Mine sisu juurde

1905. aasta revolutsioon Eestis

Allikas: Vikipeedia

1905. aasta revolutsioon Eestis oli Eestis 1905. aastal toimunud rahvarahutused.

Venemaal algasid rahvarahutused 22. jaanuaril (vkj 9. jaanuaril) 1905 pealinnas Peterburis toimunud Verise pühapäevaga. Rahutuste leevendamiseks ja mässu mahasurumiseks allkirjastas keiser Nikolai II 30. oktoobril (vkj 17. oktoobril) manifesti, millega anti Venemaa Keisririigi elanikele demokraatlikke vabadusi ja laiendati valimisõigust, ühtlasi võimudele käsk võtta kasutusele "tarvilisi abinõusid otsekoheste korratuste, häbemata tegude ja vägivalla mahasurumiseks".

1905. aasta veresauna mälestusmärk Tallinnas Rahumäe kalmistul

Eesti talupoegade rahulolematuse peamiseks põhjuseks oli mõisnike omavoli talupoegadelt rendi- ja maakasutamise tingimuste kehtestamisel.[1] Revolutsioonis osalesid eesti rahva kõik kihid, ent põhijõuks olid sotsiaaldemokraatide juhitud suurettevõtete töölised, haritlased ja üliõpilased.

10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, mis kestis kuni 1908. aasta 15. septembrini, mil see asendati "tugevdatud valvuskorraga" (kehtis kuni 1911. aastani). Kogu Eestis toimusid massilised vahistamised, keelati koosolekud, suleti ajalehed Teataja, Uus Aeg ja Eesti Postimees. 26. detsembril 1905 kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 läbi viidud karistusoperatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust: 9. jaanuaril lasti Viljandis maha 45 inimest.

Rahutused Tallinnas

[muuda | muuda lähteteksti]

12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Tallinnas streigid solidaarsusest 9. jaanuaril Peterburis toimunud Verise pühapäevaga. 12. jaanuaril algas streik vagunitehases Dvigatel, millega liitusid Tallinna tselluloosivabriku, Lutheri vabriku ning seejärel ka teiste suurkäitiste töölised, misjärel seisatati Balti Puuvillavabrik. Streikis umbes 12 000 inimest Tallinnas, Narvas ja Tartus. Pärastlõunal kogunesid Tallinnas streikijad ja meeleavaldajad praeguse Vabriku, Valgevase ja Kungla tänava vahelisel alal Kalamajas Lausmanni heinamaal. Sama päeva õhtul esitasid tööliste esindajad oma nõudmised ajutisele kubermangu valitsejale. Üldstreigiga esitati peamiselt majanduslikke nõudmisi – 8-tunnist tööpäeva, miinimumpalga kehtestamist, trahvide kaotamist ja sotsiaalkindlustuse parandamist. Nõudmised jäid rahuldamata.

26. jaanuaril keeldusid Tartu Ülikooli üliõpilased solidaarsusest õppetööst. 22. märtsil toimus streikivate rätsepate meeleavaldus ja demonstrantide arest Tartus; 30. märtsil Tallinnas Dvigateli vagunitehase ja Wiegandi masinatehase töötajate vastasseis tehasemeistritega. 28. aprill tapeti Tallinnas sandarmirittmeister Trešner (Трешнер); 30. aprillist kuni 2. maini toimusid Tallinnas 3000 osavõtjaga miitingud, mille piirivalveväed laiali ajasid. 15. mail 1905 leidsid aset rahutused Tallinnas; 19. juulil tööliste streik protestiks 15 töölise arestile. 24. juulil toimus 3000 töölise demonstratsioon ning kokkupõrge kasakatega.

13. oktoobril toimus streik Volta tehases. 14. oktoobril toimus üle-eestiline raudteelaste streik. 15. oktoobril toimusid Tallinnas rüüstamised[2].

Jaanuaris streikis Eestis kokku 15 000 tööstustöölist, kuid nende nõudmised jäid rahuldamata. Veebruaris puhkes uus streigilaine, Tallinna ja Tartu tööliste üldstreigid sundisid vabrikante mingil määral järeleandmisi tegema. Streikidega kaasnesid poliitilised meeleavaldused ja koosolekud, kokkupõrkes politsei ja sõjaväega oli inimohvreid. Veebruaris ühinesid Tartu üliõpilased ülevenemaalise üliõpilaste poliitilise streigiga, Tartu ülikool suleti. Maal algas talurahva mõisnikevastane võitlus, 1905. aasta jaanuarist märtsini puhkes ligi 120 mõisas mõisatööliste streike ja rahutusi. Sotsiaaldemokraadid kutsusid rahvast üles isevalitsust kukutama ja demokraatlikku vabariiki kehtestama, kõige levinum oli loosung „Maha isevalitsus!”. 1905. aasta aprillis võttis VSDTP III kongress kursi relvastatud ülestõusu ettevalmistamisele. 1. mai demonstratsioonid olid Eestis esimene suur poliitiline meeleavaldus.

Talurahvarahutused

[muuda | muuda lähteteksti]

Talurahvarahutuste ajal aastail 1905–1906 rüüstati Eestimaa kubermangus.

22.–24. juunini 1905 toimusid Läänemaal Vigalas talurahvarahutused (Mihkel Aitsam).[3] Sügisel, pärast revolutsiooniliikumise aktiviseerumist linnades, algasid taas rahutused ka Läänemaal, mis likvideeriti alles kasakate ja karistussalkade kohaletoomisega ratsaväekindral Aleksander Orlovi (Орлов, Александр Афиногенович (1862–1908)) juhtimisel. Rahutusi ja sellele järgnenud sündmusi on kajastatud 1980. aastal Tallinnfilmis valminud mängufilmis "Jõulud Vigalas".

Revolutsioon saavutas kõrgpunkti 1905. aasta sügisel, kui 14. oktoobril (vkj) ühinesid Tallinna töölised ülevenemaalise poliitilise üldstreigiga, millest Eestis võttis osa 20 000 tööstustöölist ja raudteelast, s.o 3/4 nende üldarvust.

Demonstratsioon ja hukkunud 29. oktoobril 1905 Tallinnas

[muuda | muuda lähteteksti]

29. oktoobril (vkj 16. oktoobril) 1905 toimus demonstratsioon Tallinnas, mis algas Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures ning liikus hiljem kesklinna Linnavolikogu juurde Uuel turul, kus osales 8000–10 000 osavõtjat. Miitingu lõpus piiras lähedal asunud Ringkonnakohtu juures valvel olnud sõjaväeüksus (ca 100–120 sõdurit) turu ümber ning avas kapten Nikolai Mironovi käsul kogunenute pihta 30 sammu pealt tule, tehes viis kogupauku; tapeti 94 ja haavata sai üle 100 inimese. 50 hukkunu matused toimusid 2. novembril (vkj 20. oktoobril). 5. novembril (vkj 23. oktoobril) vabastati aga ametist senine kubermangu kuberner Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast.

Järjekordne üldstreik toimus 8. novembril (vkj 26. oktoobril). 10.–12. detsembril (vkj 27.–29. novembril) 1905 toimus Tartus üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis lõhenes kaheks eraldi koosolekuks, millest ühel nõuti põhiseaduslikku korda ja ähvardati valitsust passiivse vastupanuga, teisel kutsuti üles isevalitsust kukutama ja moodustama revolutsioonilisi omavalitsusi. Umbes 50 vallas moodustatigi vallavalitsuste asemele talurahvakomiteed, mida mõnel pool nimetati "vabariikideks". Paljudes valdades seadis rahvas omal algatusel sisse emakeelse õpetuse vallakoolis, sulges kõrtsid, boikoteeris tsaariametnikke, keeldus maksude maksmisest ja nekrutite andmisest.

Poliitiliste parteide tekkimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti asutati 1905. aasta oktoobris-novembris Eestis esimesed legaalsed parteid.

Konservatiivsed mõõdukad liberaalid eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (ERE), mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Venemaa Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei programmi konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse "ainult õiguse ja seaduse abinõudega". ERE häälekandja oli ajaleht Postimees.

 Pikemalt artiklis Eesti Rahvameelne Eduerakond

Vasakpoolsed sotsiaaldemokraadid-föderalistid eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusee (ESTÜ). 1905. aasta kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek esmakordselt nõudmise Venemaa Keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised.

 Pikemalt artiklis Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus

Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid (Karl Ast, August Rei, Hans Pöögelmann, Aleksander Kesküla, Nikolai Janson) hakkasid tegutsema avalikult. 1905. aastal oli VSDTP liikmeid 1000. Sotsiaaldemokraatide seas eristus kaks kallakut: töölistele tuginevad enamlased ja haritlastele tuginevad vähemlased.

VSDTP kõrval tekkisid Eestis mitme ülevenemaalise partei – Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei, 17. Oktoobri Liidu (oktobristide), Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, Bundi (juudi partei), Õiguskorra Partei – väikesearvulised organisatsioonid, kuid need ei etendanud kohalikus elus märkimisväärset osa.

Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu (1905), mille esimees oli Nikolai Janson, liikmed: Mihhail Tomski (Tallinna metallitööliste ametiühingu esimees).

Baltisaksa aadel ja linnakodanlus asutasid Liivimaal konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei ja Christoph Mickwitzi Eestimaa Konstitutsioonilise Partei, kes taotlesid tugevat tsaarivõimu.

Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa Keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.

Rahumeelne poliitiline tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]
Jaan Tõnisson riigivanemana 1928. aastal

27. novembril 1905 alustas Tartus tööd ligi 800 delegaadiga maalt ja linnast üle-eestiline rahvaesindajate kongress, mis aga lõhenes kohe kaheks – radikaalseks ja mõõdukaks tiivaks. Kongressi mõõdukas tiib (Bürgermusse), mida juhtis Jaan Tõnisson, tõstis esile kultuurilise ja poliitilise autonoomia küsimused Balti provintsides. Radikaalne tiib (Aula), kes pidas oma koosolekut Tartu Ülikooli aulas – äärmuslikud vasakpoolsed (nn radikaalsed sotsialistid) ja äärmuslikud parempoolsed (nn radikaalsed rahvuslased), mida juhatas Jaan Teemant – aga kutsus üles kohe kukutama tsaarivalitsust, keskendus ülevenemaalistele ja taktikalistele probleemidele.

 Pikemalt artiklis Aulakoosolek

Aulakoosolekul, mida juhatas Jaan Teemant võeti vastu väga radikaalsed nõudmised, alates vabariigi kehtestamisest ja lõpetades relvastatud ülestõusule üleskutsumisega. Kuna Teemant oli formaalselt radikaalide liider, hakkas tema vastu peagi huvi tundma ka kesiririigi poliitiline politsei ning isegi siseminister Pjotr Durnovo, kes nimetas Teemanti "Eestimaa kuningaks", kes soovivat oma natsionalistliku partei abil luua Eesti Vabariiki. Jaan Teemant mõistetigi 1905. aasta lõpul mässu õhutamise pärast surma, kuid tal õnnestus õigeaegselt põranda alla minna. Hiljem lahkus ta maalt ja elas eksiilis Šveitsis.

Volta koosolek

[muuda | muuda lähteteksti]

11./(24 ukj) detsembril 1905 kogunesid Tallinnas, sotsiaaldemokraatide ja VSDTP Tallinna komitee esindaja Aleksander Kesküla suunamisel valdade saadikud. Algselt kavandatud “Estonia” seltsi teatri ajutises teatrisaalis Väike-Tartu maantee 25 ruumide asemel koguneti Volta tehase keldris asuvas sööklas. Õhtusele Volta koosolekule saabusid nii tööliste kui ka valdade saadikud salaja väikestes gruppides, sissepääsu tagas märgusõna "seltsimees", "Edu", “Paide”[4]. Koosolekut juhatas A. Kesküla ja protokollis Friedebert Tuglas. Koosoleku päevakorras oli olukorra hindamine ning uus võitluskava linnas ja maal sõjaseisukorra tingimustes, kuna arreteerimised olid alanud juba 9. detsembril. Lõplikku ülestõusu plaani koosolekul aga ei jõutud välja töötada. Politsei oli koosolekust teada saanud ja korraldas haarangu. Ööl vastu 11. detsembrit vahistati VSDTP Tallinna komitee peaaegu täies koosseisus. Koosoleku lõpetasid kasakad, kes vahistas 22 inimest, sealhulgas Friedebert Tuglase.

Mõisate põletamine

[muuda | muuda lähteteksti]

12.–20. detsembril 1905 ja ka 1906. aasta alguses põletati Põhja-Eestis maha 114 mõisahoonet ja 40 viinavabrikut, keskused olid Kose - Alavere, Oru, Paunküla, Ravila, Tammiku, Tuhala, Rapla - Järvakandi, Keava, Kehtna, Valtu, Märjamaa - Haimre, Kasti, Mõraste, Mõisamaa, Orgita, Paeküla, Sõtke, Valgu, Vana-Märjamaa, Jüri - Aruvalla, Vaida, Kullamaa - Koluvere, Luiste, Sipa, Sooniste, Teenuse, Tolli, Hageri - Adila, Kohila, Pahkla, Salutaguse, Tohisoo, Vigala kihelkond - Jädivere, Konuvere, Vana-Vigala, Velise ja Liivimaa kubermangus 230 mõisa. Kogu Eestis põletati üldse aga kokku 120 mõisat, sh u. 65 mõisa peahoonet. Eestimaa kubermangus põletati, purustati ja rüüstati kokku 113 objekti kahest perioodist. Esimesel perioodil (26.–28. oktoober 1905) sai kannatada 13 objekti: kümme mõisat (neist kolm kirikumõisat ehk pastoraati), kaks kroonu viinapoodi ja Liiva postkontor. Teisel perioodil (12.–19. detsember 1905) sai kannatada 100 mõisat, sh. põletamise läbi 52 mõisa härrastemaja ja kaheksa piiritusevabrikut; 35 mõisa piiritusevabrikut purustati[5]. Harju-Jaani kihelkonnas Haljava, Kiviloo, Paasiku, Peningi, Raasiku; Juuru kihelkonnas Atla, Järlepa, Kaiu, Kuimetsa, Seli; Jõelähtme kihelkonnas Kostivere, Saha, Ülgase; Türi kihelkonnas Kolu, Laupa, Lokuta, Mäeküla. Kirbla kihelkonnas Vanamõisa; Suuremaid kahjusid kandsid mõisatest: Ravila, Vana-Vigala, Valtu, Järvakandi, Koluvere mõis; Pärnu-Jaagupi kihelkonnas: Are, Enge (riigimõis), Halinga, Kaelase, Kaisma, Kõnnu, Kergu, Pööravere, Roodi; Vändra kihelkonnas Käru, Lelle, Uus-Vändra, Vana-Vändra[6].

Juba 11. detsembri ööl ja järgmisel päeval asusid Tallinna tööliste võitlussalgad teele mõisate poole ning olid ka mõisate rüüstamiste ja hävitamiste initsiaatoriks. Tallinna tööliste esimene rühmitus suundus Tallinnast Kohilasse, teine Tallinna tööliste rühm liikus mööda Tartu maanteed ja kolmas rühm väljus Tallinnast Tallinna–Narva maanteed[7].

Esimene salk ning nendega liitunud kohalikud rüüstasid Kohila ja Rapla ümbruse mõisu, Hageri kiriku juures sattus rüüstajatele peale Tallinnast saadetud karistussalk, kellega kokkupõrkes hukkus 17 inimest. 14. detsembril koondusid ümbruskonnas liikunud mässajate salgad uuesti Raplasse, kust liiguti edasi kolmes jaos: Läänemaale ning üle Järvakandi ja Kehtna Pärnumaale.

Teise salk liikus mööda Tartu maanteed kagusuunas ja rüüstasid ja põletasid Harjumaal Aruvallas, Uuemõisas, Kuimetsas, Tuhalas.

Kolmas salk rüüstas Harjumaa Jõelähtme, Raasiku ja Peningi vallas.

Raasiku mõis pärast 1905. aasta ülestõusu käigus toimunud mõisate põletamist (1906)

Kahjustada said Aa, Alatskivi, Albu, Ambla, Anija, Aruküla (Järvamaal), Asuküla, Auaste, Auvere, Ehmja, Elme, Ereda, Ervita, Esna, Haapsalu, Harku, Heimadra, Hirmus, Iisaku, Imastu, Jootme, Jõhvi, Jägala, Järve, Kaarma, Kabala, Kangruselja, Kapu, Karinõmme, Karja, Karkuse, Keila-Joa, Kiiu, Kiltsi, Kirimäe, Kirna, Kivijärve, Klooga, Kodijärve, Koguli, Koitjärve, Kokora, Kolga, Kolu, Koluvere, Koonga, Kostivere, Kunda, Kurna, Kõblaste, Kõpu (Läänemaal), Kõrvetaga, Käravete, Laagna, Lehola, Lehtse, Lihula, Lokuta, Loona, Maidla, Martna (kirikumõis), Meedla, Moora, Mõniste, Mäkaste, Mäo, Märjamaa, Mündi, Neeruti, Oidrema, Oisu, Ohtu, Orajõe, Oru, Paasvere, Pada, Pagari, Pala, Palla, Palu, Peri, Piiumetsa, Piirsalu, Pilkuse, Pivarootsi, Pootsi, Preedi, Purdi, Putkaste, Päri, Pühajärve, Raadi, Raasiku, Rahkla, Rakvere, Rannu, Rava, Roela, Roosna-Alliku, Ruila, Russalu, Ruuna, Rägavere, Räpina, Rääbise, Saastna, Saha, Saksi, Salutaguse, Sangaste, Silmsi, Sompa, Soontaga, Soonurme, Taebla, Tammiku, Tapa, Tarakvere, Tohisoo, Toolamaa, Tori, Tudu, Tumala, Tuula, Tõstamaa, Tähtvere, Udeva, Udriku, Uhtna, Ungru, Vaiatu, Vaikna, Vaimõisa, Vaivara, Valgu, Valguta, Valtu, Vanamõisa (Virumaal), Vana-Suislepa, Vana-Vigala, Vao (Järvamaal), Varbuse, Vastseliina, Vastse-Roosa, Vigala, Viisu, Voika, Voose, Võisiku, Väike-Kareda, Väike-Kullamaa mõis[9].

Mõisate rüüstamise ajal hukkus Arthur von Baranoff Peningil ning mõnitati ka Pargi mõisnikku Viktor von Kotzebued, kes peksti läbi ning sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud.

Rahutuse mahasurumine

[muuda | muuda lähteteksti]

22. novembril kuulutati Liivimaal, 10. detsembril Tallinnas ja Harjumaal ning 24. detsembril kogu Eestimaal välja sõjaseisukord. Rahutuste likvideerimise ajaks moodustati keisri ukaasiga 24. novembrist ajutine Balti kindralkubermang ja määrati ajutiseks kindralkuberneriks Vassili Sollogub. Nikolai II ukaasiga loodi Baltimaade ajutise kindralkuberneri ametikoht, mida rüütelkonnad olid juba varem nõudnud. Kindralkuberner Vassili Sollogub (1905–1906) ja tema järeltulija Aleksandr Möller-Zakomelski (1906–1909) said suured volitused. Eestimaa kubermangu kuberner oli märtsist kuni 13. novembrini 1905 Aleksei Lopuhhin.

13. detsembril 1905 saatis Eestimaa Rüütelkonna peamees parun Eduard Julius Alexander von Dellingshausen telegrammi Venemaa Keisririigi siseministrile Pjotr Durnovole palvega saata maale sõjaväeosi, et olukorras, kus oli juba välja kuulutatud sõjaseisukord, vajalikul viisil korda kindlustada.

Rahutuste mahasurumiseks moodustati ekspeditsioonisalgad: Põhjasalk, mida juhtis Tema Keiserliku Kõrguse õukonna kindralmajor Aleksander Orlov ja kuhu kuulusid 1 pataljon jalaväelasi, 8 eskadroni ratsaväge, 6 kahurit ja 4 kuulipildujat; koondsalga tegevuspiirkonnaks oli Liivimaa kubermangu Valga, Volmari ja Võnnu kreis. Eestimaa kubermangu suunati 2 pataljoni mereväelasi kuulipildujatega ja Saaremaale salk mereväelasi (218) 2 kuulipilduja ja 8 ohvitseriga[10]. Liivimaa kubermangu Tartu ja Viljandi kreisis tegutses salk kindralmajor Klotšenko juhtimisel.

19. detsembril andis kindralkuberner Vassili Sollogub karistussalkadele käskkirja nr 1, milles käskis neil taastada seaduslik võim ning kasutada selleks vajaduse korral ka suurtükiväge. Algas karistussalkade tegevus Eestis, mille liikmete üldarv regioonis ulatus 19 000 meheni.

  • 19. detsembri hommikul ründas karistussalk koos mõisnikest omakaitsega Läänemaal Velisel "mustasaja" vastu väljaastumiseks kogunenud Vigala ja Velise talumehi, kellest 5 said kohapeal surma ja 10 raskesti haavata
  • 24. detsembril 1905 saabus Kroonlinnast karistuspataljon Hans William von Ferseni juhtimisel, pataljoni esimene salk peatus Koila mõisas, teine aga Valtu mõisas. Kohalikelt ametnikelt laekunud andmete alusel saadeti Valtu naabermõisa kinni pidama kohalikku rahutuste organisaatorit ja agitaatorit Mart Laurimani, viimase kinnipidamisel tema ja ta kaaslaste vastuhakul toimunud tulevahetuses hukkus 8 talupoega ja sai haavata 1 sõjaväelane[11].
  • Koeru vallas Vaali külas arreteerisid karistussalklased pärast Palso talule avatud püssituld, mis sundinud sealseid inimesi koguni ahjus varjuma, Mart ja Voldemar Jürmani, kes koos rätsepmeister Anton Schultsi, ja Johan Stammiga samal päeval maha lasti. Paar kuud varem olevat mehed mõisa küljest omavoliliselt tagasi mõõtnud Tasu talu maa, et see soovijatele välja jagada. Detsembri alguses kuulutasid mehed välja Eesti Vabariigi. 1906. aasta jaanuari esimestel päevadel lasti maha veel neli meest, kellest August Milkile pandi süüks, et ta oli väljakuulutatud Eesti Vabariigi kohtunik.
  • jaanuaris 1906 korraldati Viljandis massimõrv, maha lasti 58[12][13] inimest, sh alaealisi.

19. jaanuaril 1906 arreteeriti revolutsioonisündmustega seoses Vene Riigiduuma valimiste kandidaat Jaan Poska, kuid vabanes endise Eestimaa kuberneri Aleksei Bellegarde eestkostel juba paarikümne päeva pärast. Suur osa Eesti avaliku elu tegelastest põgenes välismaale. Pahempoolsed organisatsioonid ja ajalehed suleti. 18. veebruarini 1906 hukkus rahutustes Eestimaa kubermangus kokku 50 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu, ja 68 inimest, kes hukati mässutegevuse eest; Saaremaal hukati 2 inimest; Liivimaa kubermangus 14 inimest, kes osutasid relvastatud vastupanu ja 1 inimene põgenemisel, 120 hukatud mässutegevuse ja rüüstamiste eest[14]. Kogu Vene impeeriumis karistussalkade poolt tapetuist langeb Eesti ja Läti arvele üle poole. 12.–20. detsembrini 1905 rüüstati Eestis ligi 120 mõisa ning Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. Piirkondades, kust sõdurid olid lahkunud, hukkasid revolutsionäärid sõdureid abistanud isikuid.[15]

Karistussalgad lasksid ilma kohtu ja juurdluseta 1906. aastal Eestis maha üle 300 inimese, sõjakohtud mõistsid surma veel ligi 200 inimest, ihunuhtlust sai 600 inimest, sadu pandi vangi või saadeti Siberisse asumisele ja sunnitööle. 1906–1911 pidasid sõjakohtud ligi 100 protsessi, kus süüdistatavaid oli üle 800.

Läänemere-äärsed kubermangud

[muuda | muuda lähteteksti]

Revolutsioonilised rahutused teistes Läänemere-äärsetes kubermangudes oli aktiivseimad Lätis, eriti Kuramaal. Kuramaal kuulutasid võimud välja sõjaseisukorra juba 6./19. augustil (pärast maatööliste massilisi streike), Liivimaal 22. novembril / 5. detsembril, Tallinnas ja Harjumaal 10./23. detsembril ja kogu Eestimaal 26. detsembril / 8. jaanuaril 1906.

Revolutsiooni käigus 1905.–1906. aastal hävitati täielikult või osaliselt mõisahooneid Kura-, Liivi- ja Eestimaal:

Kubermang Mõisate arv Kahjud (miljonites arv rublades)
Kuramaa 229 5,01
Lõuna-Liivimaa 183 3,83
Kokku Lätimaa 412 8,84
Põhja-Liivimaa 47 0,41
Eestimaa kubermang 114 2,80
Kokku Eestimaal 161 3,21

Osa revolutsioonis, mässus ja mõisate põletamises osalenuid põgenes Eestist, kuid jätkas naasnult Eestisse jätkasid Põhja-Eestis riisumistega ning kogusid raha revolutsiooni otstarbeks[16]. Põhja-Eesti terroristide lendsalk: tappis 1907. aastal Eestimaa maanõuniku ning Venemaa keisririigi Riiginõukogu liikme Otto von Budbergi, 23. jaanuaril 1907. aastal tapeti Girgensoni tänaval vabrikumeister Anderson, 15. veebruaril murti Pärnu maanteel Madis Lovitski kauplusse. Sissemurdmisele sattusid linnavahid Šelkovski ja Johan Imbras ning tagaajamisel laskis üks varastest Šelkovski maha ja 1907. aastal leiti Imbras Suur-Pärnu maanteelt ühel hommikul tapetult, 22. veebruaril tungisid röövlid Varbola vallas talumehe Jüri Karpmanni elukorterisse ja nõudsid 600 rubla kuldraha väljaandmist ning räävisid 2 rubla 20 kopikat. 6. aprillil 1907. a. riisuti Kadriorus talumees Aleksander Sagor paljaks ja löödi taile pussihaavu.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1905. revolutsioon Läänemaal Kirjandusarhiiv
  2. ↑ Миндлин А., "ЧУЖИЕ СРЕДИ СВОИХ":А.А. ЛОПУХИН И С.Д. УРУСОВ ПРОТИВ ГОСУДАРСТВЕННОГО АНТИСЕМИТИЗМА
  3. ↑ Aleksander Looring, 1905. revolutsioon Läänemaal, Eesti Kirjandusest nr 12/1935, III osa
  4. ↑ Kaido Jaanson, Mis juhtus 1905. a. 11.(24.) detsembri õhtul Voltas? Katse rekonstrueerida minevikku, TUNA 2005 nr 4, lk 37, 44, 46
  5. ↑ Toomas Karjahärm, Mõisnike kahjud 1905. aastal Eestis ja nende hüvitamine, Tuna, 2013, 2, lk 61
  6. ↑ Toomas Karjahärm, Mõisnike kahjud 1905. aastal Eestis ja nende hüvitamine, Tuna, 2013, 2, lk 65
  7. ↑ Mõisate põletamine 1905. aastal, www.muuseum.harju.ee
  8. ↑ 1905 põletati Eestis maha üle saja mõisahoone, Vändra Teataja, 22. jaanuar 2012
  9. ↑ Toomas Karjahärm, Mõisnike kahjud 1905. aastal Eestis ja nende hüvitamine, Tuna, 2013, 2, lk 62
  10. ↑ Красный архив. Исторический журнал. Том второй (Девяносто девятый) 1940 г. Революционные события в Прибалтике в 1905 г., lk 156
  11. ↑ Karistussalga ülema parun Ferseni ettekandest mereminister Birilevile, lk 130
  12. ↑ "8468 Terroriohvrite ühishaud". Kultuurimälestiste register.
  13. ↑ "8467 Terroriohvrite ühishaud". Kultuurimälestiste register.
  14. ↑ Statistika Baltikumis sõjasalkade poolt tapetutest aastal 1905–1906, lk 136
  15. ↑ Trouble in Esthonia. The Salt Lake herald (Utah), lk 11, 21. jaanuar 1906
  16. ↑ Mihkel Aitsam, 1905. aasta eel- ja järellugudega, Päewaleht, nr. 34, 3 veebruar 1937

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=1905._aasta_revolutsioon_Eestis&oldid=6574688"