Vulkaanipurse

Vulkaanipurse on vulkaanilise materjali tungimine maapinnast kõrgemale läbi avause, mida nimetatakse vulkaaniks.

Aktiivselt tegutsevaiks ehk purskavaiks loetakse vulkaane, mille kraatrist paiskub välja auru, laavat või püroklastilist materjali. Praegu tegutsevaks loetakse ka vulkaani, mis hetkel midagi kraatrist välja ei paiska, kuid tegi seda mõned tunnid või päevad tagasi. Vulkaanipurske lõppemise aja saab fikseerida alles tagantjärele. Umbes kümme protsenti vulkaanipursetest kestab vähem kui üks päev, kuid on ka vulkaane, mis on olnud püsivalt aktiivsed juba tuhandeid aastaid. Vulkaanipursete mediaankestuseks on seitse nädalat. Praegu tegutsevaks ei loeta vulkaani, mille aktiivsusest annavad aimu vaid vulkaani nõlvadel olevad fumaroolid. Seega pole igasugune vulkaani tegevus veel piisav, et seda vulkaanipurskeks nimetada.^[1]

Pursketüübid

Tavaliselt jaotatakse vulkaanipursked kaheks – plahvatuslikuks ja efusiivseks. Plahvatuslikud pursked kaasnevad enamasti ränirikka magmaga vulkaanidega. Asi on selles, et ränioksiid kipub polümeriseeruma, moodustades suuremaid kobaraid, kus ränioksiidi tetraeedrikujulised kristallid on üksteisega tippepidi liitunud. On selge, et mida väiksem on ränisisaldus magmas, seda vähem taolist polümeriseerumist saab esineda. Polümeriseerumisega kaasneb suurem sisehõõre, sest suuremad molekulid ei saa üksteisest nii hõlpsalt mööda libiseda. Plahvatuslikkus tekib sellest, et rõhu vähenedes (nagu juhtub ülespoole tõusva magmaga), halveneb gaaside lahustuvus magmas. Eraldunud gaasid hakkavad oma suure mahu tõttu vulkaanilõõris pingeid tekitama. Asi laheneks, kui gaasid saaksid magmast välja murda, kuid suure viskoossuse tõttu on see raskendatud. Seetõttu kaasnevad plahvatuslike vulkaanipursetega eelkõige püroklastiliste kivimite ja vulkaanilise tuha väljapaiskumine. Tegemist ei ole millegi muu kui magma või kividega, mis on gaaside poolt pihustatud või purustatud ja vulkaanist jõuga välja lennutatud.

Efusiivsed vulkaanipursked on reeglina aluselise ehk ränivaese koostisega ning väiksema sisehõõrde tõttu pääsevad eraldunud gaasid paremini magmast välja, mistõttu on pursked rahulikud ja vulkaaniliseks saaduseks on tuha, pimsi jms asemel pigem vedel laava.

Tuleb märkida, et enamasti on küll nii, et rahulikult purskub vulkaanist ränivaene laava ja plahvatuslikult ränirikas, kuid nagu geoloogias tavaline, ei ole see absoluutne reegel. Võib olla ka vastupidi. Loomulikult ei ole ühele vulkaanile omane ainult üks pursketüüp, kuid üks on enamasti domineeriv. Tihti on pursete algus plahvatuslikum, millele järgneb vaiksem laava väljavool. See on seostatav sellega, et eraldunud gaas koguneb magmakambri ülaossa ja väljub seetõttu peamiselt purske algosas.

Magma koostis sõltub peamiselt vulkaani asukohast. Ookeaniliste saarte vulkanism on enamasti vähem plahvatuslik, subduktsioonivööndi vulkanism võib aga olla vägagi raevukas. Tüüpiline efusiivse vulkaanipurske näidis on Kilauea vulkaan, mis tegutseb suhteliselt vaikselt ja toodab vedelat laavat, mis tardudes moodustab basaltse laavavoolu. Subduktsioonivööndi vulkaane võib leida kõikjalt Vaikse ookeani tulerõngast, aga ka mujalt. Näiteks kurikuulus Krakatau saare pooleks lennutanud Krakatau vulkaan asub subduktsioonivööndi kohal.

Klassikalised pursketüübid

20. sajandi alul lõi itaalia geoloog Giuseppe Mercalli vulkaanipursete klassifikatsiooni, mis põhines tuntud vulkaanidele iseloomulikul käitumisel. Näiteks Stromboli, Vulcano jne. Süsteem on tänapäevalgi kasutusel, ehkki tema subjektiivsuse tõttu mitte nii laialt kui varem. Klassifikatsioon omab kindlasti ajaloolist tähtsust ja väärib seetõttu käsitlemist. Eraldi pikem käsitlus saab olema spetsiaalsetes artiklites, mistõttu on loetletud vaid põhilised pursketüübid ja nende lühiiseloomustus.

Hawaii-tüüpi purse – efusiivne, purskesaaduseks on peamiselt laava.
Stromboli-tüüpi purse – pideva ja pikaajalise aktiivsusega, mõõduka intensiivsusega plahvatuslikud pursked.
Vulcano-tüüpi purse – raevukamad pursked kui Stromboli-tüüpi vulkaanil, purskepilv tõuseb kõrgemale ning plahvatused võivad mõnikord hävitada osa vulkaaniehitisest.
Pliniuse-tüüpi purse – plahvatuslik ja väga ohtlik purse, saanud nime Vesuuvi purske järgi, mis hävitas Pompei. Need on pursked, mis teevad ajalugu. Purskega kaasneb suur kogus püroklastilist materjali ning purskepilv võib tõusta kümnete kilomeetrite kõrgusele. Jagatakse subpliniuse-, pliniuse- ja ultrapliniuse-tüüpi purseteks. Nimi tuleb sellest, et seda purset kirjeldas Plinius Noorem kahes Tacitusele saadetud kirjas.
Pelée-tüüpi purse – ei ole otseselt seostatav purske võimsusega, kuid seda tüüpi vulkaanipursetele on omane lõõmpilvede esinemine. Nimi tuleb Martinique'i saarel asuvast Pelée vulkaanist, mis aastal 1902 hävitas täielikult St Pierre'i linna.

Esitatud nimekiri ei ole lõplik, sest eri aegadel ja erinevate geoloogide poolt on "loodud" erinevaid pursketüüpe.

Pursete kestus

Lokon-Empungi kaksikvulkaani Tompaluani kraatri plahvatus septembris 2013 Sulawesi saarel Indoneesias

Vulkaanipursete kestus varieerub tugevasti. Stromboli on tegutsenud juba viimased 2500 aastat, mistõttu nimetatakse teda "Vahemere majakaks". Kümneid aastaid on tegutsenud ka mitmed teised vulkaanid. Näiteks Etna (Itaalia), Erta Ale (Etioopia), Yasur (Vanuatu), Sangay (Ecuador), Erebus (Antarktika) jne. Enamik ei ole siiski nii pikaealised. Ühe päevaga piirdub umbes 10% vulkaanidest, suurem osa lõpetab tegevuse kolme kuuga ning vaid väga vähesed tegutsevad üle kolme aasta järjest. Pursete mediaanpikkuseks on seitse nädalat.^[1]

Pikemate pursete puhul on võimalik aktiivsuse muutus. Nii oli Stromboli vulkaanil aastal 2009 suurema aktiivsuse periood.^[2]. Juhul, kui pursete vaheline periood on väiksem kui kolm kuud ja uus purse ei erine oluliselt eelmisest, siis loetakse neid sama purske erinevateks aktiivsusperioodideks.^[3]

Väga tähtsaks küsimuseks on aeg, mis kulub vulkaanil, et jõuda purske haripunktini. Enamasti arvatakse, et aega on küll ja inimeste evakueerimisega ei pea kiirustama. Sellele arvamusele on ilmselt aidanud kaasa kuulsad vulkaanipursked, nagu Krakatau, Pinatubo ja St Helens, mis jõudsid aktiivsuse tippu mitu kuud pärast esimesi aktiivsuse ilminguid. Vägagi kainestavalt peaks aga mõjuma teadmine, et tervelt 42% plahvatuslikult tegutsevaist vulkaanidest jõudsid kulminatsioonini kõigest esimese päeva, üle poole aga esimese nädala jooksul.^[1]

Ajaloolise aja võimsaim vulkaanipurse oli vulkaan Tambora "looming" 1815. aastast. Pärast kolm aastat kestnud mõõdukat aktiivsust järgnes katastroof. Tervelt viis ööpäeva valitses vulkaanist 500 kilomeetri raadiuses täielik pimedus. Välja paiskus miljardeid tonne vulkaanilist materjali, purskepilv tõusis 44 km kõrgusele atmosfääri ning hukkus 60 000 inimest. Kaasnesid keskkonnamõjud, mille tõttu sai purskele järgnenud aasta üle maailma nimeks "aasta ilma suveta".

Kuulsaid ajaloolisi vulkaanipurskeid

Maailmas on pidevalt tegutsemas paarkümmend vulkaani, kuid enamasti ei ole nende tegevus kuigi märkimisväärne ega jõua ajalehtede esiküljele. Mõned pursked on aga tõeliselt erakordsed ja neid mäletatakse kaua. Järgneb lühike nimekiri vulkaanipursetest, mis "on teinud ajalugu".

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 Simkin, T. & Siebert, L. (1999). Earth’s Volcanoes and Eruptions: An Overview. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 256. ISBN 012643140X
↑ https://www.volcanodiscovery.com/photos/stromboli/april09/image10.html
↑ http://volcanology.geol.ucsb.edu/erupt.htm

Välislingid

Vulkaane jälgivad veebikaamerad

[Simkin-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 Simkin, T. & Siebert, L. (1999). Earth’s Volcanoes and Eruptions: An Overview. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 256. ISBN 012643140X

[2] ttps://www.volcanodiscovery.com/photos/stromboli/april09/image10.html

[3] ttp://volcanology.geol.ucsb.edu/erupt.htm

[1]

[2]

[3]