Mine sisu juurde

Aru

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib intellektist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Aru (täpsustus).

Aru (saksa keeles Verstand, vene keeles рассудок) on kitsamas mõttes (erinevalt mõistusest) inimese võime omada mõisteid ja teha otsustusi. Aru on võime asju vaimselt ühtsuses haarata, moodustada adekvaatseid mõisteid õigesti abstraheerides ning teha otsustusi. See on võime asju võrrelda ja analüüsida ning mõistetest ja sõnadest aru saada, nende tähendust teada.

Laiemas tähenduses võidakse aru vastandada meelelisusele ning mõelda selle all mõtlemisvõimet (intellekti) üldse.

Selles artiklis on juttu arust kitsamas tähenduses ning sõna ja mõiste eelkäijatest antiik- ja keskaja filosoofias.

Sõna tähendus on filosoofia ajaloos muutunud.

Antiik- ja keskaegses filosoofias ei ole sõnadel "aru" ja "mõistus" üksüheselt kreeka- ja ladinakeelseid vasteid. Sõnal "aru" on järjepidevus sõnaga intellectus ja sõnal "mõistus" sõnaga "ratio", kuid sõnade tähendused ei pruugi vastavuses olla.

Mõistus (ratio) oli algselt arust madalam tunnetusvõime. Uusaja filosoofias levis aru pidamine mõistusest madalamaks võimeks.

Antiikfilosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

Aristoteles

[muuda | muuda lähteteksti]

Aristotelese järgi on aru (nous) hinge kõrgeim osa, mis on omane ainult inimesele. Aru võtab endale mingi asja vormi ("intelligeerib" seda asja), ilma et ta võtaks endasse selle asja substraadiks olevat mateeriat.

Uusaja filosoofia

[muuda | muuda lähteteksti]

John Locke'il on aru (understanding) mõtlemisvõime.

George Berkeleyl on vaim aru, niivõrd kui ta tajub ideesid.

Leibnizil on aru võime omada aredaid ideid, reflekteerida ja dedutseerida.

Tschirnhaus

[muuda | muuda lähteteksti]

Ehrenfried Walther von Tschirnhausil on aru (intellectus) võime midagi mõista ja vastupidist mitte mõista.

Christian Wolffil on aru võime asju aredalt ette kujutada, võime võimalikku aredalt ette kujutada.

Gottfried Ploucquet määratleb nii: "Aru (intellectus) seisneb jõus mitut asja nõnda kaeda, et üks kujutub teises või teisest, ehk on jõud endas mitut ideed ühendada."

Christian August Crusius määratleb: "Kogu jõudu mõelda ühes vaimus nimetatakse kokkuvõetult aruks."

Johann Georg Heinrich Federi järgi on aru "võime üldmõisteid haarata ja aredalt ette kujutada".

Ernst Platneri järgi on aru tunnetusvõime, niivõrd kui ta "tunnustab mõistete all ettekujutusi".

Paul Henri Thiry d'Holbachil on aru (entendement) "võime märgata (apercevoir) nii väliseid objekte kui ka iseennast ning olla nende poolt modifitseeritud."

Jean-Baptiste-René Robinet määratleb: "Aru on võime märgata objekti, omada temast ideed intellektuaalse närvi raputuse läbi."

Immanuel Kant vastandab aru meelelisusele kui aktiivse vaimutegevuse, tunnetuse "spontaansuse", "võime ettekujutusi ise esile kutsuda". Aru on "võime mõelda meelelise kaemuse eset", "võime otsustusi teha", mõistete, otsustuste ja reeglite võime, "reflekteerimisvõime". Aru produtseerib mõisteid ning on kategooriate allikas.

Aru on puhta mõistuse põhimõiste (või kategooria), mis vastandus idee mõistele. (Kant, Kritik der reinen Vernunft, B377, A320)

Aru on "kategooriate vahendusel kõigi kogemuste formaalne ja sünteetiline printsiip". Aru on "reeglite võime", ta on "alati ametis nähtumuste läbikammimisega [durchzuspähen] kavatsusega neis mingit reeglit avastada." Nii saab arust "looduse seadusandlus".

"Apertseptsiooni ühtsus kujutlusvõime sünteesi suhtes on aru, ja seesama ühtsus kujutlusvõime transtsendentaalse sünteesi suhtes [on] puhas aru."

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]