Aleksei Araktšejev

Aleksei Araktšejev
George Dawe´ maal
Täisnimi	Aleksei Andrejevitš Araktšejev
Sünniaeg	23. september 1769 Garussovo küla, Võšnevolotski maakond, Novgorodi kubermang
Surmaaeg	21. aprill 1834 Gruzino küla, Tihvini maakond, Novgorodi kubermang
Maetud	Gruzino
Sõjaväeline haridus	Aadli suurtüki- ja inseneriväe kadetikorpus
Truudusvanne	Venemaa keisririik
Teenistusaeg	1783−1834
Auaste	suurtükiväekindral
Üksus(ed)	kaardiväe suurtükivägi
Juhtinud	Üksik grenaderikomando

Krahv (a-st 1799) Aleksei Andrejevitš Araktšejev (23. september (ukj 4. oktoober) 1769 Garussovo küla, Võšnevolotski maakond, Novgorodi kubermang – 21. aprill 1834 Gruzino küla, Tihvini maakond, Novgorodi kubermang) oli Venemaa sõjaväelane ja riigitegelane, Venemaa keisrite Paul I ja Aleksander I favoriit, väljapaistev administraator ja organisaator. Tema julmuseni ulatuva ranguse tõttu suuniste täitmisel kritiseerisid teda Vene liberaalid eesotsas Herzeniga, nõukogude ajalookirjanduses juurdus aga üldmõistena riikliku terrori kohta väljend "araktšejevlus" (аракчеевщина).

Elulugu

Päritolu

 Pikemalt artiklis Araktšejev

Araktšejevite suguvõsa vapp

Põlvnes vanast Novgorodimaa maaomanike suguvõsast, kes oli aadliseisusse tõusnud XVIII sajandi algul. Ta sündis Garussova mõisaomaniku ja sõjaväest kaardiväeporutšiku auastmes erru läinud Andrei Andrejevitš Araktšejevi (u 1745−1796) kolmanda pojana. Tema ema oli Jelizaveta Andrejevna Vetlitskaja (1750−1820).

Kadetikorpuses 1783−1787

Astus 1783. aastal Peterburis Aadli suurtüki- ja inseneriväe kadetikorpusse (hilisem 2. kadetikorpus). Vaese provintsiaadlikust noorukina sai see võimalikuks tänu kindralporutšik Pjotr Melissinole, kes teda toetas. Kaks aastat hiljem anti talle seersandi auaste ning temast sai õppeasutuse aritmeetika- ja suurtükiasjanduse lektor.

Teenistus Katariina II valitsusaja lõpuni

1789. aastal arvati ta teenima kaardiväe suurtükiväkke ja nimetati üksik grenaderikomando komandöriks. Samal aastal sai temast kindral en chef krahv Nikolai Ivanovitš Saltõkovi laste kasvataja − ta õpetas neile suurtükiasjandust ja fortifikatsiooni. 1790. aastast oli oma soosija Pjotr Melissino vanemadjutant. Seejärel teenis aastast 1792 troonipärija suurvürst Pavel Petrovitši vägedes. Peagi määrati ta Gattšina suurtükiväeroodu komandöriks, kellena kaasnes õigus suurvürstiga alaliselt lõunastada. 1794. aastast teenis Gattšina suurtükiväe inspektorina ja alates 1796. aasta algusest oli ta Gattšina jalaväe inspektor ja Gattšina kuberner. Polkovnikuks ülendatuna sai temast 1796. aasta novembris Peterburi komandant ja päev hiljem ülendati kindralmajoriks. Peagi nimetati ta Preobraženski kaardiväepolgu üksik grenaderipataljoni komandör.

Paul I valitsusaeg

Teenistuses paistis ta kiiresti silma ning sai troonipärija Pavel Petrovitši (hilisema keisri Paul I) käsundusohvitseriks. Oma lühikese valitsusaja vältel 1796–1801 andis Paul I Araktšejevile korduvalt riiklikke autasusid, aukraade ning ametikõrgendust, samuti annetas talle Gruzino mõisa Novgorodi kubermangus.

Tegevus Aleksander I valitsusaja algul

Aleksei Araktšejev oli Venemaa Keisririigi Kindralstaabi juht 1797–1801. 1805. aastal oli ta koos keisriga Austerlitzi lahingus. Kahurväeinspektori ja -kindralina (1807) reformis Araktšejev Vene kahurväe. 1808–1810 oli ta Venemaa keisririigi sõjaminister, ametis järgnes talle Barclay de Tolly. Ministrina osales ta ka Vene-Rootsi sõja juhtimises, sõites 1810. aastal keisri käsul isiklikult Åbosse.

1812. aasta sõda

Napoleoni sissetungi ajal Venemaale korraldas Araktšejev Vene vägede varustamist ja reservide moodustamist, mis oli prantslaste purustamisel kriitilise tähtsusega. Tema enda sõnul "käis kogu Prantsuse sõda [tema] "käest läbi, kõik salajased käsud, ettekanded ja keisri omakäelised käsud".

Sõjaväelised asundused

1817. aastast oli ta sõjaväeasunduste ülemus, ehkki algselt ta seda Aleksander I reformi ei pooldanud. Nende rajamise käigus surus Araktšejev julmalt ja tõhusalt maha arvukad mässud, millega pälvis Vene liberaalide vaenu.

Pärast Aleksander I tapmist ei osalenud Aleksei Araktšejev dekabristide mahasurumises, mistõttu uus keiser Nikolai I ta teenistusest vabastas.

Viimased eluaastad

 Pikemalt artiklis Nastasja Šumskaja mõrvamine

Vanas eas jäädvustus Araktšejev Vene publitsistikasse, kui puhkes skandaal tema talutüdrukust armukese Nastasja Šumskaja tapmise ümber: tapmise järel korraldas Araktšejev mõisateenijate ja isegi kohaliku linnarahva seas karmi juurdluse. Seitseteist aastat hiljem kirjeldas Herzen, kuidas kohalik ametnik Ljapin keeldus juurdluse käigus peksmast rasedat naist, kuna see oli ebaseaduslik; vastuhaku eest saadeti Ljapin sunnitööle. Herzeni hinnangul oli see esimene kord, kus Venemaal kerkis esile vastasseis seaduse ja ülemuse käsu vahel. Emotsionaalse kirjelduse õigsuses on siiski kaheldud.

Surm

Suri oma Gruzino mõisas 21. aprillil 1834 64 aasta vanuses. Maeti Gruzinos.

Hinnangud tema tegevusele

Kaasaegne vene kirjanik Aleksandr Puškin kritiseeris Araktšejevit karmilt oma luules, kuid hakkas hiljem siiski hindama tema organisaatorivõimeid ning avaldas kahetsust, et nad kunagi ei kohtunud.

Araktšejevi krahvivapp, mille deviis oli "Без лести предан" ("Ustav valelikkuseta")

Venemaa keisririigi parun ja krahv

Keiser Paul I andis talle 5. aprillil (vkj) 1797. aastal parunitiitli. Kaks aastat hiljem − 5. mail (vkj) 1799 − sai ta Venemaa keisririigi krahviks. Kuna tal järeltulijaid ei olnud, kustus krahviliin tema surmaga.

Immatrikuleerimine rüütelkonna matriklisse

Ta võeti 1820. aasta 28. veebruaril (vkj) Eestimaa rüütelkonna matriklisse.

Auastmed

Aasta	Kuupäev	Auaste	Märkused
1785	9. veebruar	kapral
1785	21. aprill	furiir
1785	27. september	seersant
1787	12. september	armee alamporutšik
1789	11. jaanuar	suurtükiväe alamporutšik
1790	24. juuli	armee kapten
1792	8. oktoober	suurtükiväekapten
1793	5. august	1. järgu major
1796	28. juuni	polkovnik
1796	8. november	kindralmajor
1796	9. november	kaardiväemajor
1798	18. märts	kindralleitnant
1807	27. juuni	suurtükiväekindral
1814	31. märts	kindralfeldmarssal	Ei võtnud auastet vastu

Gruzino mõis

Maavaldused

 Pikemalt artiklis Gruzino mõis

1796. aastal kinkis keiser Paul I talle Novgorodi kubermangus Tihvini maakonnas Gruzino küla, kuhu Araktšejev rajas aastatel 1799−1814 mõisa. Selle projekteeris talupoja päritolu arhitekt Fjodor Ivanovitš Demertsov (1762−1823). 1818. aastal oli see maavaldus, kus elas 2090 hinge. Krahv lasi sinna püstitada keiser Aleksander I kuju − valitseja oli mõisa külastanud palju kordi. Pärandas mõisa keisrile, kes omakorda andis selle 1834. aastal asutatud Novgorodi kadetikorpuse (hilisem Nižni Novgorodi kadetikorpus) käsutusse.

Perekond

Naitus 1806. aastal Natalja Fjodorovna Homutovaga (1783−1842), kes oli kindralmajor Fjodor Homutovi tütar. Abielu jäi lastetuks. Tema kasupoeg oli Mihhail Andrejevitš Šumski (1803−1851).

Kirjandus

• Шилов, Денис Николаевич. Государственные деятели Российской империи. Главы высших и центральных учреждений, 1802-1917. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Буланин, 2001. Lk 49-54.

Välislingid

• Аммон, Ф. Г. В фаворе у кесаря: Александр I и Аракчеев

Eelnev Sergei Vjazmitinov

Venemaa keisririigi maavägede minister 1808–1810

Järgnev Michael Andreas Barclay de Tolly