Mine sisu juurde

Emil Kraepelin

Allikas: Vikipeedia
Emil Kraepelin, u 1886

Emil Kraepelin (15. veebruar 1856 Neustrelitz – 7. oktoober 1926 München) oli saksa psühhiaater.

H. J. Eysencki "Psühholoogia entsüklopeedia" järgi peetakse teda kaasaegse ja teadusliku psühhiaatria, psühhofarmakoloogia ning psühhiaatrilise geneetika rajajaks. Kraepelin oli ka eugeenika ja rassilise hügieeni pooldaja.[1]

Ta oli psühhiaatriaprofessor Tartu Ülikoolis aastail 1886–1891 ning teda peetakse ka esimese Tartu eksperimentaalpsühholoogialabori rajajaks.

Elulugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Emil Kraepelin (täisnimega Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin) sündis 15. veebruaril 1856 Saksamaal Neustrelitzis Mecklenburg-Strelitzi lähedal muusikute peres.

Emili isa Karl Wilheim oli endine ooperilaulja ja muusikaõpetaja.[2] Bioloogiat õpetas talle vend Karl, kes oli temast kümme aastat vanem. Hiljem sai Karlist Hamburgi zooloogiamuuseumi direktor.[3]

Emil oli abielus Ina Schwabega, neil oli neli tütart ja kaks poega. Kokku oli Kraepelinil aga kaheksa last: kaks poega ja kuus tütart.[4]

Kraepelin tegi esimeste seas teadustöid neuropsühhiaatrias, neuropsühholoogias ja psühhofarmakoloogias. Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni välja antud "Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders" (psühhiaatriliste haiguste klassifikatsioon) ning Maailma Terviseorganisatsiooni rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon põhinevad Kraepelini kirjeldatud süsteemil. Kraepelin uskus, et psüühikahäired põhinevad bioloogilisel ja geneetilisel talitlushäirel.

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelin alustas arstiõpinguid 18-aastaselt Leipzigis ja Würzburgis Saksamaal. Leipzigis õppis ta neuropatoloogiat Paul Flechingi juures ning eksperimentaalpsühholoogiat Wilhelm Wundti juures. Viimasest sai Kraepelini õpetaja ning just Wundti teooriad tekitasid Kraepelinis huvi eksperimentaalpsühholoogia vastu.

Oma 1883. aastal ilmunud kliinilise psühhiaatria käsitluses, millest sai "Psühhiaatria piibel"[viide?], väitis Kraepelin, et psühhiaatria on meditsiini filiaal ning seda tuleks uurida vaatluse ja eksperimenteerimise teel nagu teistes loodusteadustes. Ta kutsus üles otsima vaimuhaiguste taga füüsilisi põhjuseid ning pani seega aluse 1883. aastal kaasaegse psüühikahäirete klassifitseerimise süsteemi tekkele. Kraepelin arvas, et uurides patsiendi anamneesi ning võttes arvesse individuaalseid erinevuseid ja patsiendi vanust, on võimalik prognoosida haiguse ilmnemist ning vaimuhaiguse progresseerumist.

Tööalased saavutused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1878 omandas Kraepelin doktorikraadi (teemal kehaliste haiguste roll psüühikahäirete tekkimisel) Würzburgi Ülikoolis. Ta töötas arstina Leipzigi ja Müncheni ülikoolide psühhiaatriakliinikutes ning Leibuse ja Dresdeni psühhiaatriaasutustes. Lisaks täiendas ta oma teadmisi neuroteaduste valdkonnas mitmes Saksamaa koolis.
  • 1878–1882 töötas ta Bernhard von Guddeni käe all Müncheni Ülikoolis.[4]
  • 1882 siirdus ta Wilhelm Wundti (1832–1920) juurde Leipzigisse täiendama end eksperimentaalpsühholoogias. Ta oli suitsetamis- ja alkoholivastane ning tema uurimistööd puudutasid ravimite, alkoholi ja väsimuse psühholoogilist toimet. Ta töötas ka Willhelm Heinrich Erbi neuroloogia kliinikus.
  • 1883 avaldas Emil Leipzigis töö "Compendium der Psychiatrie" (kliinilise psühhiaatria käsitlus), millest kasvas välja fundamentaalteos "Lehrbuch der Psychiatrie" (ilmunud 1887, 1893, 1896, 1927). Viimane trükk, mis ilmus 1927. aastal, oli kümme korda mahukam kui esimene.[5]
  • 1884 sai temast vanemarst Lebuses Preisi provintsis ning järgmisel aastal nimetati ta Dresdenis asuva instituudi direktoriks.
  • 1886–1891 töötas Kraepelin Tartu Ülikooli psühhiaatriaprofessorina ning pani aluse Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogialaborile.[4]
  • 1891–1903 oli ta Heidelbergi Ülikooli psühhiaatriakliiniku juhataja. 1902. aastal alustas ta koostööd Alois Alzheimeriga (1864–1915), kellega koos avastati Alzheimeri tõbi.
  • 1892 avaldati monograafia "Ueber die Beeinflussung einfacher psychischer Vorgänge durch einige Arzeimittel", kus Kraepelin esitas kontseptsiooni farmakonide süsteemsest toimest inimese psüühilistesse ja motoorsetesse funktsioonidesse.
  • 1903–1922 oli ta Müncheni Ülikooli kliinilise psühhiaatria professor, psühhiaatriakliiniku juhataja.
  • 1908 valiti Kraepelin Rootsi Kuningliku teaduste akadeemia liikmeks.
  • 1917 avati Kraepelini eestvedamisel Saksamaal psühhiaatria instituut – esimene omataoline maailmas.
  • 1922–1926 sai temast Saksamaal psühhiaatriainstituudi direktor.

Dementia praecox ja maniakaalne depressioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelinile omistatakse psühhoosi kahe vormi eristamine (seda tuntakse ka Kraepelini dihhotoomiana): 

  • maniakaalne depressioon – tänapäeval käsitletakse seda kui tervet meeleoluhäirete kategooriat, mille hulka kuuluvad ka depressioon ja bipolaarne häire;
  • Dementia praecox – tänapäevases klassifikatsioonis nimetatakse seda häiret skisofreeniaks.

Lähtudes oma pikaajalisest uurimusest, arendas Kraepelin välja dementia praecox'i kontseptsiooni, mida ta defineeris kui "kummalist lihtsa vaimse nõrkuse seisundi sub-akuutset arengut noores eas". Selle esimesel kirjeldamisel (1893) oma psühhiaatriaõpikus "Lehrbuch der Psychiatrie" kategoriseeris ta selle eraldi degeneratiivsete häirete gruppi. Sinna kuulusid toona katatoonia ja dementia paranoides. Sel ajastul kattus kirjeldus suuresti Ewald Heckeri hebrefeeriaga. Kraepelini õpiku kuuendas väljaandes (1899) on kõik kolm tüüpi (katatoonia, paranoides, hebrefeeria) paigutatud sama haiguse, dementia praecox'i eri väljendusvormide hulka.[6]

Üks põhilisi printsiipe Kraepelini meetodis oli asjaolu, et kõik võimalikud sümptomid võivad esineda mistahes häires. Näiteks pole selle süsteemi järgi olemas sümptomit, mis ei saaks esineda maniakaalse depressiooni puhul. See, mis iga haiguse sümptomaatikat eristab, pole mitte üks sümptom, vaid sümptomite esinemise muster. Seega on Kraepelini meetodi puhul tegemist mustri tuvastamise süsteemiga, mitte levinud sümptomite rühmitamisega.[7]

Kraepelin demonstreeris ka, et spetsiifilised mustrid geneetikas ennustavad nimetatud haiguste kulgu ja lõpptulemit. Kraepelin näitas, et skisofreeniku sugulaste seas on rohkem nimetatud haiguse kandjaid kui rahvastikus üldiselt. Sama kehtib ka maniakaalse depressiooni all kannatava inimese sugulaste kohta.

Samuti nägi Kraepelin mustreid haiguste kulgemises. Ta uskus, et dementia praecox põhjustab vaimse talitluse pidevat ja pöördumatut vähenemist. Sealjuures maniakaal-depressiivsed patsiendid kogevat haigust, mis on mööduv, tähendades, et patsiendid olid sümptomaatikast akuutsete episoodide vahel vabad. Nende ideede najal otsustaski Kraepelin tänapäeval skisofreeniana tuntud haigust hakata kutsuma dementia praecox'iks. Selles kontekstis tähendas dementia pöördumatut vaimse võimekuse vähenemist. Hiljem selgus, et dementia praecox ei oma ilmtingimata mentaalse võimekuse pideva vähenemise komponenti ning seepärast nimetas Eugen Bleuer selle ümber skisofreeniaks.

Teooria sügavusest hoolimata pühendas Kraepelin vähe tähelepanu kõnealuste haiguste etioloogia üle arutlemisele. Kuid ta uskus surmani (1926), et kunagi leiab kinnitust teooria, et mõlemad haigused (eriti dementia praecox) on mingisuguse süsteemse kogu keha hõlmava haiguse osa. Kraepelin uskus, et haigus on seotud ainevahetusega, mõjutades mitmeid elundeid ja närve ning seeläbi lõpuks ka aju. [8]

Alzheimeri tõve avastamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Olles Alios Alzheimeri kolleeg, oli Kraepelin Alzheimeri tõve kaasavastaja ning just Kraepelini laboratoorium avastas haiguse psühholoogilise baasi.

Töö Tartu Ülikoolis

[muuda | muuda lähteteksti]

H. Emminghausi soovitusel ja mitme tuntud Saksamaa spetsialisti toetusel valiti Tartu Ülikooli närvi- ja vaimuhaiguste kliiniku uueks juhatajaks ja professoriks Emil Kraepelin. Kraepelin jõudis Tartusse 1886. aastal, olles 30-aastane. Töö Tartu Ülikoolis vältas viis aastat (23. augustist 1886 kuni 21. märtsini 1891). Värskelt valitud professorina esitas ta 6. septembril 1886 oma inauguratsiooniloengus ülikooli aulas psüühikahäirete ravi ja uurimise uuemaid seisukohti. Muuhulgas rõhutas Kraepelin ka eksperimentaalpsühholoogia kasutamist kliinilises psühhiaatrias, pidades seda teadusliku psühhiaatria põhiliseks edasiviivaks jõuks.

Autahvel Emil Kraepelinile nüüdses Näituse 2 õppehoones
Autahvel Emil Kraepelinile nüüdses Näituse 2 õppehoones

Kraepelini professuuri alguses 1886. aastal hakati Tartus ka uut anatoomikumi ehitama. Sinna rajas Kraepelin oma eksperimentaalpsühholoogia laboratooriumi, mida võib ka lugeda teadusliku psühholoogia alguseks Eestis. Lisaks loengutele ja teadustööle oli Kraepelin ka ülikooli 80 voodikohaga psühhiaatriakliiniku juhataja. Haiglas hakkas Kraepelin uurima ja üksikasjalikult üles märkima patsientide kliinilist ajalugu. Kraepelin õppis ära eesti keele, kuid hindas oma keeleoskust väheseks ning pidas seda takistuseks suhtlemisel patsientidega.

Psühhiaatriakliinikus töötades rakendas Kraepelin haigete uurimisel ja ravis eksperimentaalpsühholoogilisi meetodeid. Kraepelini meetodid olid mõjusad, sest koos uute meetodite kasutuselevõtuga kasvas ka haigla patsientide arv 118 patsiendilt (1886. aastal) 189 patsiendini (1890. aastal).[9]

Tänu Kraepelinile said psühholoogiast huvitatud üliõpilased tutvuda eksperimentaalpsühholoogia meetodite ja saavutustega, mida Kraepelin ise oli õppinud Leipzigis Wundti juhendamisel.

1887. aastal hakkas ta Tartu Ülikoolis tegema eksperimentaalpsühholoogia katseid, uurides taju, väsimust, und, sõnaseoseid ja farmakonide mõju psüühikale. Ta kasutas seosekatseid psüühiliselt haigete uurimisel ning leidis, et haigete vastuseid iseloomustas sõnavara piiratus, vastuste stereotüüpsus ja mõttetus. Katsed leidsid aset värskelt avatud uue anatoomikumi eksperimentaalpsühholoogia laboris.

Kraepelini assistent H. Dehio tegi ka esimese uurimistöö vaimuhaiguste esinemise sagedustest Eestimaa ja Liivimaa kubermangus. Nimetatud uurimusest ilmnes, et Liivimaa ja Eestimaa kubermangudes on vastavalt iga 241 ja 230 elaniku kohta üks raskekujuline haige.

Pärast Tartu Ülikoolist lahkumist 1891 töötas Kraepelin edasi Heidelbergis, jätkates tööd kliinilises ja farmakoloogilises vallas. Aastal 1903 sai Kraepelinist Müncheni Ülikooli kliinilise psühhiaatria professor.

Kraepelini juhendatud psühholoogiadissertatsioonid Tartu Ülikoolis

[muuda | muuda lähteteksti]
Kõik väitekirjad olid esitatud saksa keeles.
  • "Kofeiini ja tee psüühiliste protsesside kestusele avalduva suhtelise mõju uurimine" (K. K. Dehio, 1887);
  • "Individuaalsete erinevuste psühholoogia eksperimentaalsed uuringud" (A. Oehrn, 1889);
  • "Ajameele eksperimentaalsed uurimused" (M. Eijner, 1889);
  • "Ruumi hindamise katsed käe liikumise abil" (M. Falk, 1890);
  • "Võrkkesta abil ruumi tajumise psühhofüüsiliste meetodite eksperimentaalne kontrollimine" (C. Higier, 1890);
  • "Uurimused une sügavuse kohta" (E. Michelson, 1891, "Untersuchungen über die Tiefe des Schlafes")

Kraepelin lahkus Tartu Ülikoolist seoses venestamise algusega.

Mõju ja tähtsus ajaloos

[muuda | muuda lähteteksti]

Kraepelini suur panus skisofreenia ja maniakaalse depressiooni klassifitseerimisse pole erialaväliselt kuigi hästi teada. Samuti ei omanud tema töö nii suurt kirjanduslikku väärtust ega ka pragmaatilist jõudu nagu Freudil. Seetõttu loetakse ja loeti Kraepelini tekste väljaspool akadeemilisi ringkondi suhteliselt vähe. Ka 20. sajandil jäi Kraepelini panus Freudi etioloogiliste teooriate tõttu varju. Sellest hoolimata domineerivad mitmed Kraepelini vaadete edasiarendused nüüd psühhiaatriauuringutes ja akadeemilises psühhiaatrias. Tema alusteooriad psühhiaatriliste diagnooside panemiseks on tänapäeval psühhiaatria levinumate diagnostikasüsteemide aluseks. Nendeks on Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni poolt välja töötatud DSM- ja Maailma Terviseorganisatsiooni ICD-süsteem. Sellele lisaks oli Kraepelin esimene, kes demonstreeris, et sarnaselt somaatiliste haigustega on ka vaimsetel haigustel oma kindel kulg.[10][11]

Kraepelini on kirjeldatud kui "teaduslikku mänedžeri", kuna ta töötas välja suureplaanilise, kliiniliselt orienteeritud epidemioloogilise uurimisprogrammi. Selle programmi vältel kogus ta kliinilist informatsiooni paljudest allikatest ja võrgustikest. Kraepelinil olid infokogumisel kõrged kliinilised standardid. Sellest hoolimata kasutas ta ka vaatlustulemusi inimestelt, kes polnud psühhiaatria valdkonnas haritud.

Kraepelini kirjutatud õpikud ei sisalda detailseid juhtumikirjeldusi, vaid pigem mosaiigina kokku pandud kirjeldusi patsientide tüüpilise käitumise ja ütluste kohta.[12]

Kraepelin oli esimene, kes käsitles psühhiaatrias sümptomite, sündroomide ja haiguste diferentseerimise haigusnähtude avaldumist eri tasanditel. Ta süstematiseeris psühhopatoloogilised sündroomid, tuginedes üldpatoloogia põhimõtetele. Oluline uuendus oli tema originaalne käsitlus psühhooside süstemaatikast.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Engstrom EJ, Weber MM, Burgmair W (October 2006)."Emil Wilhelm Magnus Georg Kraepelin (1856–1926)". The American Journal of Psychiatry 163 (10): 1710.doi:10.1176/appi.ajp.163.10.1710. PMID 17012678
  2. ↑ Peter Barham (2004), Forgotten Lunatics of the Great War(New Haven: Yale), p. 163 n. 47
  3. ↑ On Kraepelin's early life and family, see Burgmair et al., vol. I, as well as his Memoirs (Berlin: Springer, 1987)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 Dagmar Drüll, Heidelberger Gelehrtenlexikon: 1803–1932, Springer-Verlag, 2013, p. 149
  5. ↑ "Kraepelin, Emil (1856–1926)" by Margaret Alic, Gale Encyclopedia of Psychology, 2001.
  6. ↑ "Throughout History, Defining Schizophrenia Has Remained a Challenge (Timeline)". Scientific American Mind (March 2013). Retrieved 2 March 2013ˇ.
  7. ↑ Henning Sass & Alan Felthous (2008) Chapter 1: History and Conceptual Development of Psychopathic Disorders in International Handbook on Psychopathic Disorders and the Law. Edited by Alan Felthous, Henning Sass.
  8. ↑ Noll, Richard. "Whole Body Madness". Psychiatric Times. Retrieved 26 September 2012
  9. ↑ "Emil Kraepelin Tartus". Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik. Originaali arhiivikoopia seisuga 1.07.2013. Vaadatud 30.05.2020.
  10. ↑ Hannah S Decker, How Kraepelinian was Kraepelin? How Kraepelinian are the neo-Kraepelinians?—from Emil Kraepelin to DSM-III Special Edition of History of Psychiatry, 18(3): 337–360 doi:10.1177/0957154X07078976
  11. ↑ Eric J. Engstrom and Matthias Weber. Making Kraepelin History: A Great Instauration?: Special Issue of History of Psychiatry 18.3 (2007): 267–273.
  12. ↑ Engstrom, E. J. (1 September 2007). "On the Question of Degeneration' by Emil Kraepelin (1908)1" (PDF).History of Psychiatry 18 (3): 389–398.doi:10.1177/0957154X07079689. PMID 18175639

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Emil_Kraepelin&oldid=6703395"