Caterina de' Medici
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Caterina de' Medici (sünninimega Caterina Maria Romola di Lorenzo de' Medici; eestipäraselt ka Katariina di Medici; prantsuspäraselt Catherina de Médicis; 13. aprill 1519 – 5. jaanuar 1589) oli Prantsusmaa kuninga Henri II abikaasa ning kolme kuninga (François II, Charles IX, Henri III) ema.
Caterina sündis Firenzes Lorenzo II de' Medici ja Madeleine de La Tour d'Auvergne'i tütrena. Tüdruku mõlemad vanemad surid lühikest aega pärast tema sündi ning tema hooldajaks sai Giulio de' Medici, hilisem paavst Clemens VII. Tema korraldas 1533. aastal ka 14-aastase Caterina ja Prantsusmaa kuninga François I sama vana teise poja Henri abielu. Kui troonipärija François 1536. aastal ootamatult suri, sai Caterinast troonipärija abikaasa. Abielu polnud eriti õnnelik: Henri veetis aega endast tunduvalt vanema armukese Diane de Poitiers'ga ning abielu jäi kümneks aastaks lastetuks. Alles 1544. aastal sündis esimene laps, tulevane François II.
1547. aastal sai Caterinast Prantsusmaa kuninganna. Oma mehe valitsusajal jäi ta poliitiliselt mõjutuks, pühendudes laste kasvatamisele. Aga kui Henri 1559. aastal turniiril saadud vigastuse tõttu suri, sai Caterinast Prantsusmaa poliitika üks peamisi suunajaid. Kuna Caterina huvitus astroloogiast, tegi ta Nostradamusest õukonnaastroloogi.[1] Ta korraldas oma poja ja Šotimaa kuninganna Mary Stuarti abielu ning kui esimene 1560. aastal suri, sai ta riigi regendiks. Selleks jäi ta kuni oma teise poja Charles IX täisealiseks kuulutamiseni 1564. aastal, kuid jäi poliitikas mõjukaks ka edaspidi. Noor kuningas usaldas oma ema täielikult ning kuulas enamasti tema nõuandeid. Tol ajal oli Prantsusmaal aga alanud ususõdade ajajärk hugenottide ja katoliiklaste vahel. Caterina püüdis meeleheitlikult säilitada rahu ning tuli uueusulistele seetõttu ka mitmes küsimuses vastu. Tema enda katoliiklus polnud tõenäoliselt kuigi sügav ning seetõttu hellitasid hugenotid isegi lootust teda enda poole võita. Seda siiski ei sündinud ja et hugenotid ähvardasid paaril korral ka kuningat röövida, kaldus kuninganna lõpuks mõjukat katoliiklikku Guise'ide suguvõsa toetama. Nende korraldamisel ja kuninganna kaasteadmisel korraldati 1572. aastal pärtliöö veresaun, mille käigus tapeti tuhandeid hugenotte. Caterina otsene osalus selles on täpselt teadmata, tõenäoliselt ei olnud ta aga selle otsese planeerimise taga. Siiski oli see talle soodsaks võimaluseks kõrvaldada kuninga üheks olulisemaks nõuandjaks ja seega ebameeldivaks konkurendiks tõusnud admiral Gaspard de Coligny.
Caterina lemmikpoeg oli aga Henri, kellest 1573. aastal sai Poola (Rzeczpospolita) kuningas. Ehkki Charles IX tervis oli tolleks ajaks juba väga vilets, innustas Caterina Henrid siiski Poolasse minema. Nõnda tekkis Prantsusmaal 1574. aastal Charles IX surma järel ohtlik võimuvaakum, trooni pärast asus võitlema Caterina neljas poeg François, kes ühines hugenottidega. Caterina suutis trooni siiski Poolast kiiresti tagasi pöördunud Henrile hoida ning François suudeti temaga lepitada. Asjad halvenesid tunduvalt aga 1584. aastal, kui viimane suri ning Guise'id arvasid, et pärast lastetu Henri III surma on just neil suurim õigus troonile. Et seda kindlustada, asusid nad kogu võimutäiust enda kätte koondama. Ei Henri ega ta ema suutnud seda kuigivõrd takistada. Samal ajal suurenes taas aga rahulolematus ka hugenottide seas, kelle juhiks oli saanud Navarra Henri. Caterina suutis teda lepitada, kuid Guise'id võtsid samal ajal kuninga sisuliselt pantvangi ning toetusid oma nõudmistes nii katoliiklikult meelestatud pariislastele kui ka Hispaania igakülgsele abile. Meeleheitele aetud Henri III otsustas asja lahendada Guise'ide tapmise teel, mis leidis aset 1588. aasta lõpul. Sellest kuulda saanud, tabas Caterinat tugev vapustus ning ta suri paar nädalat hiljem.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Robert Jean Knecht. Caterina de' Medici: kuningriigi ema. Tallinn: Kunst, 2002.
- Paul Strathern. Medicid: renessansi ristiisad. Tallinn: Kunst, 2006.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Telling, Lasse (10. november 2023). "Igor Mangi kauge eelkäija Nostradamus: kas prohvet või petis?". Imeline Ajalugu. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2024. Vaadatud 1. jaanuaril 2024.