Mine sisu juurde

Eesti Vabariigi põhiseadus

Allikas: Vikipeedia

Eesti Vabariigi põhiseadus (lühend PS) on Eesti riigi toimimise ja kõigi teiste seaduste õiguslik alusdokument.

Põhiseadus Eesti Vabariigis

[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiseadust ehk konstitutsiooni võib mõista nii formaalses kui ka materiaalses tähenduses. Formaalses tähenduses on põhiseadus põhiseadusandja poolt antud riigi kõrgeima õigusjõuga akt, mille muutmine on tavaliste seaduste muutmisega võrreldes raskendatud. Materiaalse definitsiooni kohaselt sätestab põhiseadus riigivõimu organisatsiooni ning kõrgeimate riigiorganite ülesanded ja kompetentsid, garanteerib kodanike põhiõigused ja vabadused ning määratleb riigi põhiväärtused ja põhiülesanded.

Samas on põhiseadus ka rahvusliku kogukonna identiteedi ja püüdluste väljenduseks ning märgiks oma ajastu vaimust. Seega ei ole riigi põhiseadus üksnes juriidiline dokument, ta on ka poliitiline ja rahvuslik-kultuuriline dokument.

Põhiseaduse tekkesituatsiooni iseloomustab olukord, kus ühelt poolt on rahval kui suveräänil piiramatu õigus kehtestada mida tahes, ja teiselt poolt kohustus konstitueerida rahulikku kooseksisteerimist võimaldav põhikord, lähtudes – enamasti ajalooliselt – juurdunud tõekspidamistest ja väärtustest.

Kuna põhiseadusandlik võim ei ole ainult ühekordse akti aluseks, vaid kestev jõud, mis võib igal ajal kehtestada uue õiguse, on see tõsiasi ka põhiseadusandja kontrolli mehhanismiks. Kui põhiseadusandja ei pea kinni temal lasuvast kohustusest, on suveräänsel rahval õigus heita tema põhiväärtustele mittevastav põhikord kõrvale ja kehtestada uus neile väärtustele vastav põhikord.

Eesti keeles on termin "põhiseadus" erinevalt paljudest teistest keeltest selgelt normatiivse tähendusega termin. Ta tähendab riigi põhikorda sätestavat seadusandlusakti, põhikirja või põhilist, peamist seadust.[1]

Seevastu võõrsõnalise vastena kasutusel olevat mõistet "konstitutsioon" võib tõlgendada nii normatiivselt kui ka empiiriliselt. Konstitutsioonil normatiivses tähenduses on sama tähendus mis põhiseadusel. Empiiriline dimensioon hõlmab aga kehtiva tegelikkuse, selle, milliseid reegleid riigis tegelikult järgitakse.

Põhiseaduse preambul

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Preambul on põhiseaduse osa, olles selle proloogiks. Ta kuulutab konstitutsioonilise võimu allikat ja püstitab põhilised eesmärgid, mida tuleb seda teostades saavutada. Preambulist selgub, et põhiseadus nõuab järgimist mitte vaid tema elegantse lihvituse ja printsiipide väärtuse poolest, vaid just seepärast, et ta on ellu kutsutud ja vastu võetud rahva poolt.
    Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.
    Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.
    Eesti rahvas kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku endamääramise kustumatul õigusel, mis on rajatud õiglusele, seadusele ja vabadusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis jääb rahvavalitsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus kõrgeim võim on rahva käes, ja mida juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kutsutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesinduse tasakaalustatud koostööl, volitas rahvahääletusega kokku kutsuma Rahvuskogu, kes samal rahvahääletusel antud ülesande täitmiseks võttis vastu järgmise Põhiseaduse:
    Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu ja hiljem rahvahääletuse kaudu järgmise põhiseaduse:
    Eesti rahvas, kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevatele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras Asutava Kogu kaudu järgmise põhiseaduse:

Põhiseaduse muutmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiseadust on võimalik muuta teksti asendamise või täiendamise teel.[2] Asendamise korral asendatakse olemasolev seadusetekst uuega ning täiendamise käigus lisatakse olemasolevale sättele uus lause, lõige või paragrahv.[3] Põhiseadust on võimalik muuta ka kohtuliku tõlgendamise teel, ilma et põhiseaduse teksti sisu või sõnastust tegelikult muudetaks.[2]

Põhiseaduse muutmise ajendid

[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiseadus on pigem jäik[3] ja tagab ühiskonnas kindluse, et seal sätestatud põhimõtted on stabiilsed[2], kuid samamoodi nagu teised seadused vajab ka põhiseadus muutuvas ühiskonnas kohandamist. Põhiseaduse muutmise ajenditeks võivad olla:

Põhiseaduse muutmise viisid

[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Vabariigi põhiseaduse XV peatükis on sätestatud põhiseaduse muutmise tingimused.[3]

Põhiseaduse muutmist saab algatada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust, st vähemalt 21 Riigikogu liiget, ja Eesti Vabariigi President.[4] Põhiseaduse muutmiseks tuleb asjakohane seadus vastu võtta:

  1. rahvahääletusel;
  2. Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt;
  3. kiireloomulisena Riigikogu poolt.[5]

Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu arutab Riigikogu kolmel lugemisel. Esimese ja teise lugemise vahele peab jääma vähemalt kolm kuud ning teise ja kolmanda lugemise vahele vähemalt üks kuu. Põhiseaduse muutmise viisi otsustab Riigikogu eelnõu kolmandal lugemisel.[5] Kolme lugemise ja määratud ajavahemikega tagatakse, et põhiseadust muudetakse põhjalikult kaaludes.[6]

Üksnes rahvahääletusega saab muuta põhiseaduse I peatükki „Üldsätted“, XV peatükki „Põhiseaduse muutmine“ ja Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadust.[7][8] Rahvahääletusele saab panna ka kõiki teisi põhiseaduse sätteid,[9] kuna rahvas, kes on kõrgeima riigivõimu kandja, saab sel viisil vahetult otsustada põhiseaduse muutmise kui kõige olulisema riigielu küsimuse üle.[6] Et panna põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele, on vaja saada Riigikogu koosseisu 3/5, st vähemalt 61 Riigikogu liikme häälteenamus.[10]

Selleks, et kaks järjestikust koosseisu saaks põhiseadust muuta, peab põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu saama esimese koosseisu enamuse, st vähemalt 51 Riigikogu liikme toetuse, ning muutmata kujul teise koosseisu 3/5 enamuse, st vähemalt 61 Riigikogu liikme toetuse.[3][11] Selles protsessis osaleb rahvas kaudselt, valides Riigikogu lõppotsust tegeva koosseisu.[6]

Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kiireloomuliseks käsitlemiseks on vaja Riigikogu liikmete 4/5 häälteenamust. Kui eelnõu saab nõutava häälteenamuse, siis pannakse see uuele hääletusele. Põhiseaduse muutmise seadus võetakse vastu Riigikogu koosseisu 2/3, st vähemalt 68 Riigikogu liikme häälteenamusega.[12] Protsessi algatab ja viib lõpuni üks parlamendikoosseis ilma rahvast otse kaasamata.[6]

Põhiseaduse jõustunud muudatused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Esimene muudatus võeti vastu 2003. aastal ja see jõustus 2005. aastal. Põhiseadust muudeti kiireloomulisena, tõstes kohaliku omavalitsuse valimised kolmelt aastal neljale.[3]
  • Teine muudatus võeti vastu 2003. aastal ja see jõustus 2004. aastal. Põhiseadust muudeti rahvahääletusega, täiendades põhiseadust põhiseaduse täiendamise seadusega. Muudatuse eesmärk oli reguleerida Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Muudatusega sai Riigikogu kinnitada lepingu, millega Eesti ühines Euroopa Liiduga.[3]
  • Kolmas muudatus võeti vastu ja jõustus 2007. aastal. Põhiseadust muudeti kahe järjestikuse koosseisu poolt. Muudatusega lisati eesti keele kaitse põhiseaduse preambulisse.[3]
  • Neljas muudatus võeti vastu ja jõustus 2011. aastal. Põhiseadust muudeti Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. Muudatuse eesmärk oli korrastada riigikaitse juhtimist ning tugevdada kontrolli kaitseväe üle.[3]
  • Viies muudatus võeti vastu ja jõustus 2015. aastal. Põhiseadust muudeti Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt. Muudatusega langetati kohaliku omavalitsuse volikogu valimisea algus 18. eluaastalt 16. eluaastale.[3]
  1. Eesti kirjakeele seletav sõnaraamat
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Lõhmus, U. Põhiseaduse muutmine ja muutused põhiseaduses. – Juridica 2011/1, lk 14-17.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Sootak, J. Õigus igaühele. Juura 2017, lk 79-82.
  4. Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 161.
  5. 5,0 5,1 Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 163.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Kolk, T. Paragrahv 163, p 5-8. - Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne 2020. https://pohiseadus.ee/sisu/3649
  7. Kolk, T. Paragrahv 162, p 4. - Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne 2020. https://pohiseadus.ee/sisu/3648
  8. Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 162.
  9. Kolk, T. Paragrahv 162, p 3. - Eesti Vabariigi Põhiseadus, kommenteeritud väljaanne 2020. https://pohiseadus.ee/sisu/3648
  10. Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 164.
  11. Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 165.
  12. Eesti Vabariigi põhiseadus. – Riigi Teataja, RT I, 15.05.2015, 2, § 166.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]