid olid valmistatud kvaliteetsest tsementeeritud terasest (S.t.a Plat Vickers-Armstrongi klassifikatsiooni järgi), samas kui homogeensed põhja ja katuse soomusplaadid olid keskpärase kvaliteediga terasest. Sellegipoolest oli Briti soomus parem kui Ižora tehases toodetu, mille said esimesed T-26-d. Põhjus oli moodsate metallurgiliste seadmete nappus tollases Nõukogude Liidus.[12]

TMM-1 prototüüp katsetustel (1932)

Samal ajal projekteeris Mehhaniseerimise ja Motoriseerimise Osakond F. E. Dzeržinski nimelisest Sõjatehnika Akadeemiast kaks tanki (TMM-1 ja TMM-2), mis põhinesid ostetud Vickersi kuuetonnisel tankil. Erinevus seisnes kuuesilindrilise ja 95-hobujõulise (71 kW) vesijahutusega ameerika Hercules mootori kasutamises, 15–20 millimeetrini suurendatud esisoomuses ja juhi tankis vasakule nihutamises. TMM tähendas tank maloi moštšnosti – väikese võimsusega tank. TMM-1 kasutas veoauto Ja-5 (Я-5) jõuülekannet ja kuplikujulist laskepesa tankikuulipildujale DT soomuse esiküljel. Samas oli TMM-2 varustatud parema käigukasti, siduriteta juhtimisseadme ja 37 mm Hotchkissi kahuriga paremas tornis. Kuid peamiste Nõukogude tankitootjate esindajad ja ametnikud Punaarmee Motoriseerimise osakonnast pidasid Herculese mootoreid tootmiseks liiga keeruliseks. Pealegi kippus mootor mootoriruumis üle kuumenema. Katsed TMM-1 ja TMM-2 prototüüpidega 1932. aasta alguses ei näidanud mingeid eeliseid võrreldes Vickersi kuuetonnise tanki ja T-26-ga (TMM-2 manööverdamisvõime osutus lausa kehvemaks).[13][14]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kolomiets (2007), lk 124
  2. ↑ Franco, El Tanque de la Guerra Civil Española, lk 74
  3. ↑ Candil, lk 34
  4. ↑ Svirin, Kolomiets (2000), lk 4
  5. ↑ Kolomiets (2007), lk 5
  6. ↑ Bariatinski, lk 33–34
  7. ↑ Bariatinski (2003), lk 44–57
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Kolomiets (2007), lk 6–9
  9. ↑ Bariatinski (2003), lk 2
  10. ↑ Kolomiets (2007), lk 7–8
  11. ↑ 11,0 11,1 Svirin (2007), lk 162–172
  12. ↑ Svirin (2007), lk 173–174
  13. ↑ Bariatinski (2003), lk 3–4
  14. ↑ Soljankin et al. (2002), lk 89–91

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Mihhail Svirin, Maksim Kolomets. "Лёгкий танк Т-26. Часть 1". Eksprint. Moskva 2000. ISBN 5-94038-003-4. Vene keeles
  • Erik Appel. "Finland i krig 1939–1940 – första delen". Schildts förlag Ab. Esbo 2001. ISBN 951-50-1182-5. Rootsi keeles
  • Aleksandr Soljankin, Ivan Pavlov, Mihhail Pavlov, Igor Želtov. "Отечественные бронированные машины: ХХ век. Часть 1". Eksprint. Moskva 2002. ISBN 5-94038-030-1. Vene keeles
  • Christopher Chant. "World Encyclopedia of the Tank". 2nd ed. Sutton Publishing. 2002. ISBN 0750931477. Inglise keeles
  • Mihhail Bratinski. "Лёгкий танк T-26". Modelist-Konstruktor, eriväljaanne nr 2/2003. Moskva. Vene keeles
  • Maksim Kolomets, Mihhail Svirin. "Лёгкий танк T-26. 1931–1941". // Frontline Illustration nr 1. Strategija KM. Moskva 2003. ISBN 5-901266-01-3. . Vene keeles
  • Mati Õun. "Tankid, mis ei vallutanud Euroopat". Sentinel. Tallinn 2005. ISBN 9985960904 Eesti keeles
  • Maksim Kolomets. "Т-26. Тяжёлая судьба лёгкого танка". // Арсенал коллекция. Eksmo, Jauza, Strategija KM. Moskva 2007. ISBN 978-5-69921-871-4. Vene keeles
  • Mihhail Svirin. "Броня крепка: история советского танка 1919–1937". Jauza. Moskva 2007. ISBN 978-5-699-13809-8. Vene keeles

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=T-26&oldid=6580642"