Tšehhi kuningriik
See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2012) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
|
Tšehhi kuningriik České království (tšehhi) Königreich Böhmen (saksa) Regnum Bohemiae (ladina) 1198–1918 | |||||
|
Tšehhi kuningriik ja Tšehhi krooni maad aastal 1618 | |||||
| Valitsusvorm | Monarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Osa |
Saksa-Rooma riigi kuurvürstkond (1198–1806) Habsburgide monarhia osa (1526–1804) Austria keisririigi kroonimaa (1804–1867) Austria-Ungari, Tsisleitaania osa (1867–1918) | ||||
| Kuningas |
Ottokar I (1198–1230, esimene) Karl I (1916-1918, viimane) | ||||
| Pealinn | Praha | ||||
| Religioon |
Katoliiklus Hussiitlus Luterlus | ||||
| Riigikeeled |
Tšehhi Saksa Ladina | ||||
| Rahaühik |
Denaarid Brakteaat Kroitser Taaler Austria-Ungari kulden | ||||
| |||||
Tšehhi kuningriik (tšehhi keeles České království; saksa keeles Königreich Böhmen; ladina keeles Regnum Bohemiae) oli riik, mis paiknes Tšehhia regioonis Kesk-Euroopas ja mille territooriumist enamik paikneb tänapäevases Tšehhi vabariigis.
Kuningriigi rajas ametlikult 1198. aastal Otokar I, kelle kuningatiitlit (1198–1230) tunnustas Saksa kuningas Švaabi Philipp Hohenstaufenite dünastiast. 1204. aastal tunnustas Ottokari kuningatiitlit Saksa-Rooma keiser Otto IV, samuti Rooma paavst Innocentius III ja hiljem, 1212. aastal, kinnitas keiser Friedrich II selle Sitsiilia kuldbullaga, ülendades Tšehhi hertsogkonna kuningriigiks. Tšehhi kuningriik liidendati 1526. aastal Habsburgide monarhiaga.
Tšehhi ehk Böömi kuningas oli Saksa-Rooma riigi kuurvürst kuni riigi lõpetamiseni aastal 1806, misjärel sai territooriumist Austria keisririigi osa ning seejärel aastast 1867 Austria-Ungari keisririigi osa. Lõpetati 1918. aastal Austria-Ungari lagunemisega, pärast Keskriikide kaotust esimeses maailmasõjas, kui viimane Tšehhia kuningas Karel III sunniti võimust loobuma, kuid ilma troonist loobumiseta. Rahvuskogu teatas siis Prahas Habsburg-Lotringi dünastia kukutamisest ja Tšehhiast sai äsjaasutatud Esimese Tšehhoslovakkia vabariigi osa.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Pikemalt artiklis Tšehhi ajalugu, Suur-Määri riik, Tšehhi ehk Böömi vürstiriik, Nitra vürstkond
Suur-Määri riigi valitseja Svatopulki surma jagunes Suur-Määri riik tema poegade vahel. 895. aastal Tšehhi (Böömimaa) iseseisvus. 896. aastal vallutasid ungarlased hilisemad Lääne-Ungari alad. 897. aastal iseseisvus Lužcia (Lausitz). Suur-Määri kukkus lõplikult kokku ungarlaste rüüsteretkede tõttu.
906. aastal Määri riigi jäänused liideti Tšehhiga ja Böömimaad valitses Přemysliidide dünastia Praha (sel ajal Hradčany) linnast. Aastaks 906 allutati suurem osa Määrimaast (tšehhi keeles Morava, ladina k. Moravia, saksa k. Mähren, poola k. Morawy) ning tekkis keskaegne Tšehhi ehk Böömi vürstiriik.
Morava omandati Přemysliidi ja Slavníki Tšehhi valitsejate poolt pärast 955. aasta Lechfeldi lahingut, kaotati aastal 999 Poola kuningriigile ja taasvallutati hertsog Břetislav I poolt.
Václav I Püha (921–929) tõi Tšehhisse ristiusu, 973. aastal rajati Praha piiskopkond. 11. sajandi alguse sisetülide tõttu sai Tšehhist Saksa-Rooma keisririigi vasallriik.
Přemysliidide dünastia valitses Böömimaad aastatel 896–1305.
Tšehhi ehk Böömi kuningas
[muuda | muuda lähteteksti]
Tšehhi ehk Böömi kuninga, Přemysliidide dünastiast ametlikult Otokar I kuninglikkust (1198–1230) tunnustas aastal 1198 valitud Saksa kuningas 1198–1208 Švaabi Philipp, Hohenstaufenite dünastiast vastutasuks tema toetusele oma rivaali, Saksa-Rooma keiser Otto IV vastu. Aastal 1204 tunnustas Ottokari kuningatiitlit Saksa-Rooma keiser (1198–1218) Otto IV ise, samuti paavst Innocentius III ja hiljem aastal 1212 kinnitati see keiser Friedrich II poolt Sitsiilia kuldbullaga, ülendades Tšehhi hertsogkonna kuningriigiks. Mõned endised Tšehhi valitsejad nautisid 11. ja 12. sajandil mittepärilikku kuninglikku tiitlit (Vratislav II, Vladislav II), kui 1085. aastal sai Tšehhi ajutiselt kuningriigiks.
Kuningriigi alad
[muuda | muuda lähteteksti]
Tšehhia pärusvaldus (Čechy) koos Kladsko krahvkonnaga (Hrabství kladské) oli Tšehhi kuningriigi peamine ala ja aastast 1348 asutas Karol IV Tšehhi krooni maad (Země Koruny české), koos hõivatud provintsidega:
- Moraavia mark (Markrabství moravské), omandatud Přemysliidi ja Slavníki Tšehhi valitsejate poolt pärast 955. aasta Lechfeldi lahingut, kaotatud aastal 999 Poola kuningriigile ja taasvallutatud hertsog Břetislav I poolt aastal 1019/1029 (ebakindel daatum);
- Ülem-Lausitz (Horní Lužice), liidendatud kuningas Jan Lucemburský poolt aastal 1319 (Bautzen) ja 1329 (Görlitz), ning Alam-Lausitz (Dolní Lužice), endine Lausitzi mark, omandatud Jani poja Karel IV poolt Brandenburgi markkrahvilt Otto V aastal 1367. Ferdinand II kaotas Lausitzid 1635. aasta Praha rahuga Saksimaa kuurvürstile;
- Sileesia hertsogkonnad (Slezsko), omandatud 1335. aasta Trenčíni rahuga Jan Lucemburský ja kuningas Kasimir III vahel. Kuninganna Maria Theresia kaotas Sileesia aastal 1742 Breslau rahuga kuningas Friedrich II-le, väljaarvatud Austria Sileesia;
ja territooriumite hulka kuulusid ajutiselt ka:
- Austria hertsogkond aastal 1251, Steiermargi hertsogkond aastal 1261, Egerland aastal 1266, Kärnteni hertsogkond, Kraini mark ja Windische mark aastal 1269 ning Friuli mark aastal 1272, kõik omandatud kuningas Ottokar II Přemysli poolt ja kaotatud Rudolf I-le 1278. aasta Marchfeldi lahinguga;
- Egerland (Chebsko) taasomandati Václav II poolt 1291.–1305. aasta vahel; kahtlemata antud Tšehhiale pandiks keiser (siis Roomlaste kuningas) Ludwig IV poolt aastal 1322 ning seejärel ühendatud personaaluniooni Tšehhia pärusvaldustega;
- Ülem-Pfalzi põhjaosa ("Uus Tšehhia") Sulzbachis, liidendatud Karel IV poolt aastal 1355. Karoli poeg Václav IV kaotas Ülem-Pfalzi aastal 1400 kuningas Ruprechti võimualusele Kuurpfalzile;
- Brandenburgi kuurvürstkond, omandatud Karol I poolt Wittelsbachi hertsogilt Otto V-lt aastal 1373. Karoli poeg Sigismund kaotas Brandenburgi aastal 1415 Friedrich I-le.
12. sajandil: tänu saksa mõjule soodustasid Tšehhi kuningad saksa kolonisatsiooni, pandi alus mäetööstusele, kehtestati pärisorjus. Aastal 1204 tunnustas Tšehhi kuninga tiitlit Saksa-Rooma keiser (1198–1218) Otto IV, samuti paavst Innocentius III ja hiljem aastal 1212 kinnitati see keiser Friedrich II poolt Sitsiilia kuldbullaga, ülendades Tšehhi hertsogkonna kuningriigiks ning Tšehhi sai Saksa-Rooma alt iseseisvaks.
Mongolite invasioon
[muuda | muuda lähteteksti]
Tšehhi suurvõimupüüdlused
[muuda | muuda lähteteksti]1250. aastal suri Saksa-Rooma keiser Friedrich II ja tema poja, Saksamaa kuninga Konrad IV surmaga aastal 1254 lõppes Hohenstaufenite valitsejate liin. Järgnevate aastate interreegnumi ajal valiti mitu kandidaati Roomlaste kuningaks, ei suutnud keegi neist tegelikult kontrollida Saksa-Rooma keisririiki, Austria ja Steiermark jäid vakantseks. Viidates "Privilegium Minusele", kinnitas paavst Innocentius IV, vastupidi feodaalsele isaliinis pärimise printsiibile, pärimisõigust Friedrichi õele Margaretele, Heinrich von Hohenstaufeni lesele, ja tema õetütrele Gertrudile, kes abiellus Přemysliidist Määri markkrahvi Vladislaviga, Otakari vanema vennaga, kes suri aastal 1247. Pärast Gertrudi teise abikaasa, surma, tungis Otakar aastal 1250 Austria maadele.
1251. aastal vallutas kuningas (1230–1253) Václav I Austria hertsogkonna, mis oli alates 1246. aastast olnud seadusliku valitsejata, ning nimetas Otakari selle hertsogiks. Otakar abiellus viimase Bambergide dünastiast Austria hertsogi (Friedrich II) õe Margaretega, kes oli temast ligi 30 aastat vanem, ning kindlustas oma võimu Austria hertsogkonna, Steiermargi ja teiste hertsogkonna koosseisus olnud valduste üle.
Sellega polnud rahul aga Ungari kuningas Béla IV, kes alustas 1252. aastal sissetungi ja nõudles Austriat endale, hõivates Steiermargi maad. 1253. aastal suri Václav I ning Otakarist sai ka Böömimaa kuningas. Sõda Bélaga kulges Otakarile soodsalt ning too pidi 1254. aastal leppima vaid Steiermargi hertsogi tiitli ja poolega valdusest. 1254. aastal lootis Otakar saada Saksa kuningaks, kuid ei osutunud valituks.
Böömimaa kuningas (1253–1278) Ottokar II Přemysl tegi 1254. aastal sõjakäigu paganlike preislaste vastu Preisimaale ning asutas linna, mis tema järgi nimetati Königsbergiks, mille toetuseks ta rahasummasid andis. Samuti toetas ta Saksa ordut abivägedega Läänemere ristisõdades paganlike preislaste vastu (Preisi ristisõda).
1260. aastal puhkes sõda Steiermargi pärast uuesti ning Béla ja ta poeg István said Otakarilt Kroissenbrunni lahingus lüüa. Seejärel sai Otakar võimu kogu Steiermargi üle, lasi oma varasema abielu tühistada ja abiellus Béla noore tütretütre Kunigundaga. 1269. aastal päris Otakar ka Kärnteni hertsogkonna ja Kraini marki ning temast sai võimsaim valitseja Püha Rooma riigis. Ta võitis uuesti ka ungarlasi ja sai nendelt mõningaid piirivalduseid. Aastast 1269 kontrollis Otakar ka tõhusalt Kärnteni hertsogkonda koos Kraini ja Windischi markidega kaugemal lõunas, kogu Kesk-Euroopa valdus ulatus Poola piirist Sudeetides kuni Aadria mere rannikuni lõunas.
1273. aastal ei õnnestunud Otakaril taas Saksa kuningaks valitud saada ja ta sattus Saksa kuningaks valitud Rudolf von Habsburgiga tõsisesse konflikti. Too nõudis endale kõiki keiser Friedrich II surma järel valitsejadünastiat vahetanud alasid, sealhulgas ka Austriat. 1276. aastal pani Rudolf Otakari riigivande alla ja hakkas Viini piirama. Seetõttu pidi Otakar Austriast sama aasta lõpus loobuma, kuid ta ei leppinud sellega. 1278. aastal alustas ta Rudolfi vastu sõda, kuid langes Marchfeldi lahingus ja tema Austria valdused anti Rudolfi poegadele ja pärijatele, kes lisasid need oma laialdastele pärusvaldustele Švaabimaal. 1273–1278 kestnud sõjas kaotas Tšehhi kaotas kõik valdused v.a. Böömimaa (riigi tuumikala). Nii jäi Přemysliidide dünastia Austriast ilma, Böömimaa troonile sai aga tema poeg Václav II.
Václav II taastas Tšehhi võimsuse ja vallutas 1300 feodaalselt killustunud Poola. Kuningas Václav II (Böömimaa kuningas (1278–1305), Krakówi hertsog (1291–1305) ja Poola kuningas (1300–1305) krooniti Poola kuningaks aastal 1300, tema poeg Václav III (Böömi ja Poola kuningas 1305–1306) Ungari kuningaks aasta hiljem. Viimane Přemysliid Václav III suri 1306. Pärast tema surma Poola iseseisvus ja Tšehhis algasid trooniheitlused.
Pärast Wacław II ja tema poja Václav III varajast surma pääses 1306. aastal võimule Väike-Poolas Władysław I Łokietek, kes tänu paavsti toetusele ja Ungari sõjalisele abile liitis osa Poola aladest. 1309. aastal vallutas Władysław I Łokietek Krakówi ja Suur-Poola. Tema riigi piiridest jäi välja Sileesia, mis allus Luksemburgi dünastiast, Tšehhi kuningatele kes suurendasid taas märgatavalt Tšehhi maid: kuningas Jan Pime alistas enamuse Poola Piastide Sileesia hertsogeid. Piastide dünastiasse kuulunud Poola kuninga Kazimierz III (1333–1370) valitsemisaja lõpuks ühendati Poola ühise kuninga võimu alla.
Saksa-Rooma riigis
[muuda | muuda lähteteksti]
Viimaste Přemysliidide ja neile järgnenud Luksemburgide valitsemise ajal oli Tšehhi kuningriik Saksa-Rooma riigi kõige võimsam osastisriik.
Luksemburgide valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi mõlemad kroonid kaotati pärast Václav III mõrva aastal 1306, jätkus Tšehhi tõus, kui valiti Tšehhi trooni pärijaks, Luksemburgi dünastiast pärinev Luksemburgi krahv Johann Pime (tšehhipäraselt Jan Lucemburský), kes sai aastal 1310 Böömimaa kuningaks, pärast mida viis dünastia oma võimukeskuse Praha linnusesse.
Karl, Böömi kuningana Karel I, Roomlaste kuningaks ja krooniti aastal 1355 Saksa-Rooma keisriks. Kui Karel I Saksa-Rooma keisriks sai, siis sai Tšehhist Saksa-Rooma keskus. Samal ajal tekkis tšehhide, kes moodustasid peamiselt alamkihi, valitsevate sakslaste vastu vaen. Karel I liidendas oma pärusvaldustega (Luksemburgi krahvkonna ja Tšehhi kuningriigiga) Sileesia, Brandenburgi, osa Saksimaast, Tüüringist ja Alam-Lausitzist.
1356. aasta kuldbulla avaldamine koos järgneva Brandenburgi kuurvürstkonna omandamisega andis Tšehhi kuningriigile kaks häält Saksa-Rooma keisri valimiskogus. Karl tegi Praha keiserlikuks residentsiks ning asutas ka Prahas 1347. aastal Karli ülikooli.
Václav IV (Saksamaal Wenzel) valitseses (Tšehhi kuningana 1378–1419, Saksa-Rooma keisrina 1378–1400), kuid tema ajal nõrgenes Tšehhi kuningavõim, algas tšehhide iseseisvusliikumine. 1396. aastal loodi kuninganõukogu ning 1400. aastal tagandasid kuurvürstid Wenzeli Saksa-Rooma troonilt. Václav IV toetas umbes 1410 alguse saanud hussiitide liikumist, kuid hiljem aga taganes sellest ja lasi hussiitide juhi Jan Husi hukata. Vaclav IV suri 16. juulil 1419, vaid pool kuud enne Hussiitide sõdade (1419–1437) algust.
Václav IV järel sai Tšehhi kuningaks, Karel I teine poeg kuningas Zikmund (1419–1437), kes omandas Ungari krooni (seal valitses kõrvalliin) abielludes aastal 1385 valitseva kuninganna Máriaga, Ungari kuninga Lajos I (1342–1382) ja Poola kuninga (1370–1382) Ludwik I tütrega. Zikmund (Saksamaal Sigismund) oli viimane Luksemburgi dünastiast pärinev Saksa kuningas 1410–1437 ja Saksa-Rooma keiser 1433–1437. Ta oli ka Ungari kuningas (Zsigmond) 1387–1437, Böömi kuningas (Zikmund) 1419–1437 (tegelikult 1419–1421 ja 1436–1437), Poola troonipretendent (Zygmunt Luksemburgsky) 1382–1383 ja Brandenburgi markkrahv (1378–1397 ja 1411–1415)
Aastal 1400 kaotasid Luksemburgid Saksa kuninga trooni Baieri Wittelsbachi dünastiast Pfalzi kuurvürst 14.-15. sajandil Ruprecht III-le. Saksa kuninga ja Saksa-Rooma keisri tiitel oli enamasti Saksamaa tugevaima dünastia käes: algul Saksi, seejärel Franki ehk Saali, siis Hohenstaufenite. 1308–1313, 1346–1400 ja 1410–1437 oli keisri tiitel Luksemburgi dünastial, seejärel aga kuni keisririigi lõpuni (välja arvatud kaks erandit) Habsburgide (alates 1765 Habsburgide-Lotringite) käes. 1419. aastal ühendati Ungari, Tšehhi ja Saksa-Rooma riik taas personaaluniooniga.
Hussiitide sõjad
[muuda | muuda lähteteksti]
1420. aastatel algasid Tšehhis tšehhi vaimuliku Jan Husi (umbes 1370–1415) algatatud roomakatoliku kiriku reformiliikumise pooldajate ning roomakatoliku kirikut pooldava Saksa-Rooma riigi vahel sõjategevus, mille haripunkt oli Tšehhis 1419–1437. 1415. aastal. pärast Jan Husi hukkamist jagunes hussiitide liikumine kaheks: 1. taboriidid, kes esindasid talurahvast ja linna kesk-ning alamkihte ja nõudsid inimeste täielikku varanduslikku ja õiguslikku võrdsust, aadliseisuse kaotamist ja kiriklikke reforme; 2. kariklased, kes esindasid kaupmehi, jõukaid käsitöölisi ja aadlit ja nõudsid kirikuvarade tagasi andmist ilmikutele, armulaua veini andmist ka ilmikutele (mitte ainult vaimulikele) ja sakslaste võimu piiramist Tšehhist.
Ülestõus algas 1419. aastal Prahas pärast Böömimaal kuninga Václav IV surma. Böömimaa valitsejaks valiti Leedu suurvürstiriigist Jagelloonide dünastiast Vytautas, kes valitses kuni surmani 1430. aastal. Ülestõus haaras Praha järel ka Tšehhi lõuna- ja kirdealad. Hussiitide peamise sõjajõu moodustasid taboriidid Jan Žižka ja Prokop Suure juhtimisel, nad lõid tagasi mitu hussiitidevastast ristisõda, 1420. aastal tungisid Saksa-Rooma keisri ja Tšehhi kuninga Sigismundi/Zikmundi väed Tšehhi. Hussiitide väed võitsid Jan Žižka juhtimisel Vitkovi mäe lahingu, Vyšehradi kõrgendike lahingud ning Böömimaa ja Määrimaa ütlesid lahti Tšehhi kuningast Sigismundist ja moodustasid 1421. aasta 1. juunil oma valitsuse. Järgnevalt võitsid hussiidid Kutna hora lahingu (1422( ja Němacký Brodi lahingud, kuid 1423. aastal tekkis tüli taboriitide ja kariklaste vahel ja Jan Žižka juhitud taboriitide väed võitsid lahingu kariklaste vastu. 1424. aastal suri Jan Žižka ning taboriitide sõjaliseks juhiks sai Prokop Suur. Aastatel 1427–1428 ja 1429–1430 tegid hussiidid sõjakäike ja rüüstasid Sileesias, Austrias ning Lausitzis ja levitasid oma usku. 1433. aastal rüüstasid hussiidid Sileesias ja levitasid oma usku.
1433. aastal teostati Tšehhis kariklaste nõutud kirikureform ja kariklased tegid Sigismundiga rahu. Sellele järgnenud Lipany lahingu 30. mail 1434 kaotasid taboriitide väed keisri ja kariklaste vägedele ning aastatel 1434–1437 hävitati viimased taboriitide salgad ja 1452 alistus Tábori linn.
1419–1437 kestnud hussiitide sõdade ajal kaotasid Luksemburgid võimu Tšehhi üle, 1437. aastal sai Luksemburgide liin otsa ning lõppes Saksa-Roomat, Tšehhit ja Ungarit ühendanud personaalunioon.
Habsburgide valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]1440. aastal sai Tšehhi kuningaks Habsburgist Austria hertsog Ladislaus Postumus (1440–1457), kes 1444. aastal sai Ungari kuningaks ja personaaluniooniga Saksa-Roomaga asemel tekkis 1444 personaalunioon Ungariga. Ladislaus Postumus oli Austria ertshertsog (1440–1457), Ungari kuningas (1440–1457) ja Böömimaa kuningas (1440–1457).
Zikmundi järglased – Ladislaus Postumus (1440–1457) Habsburgide dünastiast, Jiří Poděbradyst (1458–1471) ning Jagelloonide dünastia valitsejad – tugevdasid Tšehhi staatust Saksa-Rooma keisririigi autonoomse osana.
Kuningas (1471–1516) Vladislav II-l keelasid kuurvürstid osaleda Maximilian I valimistel aastal 1486. Võõrandumine keisririigist jätkus ka Mátyás I valitsusajal (1471–1490) aastast 1490, kui Tšehhia ja Ungari olid personaalunioonis. Tšehhi krooni maad ei olnud keisririigi liiduriigid ega ka osad 1500. aasta keisririigi reformiga loodud keisririigi ringkondadest.
1457. aastal sai troonile Jiří Poděbradyst, kelle ajal (1468) algas sõda Ungariga.
Jagelloonide valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]1471. aastal sai Tšehhi troonile Poola dünastia Jagelloonid. Esimene Jagelloon Vladislav II kaotas 1478. aastal lõppenud sõjas Ungariga suuri alasid. 1490. aastal sai ta Ungari trooni ja liitis kaotatud alad tagasi Tšehhiga. Taastus ka personaalunioon Ungariga.
Habsburgide valitsusaeg
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Jagelloonide dünastiasse kuulunud Ungari ja Böömimaa kuninga (1516–1526) Lajos II varajast surma Mohácsi lahingus Osmanite vägede vastu aastal 1526 päris Tšehhi kuningriigi tema naisevend Habsburgide dünastiast Austria ertshertsog Ferdinand I (1526–1564), Saksa-Rooma keiser Karl V noorem vend, kes sai keisriks aastal 1558. Ferdinand sai aga tänu oma teise vanaisa Maximilian I lepetele Jagelloonidega endale lausa kaks kuningriiki, kuna senine Böömi ja Ungari kuningas Lajos II langes 1526 Mohácsi lahingus ning eelneva leppe kohaselt pidi Lajosi õega abielus olev Ferdinand riigid endale saama. Böömimaa kuulutas ta üpris leplikult oma kuningaks, kuid ungarlastel oli vastukandidaat János Zápolya, keda toetas ka Osmanite Türgi sultan. Rivaalitsemine lõppes Ferdinandi võiduga, kuid enamiku Ungarist vallutasid türklased, kes panid oma Ungari valdustes võimule János I Zápolya.
Pärast Karl V troonist loobumist 1556. aastal sai Ferdinand Saksa-Rooma keisriks, ühtlasi jagati ka lõplikult Habsburgide impeerium, Karli valitsetud aladläksid Karl V pojale Felipe II-le, Ferdinandile jäid Austria, Böömimaa ja Ungari. Keisrina oli Ferdinand suhteliselt tolerantne ja püüdis protestante ja katoliiklasi lepitada. Ka tema poeg Maximilian II jätkas analoogset poliitikat.
Kolmekümneaastane sõda
[muuda | muuda lähteteksti]Järgnenud Tšehhia liidendamine Habsburgide monarhiaga kohaliku protestantliku aadelkonna vastupanu murdmiseks päädis 1618. aasta Praha defenestratsiooniga ja Kolmekümneaastase sõjaga. 23. mai defenestratsioonis heideti aknast protestantidest Böömi aadlike alla katoliku Saksa-Rooma keisri esindajad, kantsleri Wilhelm Slavata ja keiserliku riigihoidja Jaroslav Borsita von Martinici. 1617. aastal olid Rooma-Katoliku Kirik sulgenud protestatide kirikud Böömimaa Broumovi ja Hrobi linnades vaatamata keiser (1576–1612) Rudolf II poolt 1609. aastal välja antud usuvabaduse garantiikirjale, mille täitmist pidid jälgima Slavata ja von Martinic.
Aastal 1619, Saksa-Rooma keisri ja Austria ertshertsogi järglasteta Matthias surma järel, nõustus Pfalzi kuurvürstkonna kuurvürst Friedrich V võtma Saksa-Rooma riiki kuulunud Böömimaa seisustelt vastu Böömimaa trooni. Maximiliani rahastatud väed võitsid aastal 1620 Böömimaa kuninga Friedrich I vägesid Valgemäe lahingus.
Austria keisririigis
[muuda | muuda lähteteksti]Saksa-Rooma riigi lõpetamisega Napoleoni sõdade Kolmanda koalitsiooni sõjas, aastal 1806 liidendati Tšehhi kuningriik Austria keisririigiga ja kuningatiitel jäi Austria keisrile.
1867. aasta Austria-Ungari kompromissiga said Tšehhia, Moraavia ja Austria Sileesia provintsid Tsisleitaania keiserlik-kuninglikeks kroonimaadeks.
Kuningriigi pärand tänapäeval
[muuda | muuda lähteteksti]Tänapäeva Tšehhi vabariik, mis koosneb Tšehhiast, Moraaviast ja Tšehhi Sileesiast, kasutab siiani mõnd Tšehhi kuningriigi sümbolit: kahe sabaga vapilõvi, punane ja valge triip riigilipul ning kuningaloss presidendi residentsina.