Toidutehnoloogia
Toidutehnoloogia ehk toiduainete tehnoloogia on toiduteaduse haru, mis tegeleb toidu tootmise protsessidega.
Varajased teaduslikud uuringud keskendusid toidu säilivusaja pikendamisele. 1810. aastal Nicolas Apperti välja töötatud konserveerimismeetod osutus otsustavaks sündmuseks. Konserveerimine mõjutas toidu säilitusmeetodeid väga, kuid sel ajal ei teadnud Appert veel, mis põhimõttel tema meetod töötab.
Louis Pasteuri 1864. aasta uuring veini käärimisest ja selle vältimisest oli varajane katse läheneda toidutöötlemisele teaduslikult. Lisaks veini käärimisele uuris ta veel alkoholi, äädikat, veini, õlut ning piima hapnemist. Ta töötas välja pastöörimise – piima ja piimatoodete kuumutamise riknemist põhjustavate organismide hävitamiseks. Oma teadustööga sai Pasteurist bakterioloogia ja kaasaegse ennetava meditsiini teerajaja.
Industrialiseerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Toidutehnoloogia arengus on andnud suure panuse paljud toidutööstused. Kasutatavate meetodite ja toodete näiteid:
- piimapulber – D. D. Peebles töötas välja esimese piimapulbri. See toode on aluseks paljudele uutele kuivatatud toodetele, mille veesisalduse taset saab osaliselt taastada;
- külmkuivatusmeetod – esimesena kasutati kõige tõenäolisemalt ravimitööstuses, kuigi laialdaselt hakati seda kasutama külmkuivatatud kohvi tootmisel (lahustuv kohv);
- kõrgtemperatuuril lühiajaline töötlemine – kiire kuumutamine ja jahutamine. Aine kuumutatakse lühiajaliselt väga kõrgel temperatuuril ning seejärel pannakse steriilsetesse anumatesse;
- kofeiinitustamine – kofeiinivaba kohvi ja tee ilmus algsel kujul Euroopas turule 20. sajandil. Rohelised kohvioad töödeldakse auru või veega 20% niiskuse juures. Lisatud vesi ja kuumus eraldavad kofeiini ubade pinnale. Lahustiga eemaldatakse kofeiini ubadelt.
Vastuvõetavus tarbijale
[muuda | muuda lähteteksti]Varem polnud tarbija arvamus toidu tehnoloogilise poole kohta tähtis. Tänapäeval on toidu tooteahel pikk ja keeruline, sest toidud ja nende tootmise tehnoloogiad on erinevad. Tihtipeale ei saa tarbijad olla kindlad toidu kvaliteedis ja ohutuses ning nende jaoks on keeruline sellest teemast sügavamalt aru saada. Seetõttu on tarbija heakskiit toidu tehnoloogia suhtes väga tähtis. Kuid tänapäeval oleneb vastuvõetavus tihti potentsiaalsest kasust ja riskist, mis kaasneb tootega. Siia kuulub ka tehnoloogia, kuidas toode töödeldud on. Teadmatus ja infopuudus äratab tarbijas kahtlust ning suure tõenäosusega seda toodet ei usaldata. Tihtipeale peetaks uuenduslikke tehnoloogiaid riskantseteks ning usaldus neisse on väike.[1]
Erinevate meetodite vastuvõetavus on väga erinev. Kui pastöörimine on laialdaselt tuntud, siis töötlemine kõrgrõhul ja mikrolainetel arvatakse olevat riskantsed. Hightech Europe projekti andmetel on traditsioonilised meetodid paremini vastu võetud kui uuenduslikud tehnoloogiad.[2]
Tarbijate heakskiit uuenduslike toidutehnoloogiate suhtes tuleneb teadmistest ja arvamustest riskide ja kasulikkuse kohta. Samuti oleneb see inimese kogemusest.[3] Uuenduslike meetodite vastuvõetavust saab parandada, kui tagada ülevaatlik ja emotsioonidevaba info tehnoloogiliste protsesside kohta. HighTech projekti andmetel on kirjalik informatsioon tõhusam kui audiovisuaalne teave.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Ueland Ö, G. H., Holm, F., Kalogeras, N., Leino, O., Luteijn, J., Magnusson, S.(2011). State of the art in benefit-risk analysis: Consumer perception. Food and Chemical Toxicology, 52(1)
- ↑ 2,0 2,1 "Documents". Hightecheurope.eu. Originaali arhiivikoopia seisuga 05.12.2012. Vaadatud 1.02.2014.
- ↑ Olsen, N. V., Grunert, K.G., & Anne-Mette, S. (2010). Consumer acceptance of high-pressure processing and pulsed-electric field: a review. Trends in Food Science & Technology, 21(446-472)