Vitruvius

Vitruvius esitleb keiser Augustusele oma teost "De Architectura"

Marcus Vitruvius Pollio, lühidalt Vitruvius, oli Vana-Rooma arhitekt ja arhitektuuriteoreetik, kes elas 1. sajandil eKr. Vitruviuse kirjutatud "De architectura libri decem" ehk "Kümme raamatut arhitektuurist" (lühidalt "Kümme raamatut") on entsüklopeediline teos, kuhu on kirja pandud antiikaja arhitektuuri põhimõtted.

Teisi selle perioodi arhitektuuriteooria arengut mõjutanud raamatuid pole säilinud. "Kümme raamatut" on olnud inspiratsiooniks arhitektuuriteoreetikutele alates renessansist. Kuni 19. sajandini polnud ükski arutelu arhitektuuriteooria kohta Vitruviuse põhimõtteid puudutamata võimalik.

Elu ja töö

Vitruviuse elust ja karjäärist on vähe teada. Täpselt pole teada ei tema sünni- ega surmakuupäev ega ka tema päritolu. Kindlalt on teada vaid see, mida ta ise oma raamatus on kirja pannud. Vitruvius teenis Rooma armees, seetõttu osales ta kindlusehitiste rajamisel ning töötas Julius Caesari ajal kodusõja käigus välja piiramisrelvad. Pärast Julius Caesari surma 44. aastal eKr võttis Vitruvius Octavianuse ajal osa Rooma akvedukti konstruktsioonide väljatöötamisest. Vitruvius läks erru umbes 33. aastal eKr, olles välja teeninud hea pensioni, mis kindlustas muretu vanaduspõlve. "Kümme raamatut" valmis aastatel 33–14 eKr (mõningatel andmetel 27–23 eKr).

Vitruvius nimetas end arhitektiks. Enda sõnul osales ta Fano linnas basiilika ehitamisel, mille arhitektuuri ta oma raamatus ka näiteks toob. Vitruvius kirjutas, et ei saavutanud ise tunnustust arhitektina, kuid pidas vajalikuks sõnastada arhitektuuri põhimõtted. II ja VI raamatu eessõnades rõhutab ta arhitektuuri olulisust. Samas kirjutas Vitruvius, et nende raamatutega kavatseb ta endale mälestusmärgi püstitada. See õnnestus tal suurepäraselt. Vitruviuse "Kümme raamatut" on hindamatu pärand arhitektuuriajaloos, millele tuginevad kõik hilisemad arhitektuuriteoreetikud.

Vitruvius oli esimene, nagu ta ka ise enda kohta uhkusega IV raamatu eessõnas kirjutas, kes süstematiseeris valdkondade kaupa kogu arhitektuuriala. Hilisemad teosed, näiteks Marcus Cetius Faventiuse "De diversis fabricis architectonicae" (3. saj pKr) või Rooma kirjaniku Rutilius Taurus Aemilianus Palladiuse raamat "De re rustica" (4. saj pKr) viitavad otseselt või kaudselt Vitruviuse tööle, olles seega arhitektuuriteooria jaoks vähem olulised.

Traktaat "Kümme raamatut arhitektuurist"

"Kümme raamatut" koosneb raamatutest, mille eessõnad tutvustavad põgusalt raamatu sisu ja võtavad kokku eelmise raamatu. Traktaadi I raamatu eessõnas on pühendus imperaator Augustusele. Vitruvius kirjutab, et raamat ja pühendus on tänuavaldus keisrile talle määratud pensioni eest. Pühenduses tõstab ta esile oma kirjatööd, mitte ennast, lootes tõenäoliselt saada keisrilt ehituslepinguid.

Eessõnad seovad traktaadi tervikuks: neis on kirjas raamatu põhilised eesmärgid. Vitruvius kirjeldab eessõnades arhitektuuri probleeme üldiselt. Ta esitab oma arusaama arhitektuurist, mis on kooskõlas ka tema kaasaegse riigi ideoloogiaga.

Teose "Kümme raamatut" sisu on järgmine:

I raamat. Arhitekti haridus; arhitektuuri peamised esteetilised ja tehnilised põhimõtted; arhitektuuri alajaotus: ehitised, ajamõõtmine, mehaanika; avalikud hooned ja eraehitised; linnaplaneerimine.

II raamat. Arhitektuuri areng ja ehitusmaterjalid

III raamat. Templi ehitamine

IV raamat. Templite tüübid, orderite süsteem, proportsiooniteooria

V raamat. Ühiskondlikud hooned, teatri ehitamine

VI raamat. Eramajad

VII raamat. Ehitusmaterjalide kasutamine, seinamaaling ja värviõpetus

VIII raamat. Veevärk ja veevarustus

IX raamat. Päikesesüsteem, päikese- ja veekellad

X raamat. Seadmete ehitamine ja mehhanismid

Traktaadi mõju

Vitruviuse traktaat koondab ühte teosesse tema enda avastused ja väljatöötatud tehnikad ning samuti teised tollal kättesaadavad arhitekti elukutsega seotud teadmised. Eri küsimusi käsitledes viitab Vitruvius nii kaasaegsetele kui ka varasematele autoritele. Paljude viidatud autorite teosed pole säilinud ning neid teataksegi ainult tänu Vitruviusele.

Vitruvius pidas arhitekti kohuseks lisaks hoonete projekteerimisele ka mitmesuguste mehhanismide (tõste-, piiramis-, laske- ja ajamõõtmismehhanismide jne) väljatöötamist ja ehitamist. Seetõttu oli arhitektile esteetika ja meetodite hea tundmise kõrval oluline ka teaduslike teooriate ja tehniliste aluste tundmine. Näiteks on ehituse ja linna planeerimine võimatu ilma teadmisteta inimese füsioloogiast ja hügieenireeglitest ning kliimast ja looduslikest eripärasustest; ehitusmaterjalides pole võimalik orienteeruda teadmisteta botaanikast, geoloogiast ja mineraloogiast; teatreid pole võimalik ehitada, tundmata akustika- ja muusikateooriat; tõste- ja laskemehhanismide ehitus pole võimalik teadmisteta mehaanikast.

Vitruviuse teos oli suunatud laiemale lugejate ringile, sh tellijale, mistõttu hinnati traktaati juba tema kaasajal ning järgnevatel sajanditel kirjutati seda korduvalt ümber. Keskajal pöörati traktaadile tähelepanu vaid vajadusest lahendada mõnda hoonete ja mehhanismide ehituse tehnilist probleemi. Renessansiajastul suurenes huvi antiikaja kaanonite vastu arhitektuuris. Vitruviuse põhimõtetele tuginedes töötasid renessansiaegsed kunstnikud ja arhitektid välja arhitektuuri esteetika alused. See mõjutas arhitektuuri mitu sajandit.

Traktaati tõlgiti paljudesse keeltesse. Vitruviuse töös tõstatatud probleeme ja tema arhitektuurikategooriaid on aegade jooksul erinevalt tõlgendatud ning kuigi alati ei mõistetud Vitruviust õigesti, avaldas teos tohutut mõju arhitektuuriteooriale peaaegu 19. sajandini.

Vitruviuse arhitektuuriesteetika

Vitruviusest alates on arhitektuuriesteetika juured teaduslikes uurimustes. Kaks tuhat aastat tagasi oli laialdaselt levinud loodusfilosoofia kontseptsioon, eriti teooriad universaalsetest arvväärtustest ja proportsioonide suhetest. Inimkeha võrreldi nii universumi struktuuriga kui ka täpselt töötava mehhanismiga või esteetiliselt proportsionaalse hoonega. Vitruviuse näide, mille abil ta soovib tõestada proportsiooni teooriat, on tema katse sobitada inimese keha ringi ja ruudu geomeetriliste vormidega: laiali asetatud kätega inimese keha on paigutatud ruutu, mille ümber on ring, mille keskpunkt ühtib inimese naba asukohaga.

Vitruviuse raamatute algupärased joonised pole säilinud. Teose iga ümberkirjutaja võis lisada omapoolsed. Kõige tuntum on Leonardo da Vinci "Vitruviuse mees". Vitruviuse järgi on proportsioonidel kogemuslik väärtus, mis on tuletatud inimese kehast, s.t see pole absoluutväärtus. Eramajade ehituses soovitab Vitruvius proportsioonide suhtest kõrvale kalduda.

Oma traktaadis tõi Vitruvius välja valemi firmitas-utilitas-venustas ehk tugevus-kasulikkus-ilu, millest sai arhitektuuri kuldreegel. See kehtib tänapäevani. Harmoonilise hoone arhitektuur on võimalik vaid kõiki kolme arvesse võttes. See tähendab, et ehituses tuleb saavutada nii tehniline täpsus, esteetiline väljanägemine kui ka ergonoomiline teostus – ei saa eelistada üht omadust teisele. Ilu ei saa kompenseerida hoone funktsionaalsust ja tehnilist korrektsust ehituses ning korralikult ja läbimõeldult ehitatud hoone peab pakkuma esteetilist naudingut.

Vitruviuse arhitektuuri esteetika hõlmab kõiki esteetilisi nõudeid, eelkõige neid, mis puudutavad proportsioone. Venustas ehk ilu kategooria on jaotatud kuueks põhiliseks mõisteks.

1. Ordinatio – hoone arhitektuurisüsteemi (mahu, proportsiooni ja mõõdu suhe) üldised põhimõtted. Vitruviuse kirjeldatud orderi süsteemist on saanud arhitektuuri klassika. Orderi eri osade mõõtmiseks rakendas Vitruvius tingimuslikku ühikut, moodulit – see oli mõõt, mis vastas samba aluse läbimõõdule. Moodulit kasutades oli lihtne arvutada orderi proportsioone arvsuhete abil.

2. Dispositio – projekteerimine ehk väliste vormide ja ruumide kavandamine ning joonestamine: põhiplaan, külg- ja perspektiivvaated jms.

3. Eurythmia – kõikide hoone osade harmooniline tervik ehk hoone sobivaima proportsiooni ja kompositsiooni leidmine.

4. Symmetria – on Vitruviuse jaoks vormide vastavus ja tihedalt seotud inimese proportsioonidega. Ta tõi selle antropomorfse kriteeriumi eraldi välja: hoone osad sarnanevad inimese kehaosadega.

5. Decor – vormistamine ja viimistlemine on enamat kui hoone kaunistamine. See määrab, kuidas hoone esteetiline vorm ja ehitus vastavad selle funktsioonile. Siin käsitletakse ka orderite süsteemi.

6. Distributio ehk levitamine – hooned peavad nii koha, vormi kui ka viimistluse osas olema vastavuses selle funktsiooniga. Võetakse arvesse ka hoone ehituslik maksumus ja hoone edaspidise kasutuse kulukus. Decor ja distributio tegelevad hoone ja selle valdaja suhestumisega.