Gerrit Grijns
See artikkel vajab toimetamist. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Gerrit Grijns (28. august 1865 Leerdam – 11. november 1944 Utrecht) oli Hollandi teadlane ja B1-vitamiini kaasavastaja. Ta töötas koos hilisema Nobeli meditsiiniauhinna laureaadi Christiaan Eijkmaniga.
Haridus- ja tööeluga seonduvat
- 1885. aastast õppis ta Utrechti ülikoolis meditsiini;
- 1892. omandas ta arstikutse eksamitööga "Lisandusi nervus opticuse füsioloogiasse" (hollandi keeles Bijdrage tot de physiologie van den nervus opticus).
- 1892. aasta septembrist hakkas ta Jaava saarel tööle sõjaväearstina. Batavias (praegune Jakarta) asus ta tööle Bakterioloogia ja patoloogilise anatoomia laborisse. Koos Eijkmaniga uuris ta beriberi ja toitumise (masinkooritud riisi söömine) vahelisi seoseid.
- 1902 kolis Grijns tagasi Euroopasse.
- 1904. aastal pöördus ta tagasi Jaavale, kus temast sai Bakterioloogia ja patoloogilise anatoomia labori juhtivtöötaja.
- 1913 sai temast labori juhataja.
- 1917 lahkus Grijns tervislikel põhjustel saarelt.
- 1921–1935 töötas ta Wageningeni ülikooli loomafüsioloogia õppetooli juures õppejõu ning teadlasena.
Panus teaduse arendamisse
Eijkman arvas algselt, et riisikliide vesi-ekstrakt, sisaldab mingisugust kooritud riisi mürgile vastavat “neutraliseerivat faktorit”, mis aitab ära hoida beriberisse haigestumist, kuna lisades riisikliid kodulindude toidule nad tervenesid, selle kinnitas Grijns.[1]
- 1896-ndal aastal kui Eijkman (tervislikle põhjustel) kodumaale naases, viis Grijns ise läbi katsetusi kodulindude söödamaterjaliga soenduvalt. Kodulinnud haigestusid polüneuriiti e mitmenärvipõletikku –(eksperimentaalne beriberi). Grijns arvas, et lisades kodulindude toidule riisikliisid ja/või ube (‚’katjang-idjoe’’ (Phaseolus radiatus, liha), saab nende haigestumist ära hoida. Avastust toetasid ka teiste teadlaste poolt läbi viidud inim-eksperimendid oa Phaseolus radiatus (Roelfsema, Hulshoff Pol, ja Kiewiet de Jonge).[2]
Ta leidis, et paljud looduslikud toitained sisaldavad teatavaid kompleksseid aineid, mis kaotavad oma jõu kui neid kuumutada üle 1200C ja milleta häirub katseloomade perifeerse närvisüsteemi metabolism (ainevahetus) ja lind haigestub.[3]
- 1901-sel aastal avaldas Grijns Geneeskundig Tijdschrift voor Nederlandsch-Indië kirjutise, kus ta avaldas arvamust, et beriberit põhjustab mingi faktori puudumine toidus ja on toitumistekkeline haiguslik seisund. Hiljem nimetati faktor B1-vitamiiniks.[4][5]
Tunnustused
- 28. mail 1924 võeti Grijns Hollandi Kuningliku Teaduste Akadeemia Königlich-Niederländische Akademie der Wissenschaften ,loodusteaduste liikmeks.
- Aastatel 1926 ja 1927 esitati Grijns koos Eijkmaniga Nobeli meditsiiniauhinna kandidaadiks, kuid meditsiiniauhinna sai üksnes Eijkman.
Eraelulist
Grijns oli abielus. Viimastel eluaastatel kannatas Grijns Parkinsoni tõve all.
Vaata ka
Viited
- ↑ Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem", lk 10,27–28, 1914
- ↑ "Christiaan Eijkman – Nobel Lecture: Antineuritic Vitamin and Beriberi".Nobelprize.org. Nobel Media AB 2013. Web. 2 Aug 2013. Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
- ↑ Kazimierz Funk, "Die Vitamine, ihre Bedeutung für die Physiologie und Pathologie : mit besonderer Berücksichtigung der Avitaminosen: (Beriberi, Skorbut, Pellagra, Rachitis): Anhang: Die Wachstumsubstanz und das Krebsproblem". Wiesbaden: J.F. Bergmann, (1914),[http://archive.org/stream/dievitamineihreb00funk#page/28/mode/2up Veebiversioon (vaadatud 25.05.2013) (saksakeelne)]
- ↑ Veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)
- ↑ "Beiträge zur Geschichte der Erkennung der Beriberi als Avitaminose." JAMA. 1927;89(14):1171–1172. doi:10.1001/jama.1927.02690140067031.,Osaline veebiversioon (vaadatud 14.08.2013)