Mine sisu juurde

Valitseja (Il Principe)

Allikas: Vikipeedia
Machiavelli (fragment)

"Valitseja"[1] on renessansiaja mõtleja Niccolò Machiavelli 16. sajandi alguse Itaalias[2] kirjutatud teos, itaaliakeelsetes väljaannetes tuntud pealkirjade "Il Principe"[3] ja "De Principatibus"[4] all.

Teos avaldati esimest korda itaalia keeles 1532. aastal, prantsuse keeles 1553. aastal, Index librorum prohibitorum’i esimeses loendis 1559., ladina keeles 1560., inglise keeles 1636.,[5] vene keeles 1869.,[6] eesti keeles 1993. aastal.

Pühendus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teose pühenduses Lorenzo de' Medicile[7] kirjutab autor:

„

et ei leidnud oma varudest midagi, mis oleks mul kallimat või mida hindaksin kõrgemalt kui teadmised väljapaistvate inimeste ettevõtmistest, mis on minu poolt omandatud läbi kauase kogemuse kaasaja asjus ja muiste sündinud juhtumiste lakkamatu lugemise teel[8] – olles neid suure hoolega pikka aega vaaginud ja uurinud, läkitan ma oma töö tulemused nüüd väiksesse teosesse koondatuna Tema Kõrgeaususele.

“
„ ...non ho trovato intra la mia suppellettile cosa quale io abbia più cara, o tanto stimi; quanto la cognizione delle azioni degli uomini grandi; imparata da me con una lunga sperienza delle cose moderne ed una continua lezione delle antiche; le quali, avendo io con gran diligenza lungamente escogitate ed esaminate, ed ora in uno picciolo volume ridotte, mando alla Magnificenza Vostra.[9] “

Liigendus

[muuda | muuda lähteteksti]
Lorenzo de' Medici

Töö tulemused on liigendatud kahekümne kuueks erineva pikkusega peatükiks.[10] Esimeses ühteteistkümnes peatükis esitab autor originaalse nägemuse eri teid pidi ja erinevates tingimustes realiseeruva valitsejavõimu (principato) saavutamisest/säilitamisest.[11] Teose XV–XIX peatükki võib pidada loogiliseks ja mõneti satiiriliseks vastuseks esmalt humanistide kirjutistes ilmunud vaidlusele: kas valitseja voorused ja iseloomujooned peaksid erinema lihtkodaniku omadest või mitte.[12] Teose viimases peatükis kutsub autor Medicite koda[13] üles vabastama Itaalia võõramaalaste võimu alt.

Sisukord

[muuda | muuda lähteteksti]

Eestikeelse pealkirja juures on viide originaali pealkirjale (ladina/itaalia keeles). Esineb tekste, milles on ainult ladinakeelsed pealkirjad ja vastupidi.[14]

Tiitelleht Niccolò Machiavelli nelja teose pealkirjadega (1550)

(Pühendus) / (Dedica)
Niccolò Machiavelli kõrgeaulisele Lorenzo de' Medicile[15]
De Principatibus (ld k: "Printsipaatidest")
I Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest[16]
II Pärilikust ainuvõimust[17]
III Segavõimust[18]
IV Mil moel õnnestus Aleksandri järeltulijail pärast tema surma säilitada võim Dareiose kuningriigi üle, mille Aleksander oli vallutanud[19]
V Kuidas valitseda linnu ja riike, mis elasid enne vallutust oma seaduste järgi[20]
VI Oma relvade ja vaprate tegudega saavutatud ainuvõimust[21]
VII Võõra relva ja saatuse toel saavutatud vastsest ainuvõimust[22]
VIII Neist, kes on tõusnud võimule kuritegelikul teel[23]
IX Tsiviilvõimust[24]
X Kuidas tuleks hinnata valitsejate sõjalist võimsust[25]
XI Paavstivõimust[26]
XII Sõjaväeteenistuset ja palgasõduritest[27]
XIII Abi-, sega- ja oma vägedest[28]
XIV Valitseja hooltest väeteenistuse alal[29]
XV Asjust mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse ja laidetakse[30]
XVI Heldusest ja kokkuhoidlikusest[31]
XVII Julmusest ja halastusest; kas parem on olla armastatud kui kardetud või vastupidi[32]
XVII Kuidas tuleks valitsejal järgida ausust[33]
XIX Põlguse ja vaenu vältimisest[34]
XX Kindluste ja paljude muude asjade kasulikkusest[35]
XXI Mida tuleks valitsejail teha, et neid väljapaistvaiks peetaks[36]
XXII Valitseja usaldusisikutest[37]
XXIII Kuidas hoiduda meelitajatest ja pugejatest[38]
XXIV Miks on Itaalia valitsejad kaotanud oma valdused ja võimu[39]
XXV Kui paljuks on inimeste asjus suuteline saatus ja mil viisil talle vastu seista[40]
XXVI Üleskutse haarata Itaalia ja vabastada ta barbarite võimu alt[41][42]

Sõnaseletusi

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõiki allpool selgitada püütud sõnu on originaalis kasutatud XVI sajandi alguse Firenze linnvabariigis (renessansiaja Itaalias). Sõnad on pool aastatuhandet vanad, samuti sisu, mida nad edastama on mõeldud. Riigid ja riiklus (rahvustunne) olid sel ajal kujunemas, erinevates piirkondades erineval tasemel/kiirusel.[43]

  • armi (mitm.) – relvad; sõjavägi, sõdurid; sageli ülekantud tähenduses: sõjaline jõud; kaitsevahendid;
  • ausiliare – abi-, abistav, toetav, abiks olev; valitsejast jõult tugevam liitlane;
  • autorità – võim, mõjuvõim, autoriteet; poliitilisele ja sõjalisele jõule ning virtù'le (vt allpool) tuginev autoriteet;
  • barone – parun, aadel; sõnal on ka pejoratiivne varjund: petis, suli, kaabakas; lollpea, tolvan;
  • città – linn; tähendab tavaliselt linnvabariiki, st linna koos juurdekuuluva territooriumi ehk contado'ga;
  • cittadino – linnakodanik, linlane, mingi linna (linnvabariigi) kodanikkonna täieõiguslik liige;
  • fortuna – saatus, ettemääratus; olukord, seisund; staatus; edukus; õnn, õnnelik juhus; õnnetus, õnnetu saatus; rikkus, varandus; XXV ptk-s möönab Machiavelli, et Saatus ja Jumal võivad olla määrajaks umbes poolte inimeste tegude üle, sageli on raske tõmmata piiri Saatuse ja Jumala vahele;
  • imperio – ülevõim, võim, käsutamisõigus; keisririik, impeerium; keisri amet; keisri võimu all olev territoorium;
  • iure hereditario – pärimisõigus;
  • legaat – väejuhi või provintsi asevalitseja abiline Vana-Roomas;
  • membro – liiges, kehaliige; valitseja põlisele territooriumile lisanduv valdus;
  • messer – messer, härra; väljapaistva linnakodaniku nimetus;
  • nobile – nobiil, ülik; patriits; aristokraat; sotsiaalse redeli ülemise astme hõivanud sinjoor;
  • patrone – patroon, eestseisja, eestkostja; keskajal mingi territoriaalüksuse üle senjoraalõigust omav isik;
  • pontifex – paavst, pontifex (korrektne oleks pontifex maximus);
  • pontificato – pontifikaat, paavstivõim, -valitsemine, -valitsus; paavsti amet; ühe paavsti ametisoleku aeg; paavsti võimu all olev territoorium. Verbi pontificare (olema pontifex) mineviku kesksõna; vrd principato, regno, imperio;
  • popolo – esineb tekstis vaid u. pool tosinat korda ja tähendab arvatavasti mingi riikliku moodustise kogu elanikkonda;
  • populo – rahvas, tähenduses kodanikkond, kodanikud, täieõiguslikud riigialamad; tavaliselt ei peetud kodanikest rääkides silmas nobiile;
  • principato – printsipaat, principe võim, -valitsemine, -amet, principe stato; principe ametisoleku aeg;
  • principe väärikus; principe võimu all olev territoorium; mineviku kesksõna verbist principare (olema principe); printsipaat on üldnimetus, mille alaliikideks on näiteks regno, imperio, ducato, pontificato, kus tegijanimeks on vastavalt kuningas, keiser, hertsog, paavst;
  • principato misto – sega-, segatud võim, riik; kahe erineva riigi liitmisel tekkiv uus riik, valitseja võim selles, amet; lisatav (lisanduv) osis on kui liiges, kehaliige [membro];
  • principe – valitseja, esimene, riigijuht, suverään; teoses kasutusel suvalisest ajajärgust pärineva ja erineva võimutäiuse astmega riigijuhi üldnimetusena;
  • principe ereditario – pärilusseaduse alusel võimule tulnud valitseja; pärilik, põline valitseja;
  • principe naturale – loomulik valitseja; sama, mis eelmine;
  • principe nuovo – vastne, uus valitseja; tavaliselt vägivaldsel teel mingi territooriumi oma valdusse võtnu;
  • prudente – arukas ja taibukas, nõukas; ettenägelik; kogenud; tark; tavaliselt tähenduses: intelligentne;
  • regno – kuninglik võim, kuninga valitsemine, kuningavõim, -au, amet; kuninga võimu all olev ala, kuningriik;
  • reputazione – reputatsioon, lugupeetavus, kuulsus, (hea) nimi; mõjuvõim, mõjukus, prestiiž; prestiiž on alati seotud sõjalise ja poliitilise tugevusega;
  • signore – sinjoor, härra; isand, monarh, valitseja;
  • stato – valitseja privilegeeritud eesõiguslik seisund, -staatus, -valitsus; -võim, võimsus, jõud, energia; mõjujõud, ülemvõim, troon; vägi, jaks; seisund, olukord, olek; seisus, ühiskondlik positsioon; varanduslik seisukord, jõukus; valitsemiskorraldus; riik, valdus; mingi territooriumi elanikkond; valitsus; ressursid, mida valitseja võimu kaitseks vajab; tekstis 117 korda esinev nimisõna lo stato on kõrvuti virtùga traktaadi vaieldavamaid sõnu; kõrvuti väidetega, et sõna tähendus on sama mis tänapäeval sõnal "riik" (it. k. Stato, ingl. k. state, sks. k. Staat), esinevad väited, et sõnal pole tänapäeva sõnaga "riik" mitte midagi ühist; nimisõna lo stato (stato on mineviku partitsiip verbidest stare: kestma; püsima; elama jne; ning essere – elama; olema jne) esineb tekstis valdavalt passiivses tähenduses; valitseja saavutab, hoiab, säilitab, anastab, kaotab lo stato't; samas Prantsusmaa [kuningriik], mille sünonüümina Machiavelli kasutab kohati sõna "kuningas", on aktiivses tähenduses;
  • universalità, università – hulk, grupp, sotsiaalne rühmitus, ühiskond; kodanikkonna liikmed, sh vähem mõjukad ja varanduslikult vähem kindlustatud;
  • virtù – tublidus, vahvus, väärtuslikud omadused, oskused; voorus, väärikus; jõud; mehisus, võimekus; Itaalia virtù ja ladina virtus'e tüveks on ladina vir 'mees, inimene'; Machiavellil tähendab virtù harilikult poliitikule või sõjamehele tema eesmärkide saavutamiseks vajalike omaduste, oskuste, väärtuste kompleksi, poliitilist ja sõjalist tarkust(, mis ei pruugi arvestada tavamoraali norme); lahtiseletatult tähendab sõna poliitilist "voorust", kuid selles XVI sajandi alguse tähenduses, mida Machiavelli silmas pidas: "ei saa nimetada tubliduseks [virtù] kaaskodanike tapmist, sõprade reetmist, elu ilma truuduse, halastuse ja religioonita" (VIII ptk);

Eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Niccolò Machiavelli. Valitseja (IL Principe). Tõlkinud Toivo Tomson // Akadeemia. 1993. Nr 5, lk 1085–1117; nr 6, lk 1309–1341; nr 7 lk 1523–1564.
Kommenteeritud, tõlkija saatesõnaga tõlge tugines peamiselt väljaandele: Niccolò Machiavelli. Il Principe. Milano: Rizzoli editore, 1950. 109 pp.
Võrreldes alltooduga on see tõlge toimetatud pigem XX sajandisse kui XVI sajandisse.
  • Niccolò Machiavelli. Valitseja. Quentin Skinner. Machiavelli. Tõlkinud Toivo Tomson, Liisi Erepuu. Avatud Eesti Raamat. Tallinn: Vagabund, 2001, 380 lk. EA-77667
Raamatu esimesel 241 leheküljel asuv kommenteeritud tõlge tugineb umbes kümnele itaaliakeelsele "Il Principe" / "De Principatibuse" tekstiversioonile. Olulisemad tekstidevahelised erinevused on toodud välja osas "Kommentaarid ja märkused" (lk 193–233). Osas "Sõnaseletusi" (lk 235–241) on antud tõlkevasted selle vähem kui 15 000 sõnast koosneva traktaadi mõningatele sõnadele (sh principe, stato, principato, virtù, fortuna, provincia, universalità, università, populo, popolo jne).
Itaalia keel on "Il Principe" kirjutamisest saati ehk ligi poole aastatuhande jooksul pidevalt edasi arenenud. Muutumises on olnud ka Machiavelli kirjutatud "Il Principe". Algtekstile võimalikult lähedastele versioonidele on eri sajanditel lisandunud tekste, mida on vastava ajastu keelekasutusest lähtuvalt teataval määral kohandatud. Tõlke elektrooniline versioon tugineb enam kui kümnele "Il Principe" itaaliakeelsele versioonile, nii originaaliks pretendeerivatele kui ka moderniseeritud tekstidele. Muu hulgas olgu nimetatud internetist, Niccolò Machiavelli kodulehelt salvestatud "Il Principe" tekst. Nimetatud tekst põhineb lord Arthur Burdi toimetatud "Il Principe" kriitilisel väljaandel,[44] mis omakorda tugineb nn Capo di Lago (1849. a) tekstile, mis on peaaegu samane nn 1813. aasta itaalia tekstiga. A. Burd on samuti kasutanud 1532. aastal Blado toimetamisel ilmunud, 1550. aastal[45] kiriku järelevalve all ilmunud ning 1848. aasta Polidori toimetatud "Il Principe" tekste. Kõrvuti eelnimetatutega on "Il Principe" tõlkimisel kasutatud veel 1905.,[46] 1950.[47] ja 1987. aasta[48] tekste ning mitmeid itaaliakeelseid "Il Principe" versioone Internetist, sealhulgas Milano ülikooli FTP-serveris asuvat (asunud?) elektroonilist teksti. Tõlke ümbertöötatud ja pidevalt täiendatav versioon sisaldab viiteid "Il Principe" meie päevini säilinud versioonide (olulisematele) omavahelistele erinevustele, tekstitõlgenduslikke ja ajalooalaseid kommentaare ning on lingitud paralleelselt itaaliakeelse tekstiga.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Eestikeelses kirjanduses on teosele viitamisel kasutatud pealkirja ka kujul "Vürst".
  2. ↑ Põhiosa teosest valmis 1513 II poolel; pühendus on lisatud vahemikus 1515– 8. oktoober 1516
  3. ↑ valitseja, esimene, riigijuht, suverään; kasutatud autori poolt teoses suvalisest ajajärgust pärineva ja erineva võimutäiuse astmega (riigi/linna)juhi üldnimetusena
  4. ↑ ladina keeles, "printsipaatidest"
  5. ↑ Neis keeltes hakkasid teksti käsikirjalised eksemplarid levima juba enne avaldamist.
  6. ↑ – Nikolaya Makiavelli, Gosudar' i rassuzhdeniya na pervye tri knigi Tita Liviya (edited by N. Kurochkin) (St Petersburg, 1869). (Sisaldab mõlema teose tervikteksti tõlget.)
    – Nikkolo Makiavelli, Монарх // (Il Principe) (translated from the German by Fedor Zatler) (St Petersburg, 1869). (Sisaldab tõlget "Il Principe" valitud lõikudest.)
    – Makjavelli N. Князь. M, 1910 (itaalia keelest tõlkinud S. M. Rogovin).
    – Makjavelli N. Избранные сочинения ("Valitud teosed", sisaldab teost pealkirjaga: "Государь". M.-L., 1934 (toim. A. K. Dzivelegov; teosele kirjutas eessõna Lev Kamenev, mida oli (on?) keerukas lugeda, kuna nt nõukogude ajal olid eessõna sisaldavad eksemplarid erifondis).
    – Makjavelli N. Избранные сочинения ("Valitud teosed", sisaldab teost pealkirjaga: "Государь") M., 1982.
    1934. aasta väljaandes esitab Dzivelegov muuhulgas arvamuse, et Zatleri tõlge (1869) on tehtud läbi prantsuse ja saksa keele (lk 504), Rogovin'i tõlke puhul pole Dzivelegov kindel, mis keelest see tehtud on (lk 504).
    Pealkirja on esitatud kujul Pravitel, Monarh, Knjaz, Gosudar.
    Valdava osa eelmisest sajandist oli teose autori nimi tiitellehel kujul "Макьявелли" (esines ka "Макъявелли"), täna (2011.10.05) on autori nimena käibel "Макиавелли"
    Vt nt ka E. A. Rees. Political Thought from Machiavelli to Stalin // Revolutionary Machiavellism. New York: Palgrave Macmillan, 2004. (Sisaldab lisa: Machiavelli in Post-Stalin Russia, 1953–98.)
  7. ↑ Lorenzo I de' Medici pojapoeg, Lorenzo II de' Medici, oli Firenze valitseja aastail 1513–1519. Suurem poliitiline kaal oli siiski tema onul, Giovanni de' Medicil (paavst Leo X 1513–1521). Pühendus on kirjutatud 1516. a., enne 8. oktoobrit.
  8. ↑ Viide antiikaja autoritele ja nende teostes sisalduvale. Vt Machiavelli. Elu.
  9. ↑ Il Principe, (Pühendus). Niccolò Machiavelli. Il Principe. Milano: Rizzoli Editore, 1950. P. 15.
  10. ↑ Väidetavalt ei saa seda liigitada ühegi kindla kirjandusžanri alla[1].
  11. ↑ Arvatavasti oli firenzelasel samal ajal käsil ka oma teise raamatu kirjutamine, sest traktaadi II peatükis kirjutab autor: "Jätan arutlemata vabariikidest, sest neid käsitlesin teises kohas pikemalt" – viide teosele "Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist" (Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio).
  12. ↑ Nn "valitsejapeegel", "vürstipeegel", ladina keeles specula principum, saksa keeles Fürstenspiegel
  13. ↑ Machiavelli peab silmas Medicite suguvõsa, dünastiat, "valgustatud ja suursugust patriitsikoda" (vrd kuningakoda)
  14. ↑ Siinkohal on itaalia/ladinakeelsete pealkirjade esitamisel tuginetud peamiselt järgmistele väljaannetele: 1. Machiavelli, Niccolo. Tutte le opere di Nicolo Machiavelli cittadino et secretario fiorentino divise in V. parti, et di nuovo con somma accuratezza ristampate. [S.l.: s.n.], 1550. 2. Machiavelli, Niccolò. Il Principe. Dell'Arte della Guerra ed altri Scritti politici. Milano, 1905. 3. Machiavelli, Niccolò. Il principe. Milano: Rizzoli, 1950 (tugineb "Classici Rizzoli" sarjas 1939. a. Milanos avaldatud Antonio Panella toimetatud tekstile). 4. Niccolò Machiavelli. Il Principe. Milano: Epoca!, 1987. Käesoleval lehel toodud itaaliakeelsed pealkirjad on toodud ära pealkirjade sisestaja valikul. Eesti keeles on kõige ajakohastatum teave itaaliakeelsete tekstide erinevuste kohta kättesaadav teose kakskeelsest elektroonilisest väljaandest. Erinevused algavad juba esimesest reast, kus mõni itaaliakeelne tekst edastab pühenduse adressaadi nime kujul Lorenzo di Piero de'Medici, mõni teine väljaanne jätab aga isanime di Piero välja.
  15. ↑ Nicolaus Maclavellus ad Magnificum Laurentium Medicem
    Niccolò Machiavelli al Magnifico Lorenzo de' Medici
  16. ↑ Quot sint genera principatuum et quibus modis acquirantur
    Di quante ragioni sieno e' principati, e in che modo si acquistino
  17. ↑ De principatibus hereditariis
    De' principati ereditarii
  18. ↑ De principatibus mixtis
    De' principati misti
  19. ↑ Cur Darii regnum quod Alexander occupaverat a successoribus suis post Alexandri mortem non defecit
    Per qual cagione il regno di Dario, il quale da Alessandro fu occupato, non si ribellò da' sua successori dopo la morte di Alessandro
  20. ↑ Quomodo administrandae sunt civitates vel principatus, qui, antequam occuparentur suis legibus vivebant
    In che modo si debbino governare le città o principati li quali, innanzi fussino occupati, si vivevano con le loro legge
  21. ↑ De principatibus novis qui armis propriis et virtute acquiruntur
    De' principati nuovi che s'acquistano con l'arme proprie e virtuosamente
  22. ↑ De principatibus novis qui alienis armis et fortuna acquiruntur
    De' principati nuovi che s'acquistano con le armi e fortuna di altri
  23. ↑ De his qui per scelera ad principatum pervenere
    Di quelli che per scelleratezze sono venuti al principato
  24. ↑ De principatu civili
    Del Principato Civile
  25. ↑ Quomodo omnium principatuum vires perpendi debeant
    In che modo si debbino misurare le forze di tutti i principati
  26. ↑ De principatibus ecclesiasticis
    De' principati ecclesiastici
  27. ↑ Quot sint genera militiae et de mercennariis militibus
    Di quante ragioni sia la milizia, e de' soldati mercennarii
  28. ↑ De militibus auxiliariis, mixtis et propriis
    De' soldati ausiliarii, misti e proprii
  29. ↑ Quod principem deceat circa militiam
    Quello che s'appartenga a uno principe circa la milizia
  30. ↑ De his rebus quibus homines et praesertim principes laudantur aut vituperantur
    Di quelle cose per le quali li uomini, e specialmente i principi, sono laudati o vituperati
  31. ↑ De liberalitate et parsimonia
    Della liberalità e della parsimonia
  32. ↑ De crudelitate et pietate; et an sit melius amari quam timeri, vel e contra
    Della crudeltà e pietà e s'elli è meglio esser amato che temuto, o più tosto temuto che amato
  33. ↑ Quomodo fides a principibus sit servanda
    In che modo e' principi abbino a mantenere la fede
  34. ↑ De contemptu et odio fugiendo
    In che modo si abbia a fuggire lo essere sprezzato e odiato
  35. ↑ An arces et multa alia quae cotidie a principibus fiunt utilia an inutilia sint
    Se le fortezze e molte altre cose, che ogni giorno si fanno da' principi, sono utili o no
  36. ↑ Quod principem deceat ut egregius habeatur
    Che si conviene a un principe perché sia stimato
  37. ↑ De his quos a secretis principes habent
    De' secretarii ch'e' principi hanno appresso di loro
  38. ↑ Quomodo adulatores sint fugiendi
    In che modo si abbino a fuggire li adulatori
  39. ↑ Cur Italiae principes regnum amiserunt
    Per quale cagione li principi di Italia hanno perso li stati loro
  40. ↑ Quantum fortuna in rebus humanis possit, et quomodo illi sit occurrendum
    Quanto possa la Fortuna nelle cose umane, et in che modo se li abbia a resistere
  41. ↑ Exhortatio ad capessendam Italiam in libertatemque a barbaris vindicandam
    Esortazione a pigliare la Italia e liberarla dalle mani de' barbari
  42. ↑ Mõni itaaliakeelne väljaanne esitab pealkirja lühemalt: Üleskutse vabastada Itaalia võõramaalastest (Esortazione a libelare l'Italia da' barbari). Peatükk on kirjutatud mingil ajal vahemikus 1515. a kuni 1516. a. oktoober
  43. ↑ Näiteks, kui sel ajal oli Lorenzo Toreda korraldatavatel üritustel iseenesest mõistetav kasutada pidustuste rekvisiidina kullaga kaetud lapsi (kes pärast küll surid, sest ihule kantuna takistab kuld hapniku ligipääsu), siis XXI sajandil oleks selline teguviis "iseenesest mõistmatu".
  44. ↑ Machiavelli, Niccolo. Il principe, ed. by L. Arthur Burd; with an introduction by Lord Acton. Oxford: The Clarendon Press, 1891.
  45. ↑ Machiavelli, Niccolo. Tutte le opere di Nicolo Machiavelli cittadino et secretario fiorentino divise in V. parti, et di nuovo con somma accuratezza ristampate. [S.l.: s.n.], 1550.
  46. ↑ Machiavelli, Niccolò. Il Principe. Dell'Arte della Guerra ed altri Scritti politici. Milano, 1905.,
  47. ↑ Machiavelli, Niccolò. Il Principe. Milano: Rizzoli, 1950 (tugineb "Classici Rizzoli" sarjas 1939. a. Milanos avaldatud Antonio Panella toimetatud tekstile).
  48. ↑ Niccolò Machiavelli. Il Principe. Milano: Epoca!, 1987.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Valitseja_(Il_Principe)&oldid=6510252"