Riigikogu

Riigikogu
XV Riigikogu
Tüüp
Tüüp	Ühekojaline parlament
Ajalugu
Asutatud	4. jaanuaril 1921
Eelnev	Asutav Kogu
Juhtkond
Riigikogu esimees	Lauri Hussar, Eesti 200 alates 10. aprillist 2023
Riigikogu esimene aseesimees	Toomas Kivimägi, Reformierakond alates 10. aprillist 2023
Riigikogu teine aseesimees	Arvo Aller, EKRE alates 15. juulist 2024
Struktuur
Kohtade arv	101
Fraktsioonid	Valitsus (65) ██ Eesti Reformierakond (37) ██ Eesti 200 (13) ██ Sotsiaaldemokraatlik Erakond (9) ██ Fraktsioonitud saadikud (6) Opositsioon (36) ██ Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (11) ██ Fraktsioonitud saadikud (10) ██ Isamaa Erakond (8) ██ Eesti Keskerakond (7)
Komisjonid	11 alatist komisjoni Euroopa Liidu asjade komisjon Keskkonnakomisjon Kultuurikomisjon Maaelukomisjon Majanduskomisjon Põhiseaduskomisjon Rahanduskomisjon Riigikaitsekomisjon Sotsiaalkomisjon Väliskomisjon Õiguskomisjon
Volituste kestus	Neli aastat
Valimised
Valimissüsteem	Proportsionaalne
Esimesed valimised	27.–29. november 1920
Viimased valimised	5. märts 2023
Järgmised valimised	7. märts 2027
Kogunemispaik
Toompea loss, Tallinn
Veebileht
https://www.riigikogu.ee/

Riigikogu on Eesti Vabariigi ühekojaline parlament, kellele kuulub Eestis seadusandlik võim. See on ainus Eesti riigiorgan, mille koosseisu valib Eesti rahvas. Riigikogu tähtsamad ülesanded on välja töötada seadusi, võtta vastu otsuseid, anda volitused peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks, teha parlamentaarset kontrolli, võtta vastu riigieelarve, valida Vabariigi Presidenti ning arendada välissuhtlust. Riigikogu loodi 1920. aastal Eesti esimese põhiseadusega ja praegusel kujul toimib Riigikogu alates 1992. aasta põhiseaduse vastuvõtmisest.

Riigikogusse kuulub 101 liiget, kes valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõttel neljaks aastaks. Riigikogu valimisõigus on kõigil 18-aastaseks saanud teovõimelistel Eesti kodanikel. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt 21-aastane hääleõiguslik Eesti kodanik.

Riigikogu tööd korraldab Riigikogu juhatus, mis koosneb Riigikogu esimehest ja kahest aseesimehest. Iga Riigikogu liige kuulub vähemalt ühte alatisse komisjoni, kus valmistatakse seaduseelnõud ette enne täiskogu istungit. Riigikogu liikmed koonduvad oma erakondliku kuuluvuse järgi fraktsioonidesse, mille kaudu viivad Riigikokku valitud erakonnad ellu oma poliitilist programmi. Riigikogu liikmed võivad välissuhtluse edendamiseks või mõne kitsama eluvaldkonna huvide kaitsmiseks moodustada veel parlamendirühmasid ja ühendusi. Riigikogu tegevuse toetamiseks töötab Riigikogu juures Riigikogu Kantselei.

Riigikogu istungid toimuvad Tallinnas Toompea lossis. Viimastel, 2023. aasta Riigikogu valimistel valiti XV Riigikogu koosseis.

Nimi

Nime "Riigikogu" pakkus välja Johannes Reinthal 1920. aasta põhiseaduse väljatöötamisel Asutavas Kogus. Nime valimisel leiti, et riigi seadusandliku kogu nimetus peaks olema lühike, kuid kõnekas. Põhiseaduse kolmandal lugemisel sai Reinthali variant 26 häält ja Konstantin Pätsi pakutud "Riigikoda" 25 häält, kuigi teisel lugemisel oli "Riigikoda" saanud 47 häält "Riigikogu" 20 vastu. Tõsiselt kaaluti ka nime "Riigivolikogu", kuid Pätsi arvates oli sõna "voli" tüve poolest võõras, sest tulenes venekeelsest sõnast "volja".

Ajalugu

Riigikogu eelkäijad

Esimeseks Eesti rahvaesinduseks oli 1917. aastal valitud Eestimaa Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev. 28. novembril 1917 kuulutas Maanõukogu end kõrgeimaks võimuks Eestis kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. Edasisteks tegevusteks anti volitused Maanõukogu vanematekogule. Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased Maanõukogu laiali ja selle tegevus katkes terveks aastaks.

Saksa vägede lähenedes 1918. aasta veebruaris otsustas põranda all tegutsev Maanõukogu vanematekogu nimetada ametisse Eestimaa Päästekomitee, kelle ülesandeks oli Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. Iseseisvus kuulutatigi välja iseseisvusmanifesti ettelugemisega Pärnus 23. veebruaril 1918. Juba 25. veebruaril jõudsid Saksa väed Tallinna ja algas Saksa okupatsioon. Saksamaa alistus 11. novembril 1918 ja Maanõukogu kogunes uuesti 20. novembril, nüüd esimest korda iseseisva Eesti esinduskoguna. Järgnevate kuude jooksul otsustas Maapäev kokku kutsuda Asutava Kogu, mille ülesandeks oli võtta vastu põhiseadus ja maaseadus.

120-liikmelise Asutava Kogu valimised toimusid 5.–7. veebruaril 1919 ja esimene koosolek 23. aprillil 1919. Oma tegevusaja jooksul võttis Asutav Kogu vastu Eesti riikluse seisukohalt hulga olulisi seaduseid ja otsuseid, nagu maareformiseadus, Tartu rahulepingu ratifitseerimine, perekonnaseadus ja algkoolide seadus. Kõige tähtsam oli Eesti esimese põhiseaduse vastuvõtmine 15. juunil 1920, mille järgi kuulus seadusandlik võim Riigikogule.

Riigikogu 1920. aasta põhiseaduse kehtimise ajal

Riigikogu istungisaal 1920. aastatel

1920. aasta põhiseadus kehtestas demokraatliku parlamentaarse riigikorra. Põhiseaduse järgi oli riigivõimu kõrgeimaks kandjaks rahvas ning Riigikogu valimised oli üks viis selle võimu teostamiseks. 100-liikmeline Riigikogu oli seadusandlikku võimu omav rahvaesindus, mis valiti kolmeks aastaks proportsionaalse valimissüsteemi abil üldistel, ühetaolistel, otsestel ja salajastel valimistel. Hääleõiguslikud olid kõik vähemalt 20-aastased ja üle aasta kodakondsust omanud Eesti kodanikud. Kuni 1926. aastani puudus valimiskünnis, seejärel pidi nimekiri võitma vähemalt kaks kohta, et Riigikogus esindus saada.

Põhiseaduse järgi kutsus Riigikogu ametisse ja vabastas ametist valitsuse. Valitsusel pidi olema Riigikogu usaldus. Kui Riigikogu kas kogu valitsust või selle liiget umbusaldas, tõi see kaasa valitsuse või selle liikme tagasiastumise. See tähendas, et valitsus oli Riigikogust otseses sõltuvuses. Kuna põhiseaduses ei olnud Presidendi institutsiooni, kes Riigikogu võimu tasakaalustaks, jäi täidesaatev võim liiga nõrgaks. Nõrk täidesaatev võim tõi aga kaasa suurema ebastabiilsuse – valitsused vahetusid tihti ja neil polnud piisavalt iseseisvust, et oma ülesandeid täita. Riigikogu määras ametisse riigikohtunikud, mistõttu oli küsitav ka kohtuvõimu iseseisvus.

Esimesed Riigikogu valimised toimusid 27.–29. novembril 1920 ning Riigikogu kogunes esimest korda 4. jaanuaril 1921. I Riigikogu läks laiali enne tähtaega, sest 1923. aastal toimunud rahvahääletusel oli suurem osa rahvast vastu Riigikogu soovile muuta algkooli seadust nii, et usuõpetust algkoolis enam ei õpetataks. Kuna rahvas lükkas tagasi Riigikogu vastuvõetud seaduse, tuli põhiseaduse järgi kuulutada välja uued Riigikogu valimised.

1923. aasta valimistel valiti II Riigikogu koosseis ning aastatel 1926, 1929 ja 1932 valiti vastavalt III Riigikogu, IV Riigikogu ja V Riigikogu koosseis. 1920. aastatel pääses tavapäraselt Riigikokku kuus suurt erakonda ning neli kuni kaheksa väikest erakonda. Selline killustatus sundis moodustama koalitsioonivalitsusi, mis enamasti koosnesid nelja-viie erakonna esindajatest. Nii suur koalitsioonierakondade hulk tegi erimeelsuste lahendamise keeruliseks ja seetõttu olid koalitsioonid ebastabiilsed – valitsuste keskmine eluiga jäi veidi alla 11 kuu.

Enne 1932. aasta Riigikogu valimisi toimus Eesti poliitmaastikul suurem konsolideerimine ning Riigikokku pääses kolm suuremat ja kolm väiksemat erakonda. Loodetud stabiilsust see aga ei toonud, sest loodud suured erakonnad lagunesid taas. Lisaks kukkus 1933. aasta juunis toimunud rahvahääletusel juba teist korda läbi Riigikogu katse põhiseadust muuta, et luua presidendi institutsioon. Põhiseaduse eelnõu põrumise põhjusteks peeti rahva usaldamatust poliitikute, valitsuse ja Riigikogu vastu. 1933. aasta oktoobris võeti aga rahvahääletusel ülekaalukalt vastu vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse eelnõu, mis hakkas kehtima 1934. aastal.

Riigikogu 1934. aasta põhiseaduse kehtimise ajal

1934. aastal kehtima hakanud põhiseadus muutis Eesti riigikorra presidentaalseks. Riigikogu koosseisu vähendati 50 liikmele ja valimisperioodi suurendati kolmelt aastalt neljale. Loodi riigipea institutsioon ning riigipead hakati nimetama riigivanemaks. Riigivanem sai uue põhiseadusega Riigikogu üle täieliku kontrolli – riigivanemal oli õigus kuulutada valimised välja enne nelja aasta möödumist ning lõpetada Riigikogu korraline istungjärk enne tähtaega. Riigivanemal oli ka suspensiivse veto õigus Riigikogu otsuste suhtes ning edasilükkamatu vajaduse korral võis riigivanem välja anda seaduse jõuga dekreete. Samuti oli valitsuse moodustamine riigivanema ainupädevuses, kuid Riigikogule jäi siiski õigus valitsust või selle liiget umbusaldada.

Tegelikult ei valitud Riigikogu 1934. aasta põhiseaduse järgi kordagi, kuna 12. märtsil 1934 teostas riigivanema ülesandeid täitev peaminister Konstantin Päts veretu riigipöörde, et takistada vabadussõjalaste võimulepääsemist. Riigikogu valimised lükati 19. märtsil edasi ning 2. oktoobril 1934 lõpetas peaminister riigivanema ülesannetes eelmise põhiseaduse alusel valitud Riigikogu erakorralise istungjärgu. Riigikogu ei kutsutud enam kokku kuni 1938. aastani. Kogu seadusandlik võim läks riigivanema ülesandeid täitva Pätsi kätte, kes andis seadusi välja dekreetide või määrustena. Algas niinimetatud vaikiv ajastu.

Rahvuskogu

 Pikemalt artiklis Rahvuskogu

Oma võimu tugevdamiseks ja legitimeerimiseks otsustas Konstantin Päts korraldada rahvahääletuse Rahvuskogu kokkukutsumiseks. Rahvuskogu peamiseks ülesandeks oli välja töötada uus põhiseadus ja ta pidi koosnema kahest kojast: 80-liikmeline esimene koda koosnes rahva valitud saadikutest ning 40-liikmeline teine koda kohtute, kohalike omavalitsuste, majanduslike ja kutsete omavalitsuste, vähemusrahvaste kultuuriomavalitsuste, ülikoolide, Kaitseliidu ning kirikute esindajatest. Lisaks määras 10 liiget riigivanem ise. 23.–25. veebruaril 1936 toimunud rahvahääletusel kiideti rahvuskogu loomise kava heaks, kuigi valimised ei olnud täiesti ausad. Valitsus korraldas Rahvuskogu loomise toetamiseks suure kihutustöö, vastupropaganda oli aga keelatud.

12.–14. detsembril 1936 toimusid Rahvuskogu esimese koja valimised, kuid 50 valimisringkonnas seati üles ainult üks kandidaat, kes loeti valituks ilma valimisteta, ja ülejäänud 30 ringkonnas oli valimisaktiivsus väga väike. Esimesse kotta osutus valituks ainult üks opositsiooni kandidaat, teises kojas oli veel kolm opositsionääri. Rahvuskogu töötas 18. veebruarist 1936 kuni sama aasta 17. augustini. 28. juulil 1938 võttis Rahvuskogu vastu uue põhiseaduse. Lisaks võeti vastu seitse põhiseaduse rakendamise seadust.

Riigikogu 1938. aasta põhiseaduse kehtimise ajal

1938. aasta põhiseadusega jäi Eesti riigikord presidentaalseks. Uue põhiseaduse järgi koosnes Riigikogu kahest kojast: Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Riigikogu üldkoosoleku juhatuse või Vabariigi Presidendi algatusel võidi kokku kutsuda Riigikogu üldkoosolek, mis koosnes Riigivolikogu ja Riiginõukogu liikmetest. 80-liikmeline Riigivolikogu valis rahvas viieks aastaks üldistel, ühetaolistel, otsesel ja salajasel hääletamisel ning isikuvalimiste teel enamusvalimise põhimõttel. Hääleõiguslikud olid kõik vähemalt 22-aastased ja üle kolme aasta kodakondsust omanud Eesti kodanikud. Kandideerida võisid kõik hääleõiguslikud Eesti kodanikud, kes olid vähemalt 25 aastat vanad. Riiginõukogu koosnes kõrgetest ametiisikutest, kodade ja omavalitsuste esindajatest ning riigipea eriõigusel nimetatud isikutest. Riiginõukogu liikmete arv ei olnud kindlaks määratud, kuid neid ei võinud olla alla 40. Kõik Riiginõukogu liikmed pidid olema vähemalt 40 aastat vanad. Riiginõukogu ülesanne oli Riigivolikogu stabiliseerimine ning demokraatiaga kaasneva populismi tasandamine, teisalt ka presidentaalse võimu toestamine.

I Riigivolikogu valimised toimusid 24.–25. veebruaril 1938. Võitjaks osutus Pätsi režiimi poolt ellu kutsutud valimisliit Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinne, kes saavutas Riigivolikogus absoluutse enamuse. Kuna Riiginõukokku nimetati samuti peamiselt Pätsile lojaalsed isikud, osutus VI Riigikogu koosseis presidendile kuulekaks. Riigikogu alustas üle kolme aasta taas tööd mõlema koja ühisistungiga 21. aprillil 1938.

16. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, milles nõuti Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist. 17. juunil okupeerisid Nõukogude väed Eesti ja Päts nimetas nõukogudemeelse valitsuse ametisse 21. juunil. Okupatsioonivõim korraldas kiirkorras ja põhiseadust rikkudes 14.–15. juulil erakorralised Riigivolikogu valimised, kus osalesid ainult Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadid. Kõik vastaskandidaadid peale ühe eemaldati eri põhjustel. Uus Riigivolikogu koosseis "palus" Eesti vastuvõtmist Nõukogude Liitu. Eesti võetigi Nõukogude Liidu koosseisu 6. augustil 1940. Riigivolikogu nimetati seejärel ümber Eesti NSV Ülemnõukoguks.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

Eesti NSV Ülemnõukogu valimised 18. märtsil 1990 olid esimesed Nõukogude okupatsiooni ajal toimunud Ülemnõukogu valimised, kus lubati kandideerida mitme poliitilise liikumise esindajaid. Kandideerida võisid ka mittekommunistlikud kandidaadid. Valimisõigus oli kõigil täisealistel Eesti territooriumi residentidel. Ülemnõukogus oli 105 kohta, millest neli oli määratud NSV Liidu relvajõudude esindajatele. Valituks osutunud inimestest 73 esindasid iseseisvusmeelseid ja 27 impeeriumimeelseid jõude.

8. mail 1990 otsustas Ülemnõukogu võtta Eesti ametliku nimetusena kasutusele nime Eesti Vabariik. Seetõttu hakati ka rahva esinduskogu nimetama Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks. Ülemnõukogu kõige olulisem õigusakt oli 20. augustil 1991 vastu võetud otsus Eesti riiklikust iseseisvusest, millega sai Eestist taas iseseisev riik. Seejärel tegutses Ülemnõukogu kuni uue Riigikogu koosseisu kokkukutsumiseni de facto Eesti Vabariigi parlamendina.

Riigikogu 1992. aasta põhiseaduse kehtimise ajal

1992. aastal võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi neljas põhiseadus, millega pöörduti tagasi parlamentaarse riigikorra juurde. Uus põhiseadus sätestab ühekojalise 101-liikmelise Riigikogu, mis lähtub Rein Taagepera väljapakutud valemist, et Riigikogu suurus oleks kuupjuur elanike arvust. Esimest korda oli Riigikogul paaritu arv liikmeid, sest põhiseaduse loojad arvasid, et paaritu arv välistab totaalse patiseisu, kui parlamendiliikmete hääled jagunevad mingis küsimuses pooleks. Põhiseaduse loomisel arutleti ka kahekojalise Riigikogu taastamise üle, kuid leiti, et väikesel mitteföderaalsel riigil ei ole vajadust kahekohalise parlamendi järele.

Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased. Kehtib 5% valimiskünnis. Hääleõiguslikud on kõik teovõimelised vähemalt 18-aastased Eesti kodanikud. Riigikokku võivad kandideerida kõik vähemalt 21-aastased hääleõiguslikud Eesti kodanikud. Riigikogu valimised toimuvad iga nelja aasta tagant märtsi esimesel pühapäeval.

Seadusandliku ja täidesaatva võimu vahekord on tasakaalustatud. Põhiseaduse järgi annab Riigikogu peaministrikandidaadile volitused valitsuse moodustamiseks ja teostab valitsuse üle parlamentaarset kontrolli, mille juurde kuulub umbusalduse avaldamine valitsusele või selle liikmele. Tasakaalus on ka Riigikogu ja kohtuvõimu vahekord. Riigikogu nimetab ametisse Riigikohtu esimehe ja liikmed, samas kontrollib Riigikohus, et Riigikogu tegevus oleks põhiseaduspärane. Riigikogu üks tähtsamaid ülesandeid on Vabariigi Presidendi valimine, kelle ülesanne on riigivõimude tasakaalustamine. Presidendil on Riigikogus vastu võetud seaduste suhtes edasilükkava veto õigus ja õigus otsustada valitsuse taotlusel Riigikogu erakorraliste valimiste väljakuulutamine, kui Riigikogu on avaldanud valitsusele või peaministrile umbusaldust.

Esimesed Riigikogu valimised taasiseseisvunud Eestis toimusid 20. septembril 1992 ja VII Riigikogu koosseis tuli esimeseks istungiks kokku 5. oktoobril 1992. Kooskõlas põhiseaduse rakendamise seadusega kehtisid 1992. aastal valitud Riigikogu volitused erandlikult kolm aastat. Alates 1992. aastast on Riigikogu valimised toimunud kaheksa korda, neist viimane toimus 5. märtsil 2023, kui valiti XV Riigikogu koosseis.

Riigikogu koosseisud

Toompea loss

Koosseis	Valimised	Volituste algus	Volituste lõpp
I Riigikogu	1920	20. detsember 1920	30. mai 1923
II Riigikogu	1923	31. mai 1923	14. juuni 1926
III Riigikogu	1926	15. juuni 1926	14. juuni 1929
IV Riigikogu	1929	15. juuni 1929	14. juuni 1932
V Riigikogu	1932	15. juuni 1932	1. jaanuar 1938[a]
VI Riigikogu (I Riigivolikogu)	1938	7. aprill 1938	5. juuli 1940
Nõukogude Eesti (1940–1991)
VII Riigikogu	1992	30. september 1992	10. märts 1995
VIII Riigikogu	1995	11. märts 1995	13. märts 1999
IX Riigikogu	1999	14. märts 1999	21. märts 2003
X Riigikogu	2003	22. märts 2003	26. märts 2007
XI Riigikogu	2007	27. märts 2007	26. märts 2011
XII Riigikogu	2011	27. märts 2011	23. märts 2015
XIII Riigikogu	2015	24. märts 2015	29. märts 2019
XIV Riigikogu	2019	30. märts 2019	31. märts 2023
XV Riigikogu	2023	1. aprill 2023

Märkused

^[a] Pärast 2. oktoobrit 1934 V Riigikogu koosseisu enam kokku ei kutsutud.

Ülesanded

Riigikogu istungisaal 2019. aastal

Riigikogu peamised ülesanded on seadusloome, parlamentaarne kontroll, välissuhtluse arendamine, Vabariigi Presidendi valimine, volituste andmine peaministrikandidaadile valitsuse moodustamiseks, riigieelarve vastuvõtmine ja riigikohtunike ametisse nimetamine.

Seadusloome

Seaduseelnõu algatamise õigus on Riigikogu liikmel, fraktsioonil, komisjonil ja Vabariigi Valitsusel. Algatatav seaduseelnõu koos seletuskirjaga antakse täiskogu istungi juhatajale, mille järel otsustab Riigikogu juhatus, kas võtta eelnõu menetlusse. Kui eelnõu võetakse menetlusse, siis määratakse eelnõule juhtivkomisjon. Juhtivkomisjoniks on üks üheteistkümnest alatisest Riigikogu komisjonist. Seejärel arutatakse eelnõu kolmel täiskogu istungil ehk lugemisel. Esimesel lugemisel arutatakse seaduseelnõu üldpõhimõtteid ja otsustatakse, kas seaduseelnõu menetlemist Riigikogus jätkata või mitte. Pärast esimest lugemist on riigikogu liikmel, fraktsioonil või komisjonil õigus teha seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid. Enne teist lugemist arutab juhtivkomisjon muudatusettepanekud läbi ja otsustab, milliste muudatusettepanekutega arvestada. Teisel lugemisel arutatakse seaduseelnõu sätteid ja hääletatakse muudatusettepanekute üle. Võimalik on ka teine lugemine katkestada ja esitada seaduseelnõu kohta veelgi muudatusettepanekuid. Kui teist lugemist ei katkestatud, liigub seaduseelnõu kolmandale lugemisele, kus otsustatakse seaduse vastuvõtmine. Enamasti on seaduse vastuvõtmiseks vaja poolthäälte enamust. Erandiks on põhiseaduses loetletud niinimetatud konstitutsioonilised seadused, mille vastuvõtmiseks on tarvis vähemalt 51 häält.

Parlamentaarne kontroll

Riigikogu üks tähtsamaid ülesandeid peale seadusloome on parlamentaarne kontroll ehk täitevvõimu tegevuse kontrollimine. Parlamentaarse kontrolli läbiviimiseks on Riigikogul järgmised võimalused.

• Arupärimised. Arupärimisega küsitakse teavet üldisemate ja laiemat avalikku huvi pakkuvate riigieluküsimuste kohta ja neile vastatakse täiskogu istungil.
• Kirjalikud küsimused. Kirjalikke küsimusi esitatakse üksikküsimuste kohta teabe saamiseks. Kirjalikele küsimustele tuleb vastata kirjalikult.
• Infotund. Riigikogu täiskogu igal töönädalal toimub infotund, kus peaminister ja ministrid vastavad Riigikogu liikme suulistele küsimustele.
• Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Riigikogu komisjon või fraktsioon võib algatada olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu.
• Muud küsimused. Riigikogu kontrollivormid on veel ametiisikute ettekanded ja ülevaated täiskogule, valitsusele oma otsustega ettepaneku tegemine ning valitsuse tegevuskavade arutelud.
• Umbusaldushääletus. Parlamentaarse kontrolli üks vahendeid on umbusaldushääletus mõne valitsusliikme või terve valitsuse vastu.
• Uurimiskomisjoni loomine. Mõne põhjalikumat süvenemist nõudva teemaga tegelemiseks on võimalik luua uurimiskomisjon.

Välissuhtlus

Riigikogu edendab välissuhteid väliskomisjoni ja välisdelegatsioonide kaudu. Välisdelegatsioon moodustatakse Riigikogu liikmetest ühe kindla välisorganisatsiooniga suhtlemiseks. Lisaks võib Riigikogu liige luua mõne teise riigi parlamendiga suhtlemiseks parlamendirühma. Parlamendirühma liikmete arv ei ole piiratud ja Riigikogu liikmetel on õigus igal ajal mõne parlamendirühmaga liituda või sealt välja astuda. Riigikogu ülesannete hulka kuulub veel välislepingute ratifitseerimine ja denonsseerimine ning Riigikogul on võimalus esineda välispoliitiliste avalduste, deklaratsioonide ja pöördumistega või ühineda nendega.

Vabariigi presidendi valimine

Vabariigi presidendi valimiste esimesed kolm vooru toimuvad Riigikogus. Kandidaatide ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust. Hääletus on salajane ja igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Kandidaat osutub valituks, kui tema poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus ehk 68 liiget. Kui esimeses voorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis toimub teine voor. Enne teist vooru toimub uus kandidaatide ülesseadmine. Kui ka teises voorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kolmas hääletusvoor, milles kantakse hääletamissedelile kahe teises voorus kõige rohkem hääli saanud kandidaadi nimed. Kui presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, siis kutsutakse kokku valimiskogu.

Valimised

 Pikemalt artiklis Riigikogu valimised

Riigikogu valitakse neljaks aastaks võrdelise valimissüsteemi alusel, seejuures kehtib 5% valimiskünnis. Erakonna kandidaat võib saada koha Riigikogus ka isikumandaadi alusel, isegi kui erakond ei ületanud 5% künnist.

Nendele erakondadele (valimisnimekirjadele) ja üksikkandidaatidele antud hääli, kes Riigikokku ei pääsenud, loetakse kadunud häälteks. Tavaliselt arvatakse juhul, kui erakond sai ringkonnas isikumandaadi, aga 5% künnist ei ületanud, kadunud häälte hulgast välja isikumandaadi saanud kandidaadi või kandidaatide hääled.

Valimiste põhimõtted

Põhiseaduse paragrahv 60 järgi on Riigikogu valimised vabad, üldised, ühetaolised, otsesed ja salajased.

Vabad valimised

Vabade valimiste põhimõte tähendab, et valijal on õigus hääletada ilma surveta ja takistusteta, oma vaba tahte kohaselt. Kõigil hääleõiguslikel inimestel on õigus valimistel osaleda, samas on valijal õigus ka valimistest mitte osa võtta. Kõigil kandideerimisõiguslikel isikutel on õigus valimistel kandideerida.

Üldised valimised

Kõigil teovõimelistel täisealistel kodanikel on õigus valimistel osaleda. Valimistest osavõtuks ei tohi seada ebaproportsionaalseid piiranguid. Lubatud on üksikud piirangud, mis on seotud näiteks vanuse, kodakondsuse või elukohaga.

Ühetaolised valimised

Kõigil valijatel on üks hääl, millel on võrdne kaal. Kõigi valijate hääled lähevad arvesse. Kõigile kandidaatidele peavad valimistel olema tagatud võrdsed tingimused.

Otsesed valimised

Valimistulemuse kindlakstegemisel lähtutakse valimistel osalenud isikute tahteavaldusest, mitte valijameeste või mõne muu organi vahendusel tehtud otsustest.

Salajased valimised

Iga valija peab saama hääletada nii, et hiljem ei oleks võimalik kindlaks teha, kuidas ta hääletas. Selleks toimub hääletamine enamasti hääletuskabiinis, kus valija täidab üksinda hääletussedeli. Elektroonilise hääletuse salajasus tagatakse sellega, et valjal on võimalik hiljem elektrooniliselt või valimiskabiinis oma häält muuta.

Valimisringkonnad

Riigikogu valimisringkonnad 2023. aastal

Riigikogu valimistel jaotatakse mandaadid ringkondade vahel, kasutades Hare'i kvooti. Eesti on jaotatud 12 ringkonnaks, mis on ligikaudu võrdse rahvaarvuga. Sisuliselt jagatakse ringkonna valimisõiguslike kodanike arv kogu riigi valimisõiguslike kodanike arvuga ja korrutatakse Riigikogu mandaatide arvuga (101). Iga ringkond saab selle korrutise täisosa jagu mandaate (näiteks 10,9 = 10) Ülejäänud kohad jaotatakse suuremate jääkide põhimõttel ehk leitakse eelneva korrutise murdosa (näiteks 10,9 – 10 = 0,9) ja kõik valimisringkonnad järjestatakse saadud jäägi põhjal alates suurimast. Ringkond saab lisamandaadi juhul, kui selle koht järjestuses on väiksem või võrdne järelejäänud mandaatide arvuga.

Iga erakond, kes valimistel osaleb, koostab oma kandidaatidest kaks nimekirja: üleriigilise ja ringkondliku nimekirja. Erakond võib esitada igas ringkonnas kaks kandidaati rohkem, kui on ringkonnal mandaate. Üksikkandidaat võib esitada ennast ainult samas ringkonnas, kus ta kandideerib. Valija valib oma ringkonnas kandideerivate kandidaatide vahel. Kandideerimiseks on vajalik tasuda kautsjon, milleks on üks kuutasu alammäär. Kui kandidaat osutub valituks või saab valimisringkonnas hääli vähemalt poole lihtkvoodi ulatuses või kui erakonna kandidaadid kogusid riigis kokku vähemalt 5 protsenti häältest, makstakse üksikkandidaadile või erakonnale kautsjon tagasi.

Kohtade jaotamine

Kohtade jaotamisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ehk iga erakond saab Riigikogus kohti vastavalt oma kandidaatidele antud häälte summale – mida rohkem hääli, seda rohkem kohti ja vastupidi. Kõigepealt tehakse valimistulemus kindlaks ringkonna tasandil, kus jaotatakse isiku- ja ringkonnamandaadid. Pärast seada jaotatakse üleriigiliselt kompensatsioonimandaadid.

Isikumandaat

Esmalt arvutatakse igas ringkonnas välja isikumandaadid. Selleks leitakse lihtkvoot, mis saadakse valimisringkonnas hääletanute arvu jagamisel ringkonna mandaatide arvuga. Kandidaat, kes saab lihtkvoodiga võrdselt või rohkem hääli, osutubki isikumandaadiga valituks.

Lihtkvoot = ringkonnas kehtivate häälte arv / ringkonna mandaatide arv.

Ringkonnamandaat

Enne ringkonnamandaatide jagamist arvutatakse välja 5% üleriigiline künnis, liites kõikide ringkondade kehtivate häälte arvu ja korrutades tulemuse 0,05ga. Ringkonnamandaatide jagamisel osalevad ainult need erakonnad, kes ületasid 5% valimiskünnise. Ringkonna tasandil erakonna kandidaatidele antud häälte arv liidetakse ja saadud summat võrreldakse lihtkvoodiga. Erakond saab nii mitu mandaati, kui mitu korda ületab summeeritud häälte arv lihtkvooti. Kui erakond on ringkonnas juba saanud isikumandaate, arvatakse need ringkonnamandaatide arvust maha. Kui erakond kogub ringkonnas hääli vähemalt 75% lihtkvoodist, või kui erakonna häälte jääk pärast ringkonnamandaatide jaotamist on suurem kui 75% lihtkvoodist, saab erakond selle eest ühe ringkonnamandaadi juurde. Erakonna ringkonnanimekirjas reastatakse kandidaadid saadud häälte arvu järgi. Valituks osutub suurema häälte arvuga kandidaat, kuid tema häälte arv peab olema vähemalt 10% lihtkvoodist. Kui vähemalt kahele kandidaadile on antud võrdne arv hääli, osutub valituks kandidaatide üleriigilises nimekirjas eespool olev kandidaat.

Kompensatsioonimandaat

Viimasena jaotatakse veel jaotamata mandaadid ehk kompensatsioonimandaadid üleriigiliselt, kasutades modifitseeritud d'Hondti jagajate meetodit. Belgia matemaatiku järgi nime saanud meetod võimaldab mandaate nimekirjade vahel jaotada võimalikult proportsionaalselt, nii et ka vähem hääli kogunud parteidel on võimalik mandaate saada. Kompensatsioonimandaadid jagatakse ainult nende erakondade vahel, kes ületasid 5% valimiskünnise. Mandaatide jaotamisel arvutatakse kõigepealt igale erakonnale nii mitu võrdlusarvu, kui erakonna nimekirjas on kandidaate.

Võrdlusarv = üle riigi erakonnale antud kehtivate häälte arv / kandidaadi positsioon üldriiklikus nimekirjas astmes 0,9.

Järgnevalt võrdlusarvud reastatakse alustades suurimast. Mandaadi saab erakond, kelle võrdlusarv on suurem, järgmise mandaadi saab suuruselt järgmise võrdlusarvu saanud erakond jne. Niimoodi jaotatakse kõik veel jaotamata mandaadid. Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele need kandidaadid, kes juba said isiku- või ringkonnamandaadi. Kompensatsioonimandaadi saamiseks peab kandidaadile antud häälte arv olema vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist. Kui üleriiklikus nimekirjas ei ole piisaval arvul kandidaate, kes ületasid 5% kvoodi nõude, saab kompensatsioonimandaadi oma valimisringkonna lihtkvoodist suurima häälteprotsendi kogunud sama nimekirja kandidaat. Häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud üleriigilises nimekirjas eespool.

Riigikogu liige

Hääletamispult

Põhiseaduslikud garantiid

Riigikogu liikmel on mitmed põhiseaduslikud garantiid: vaba mandaadi põhimõte, indemniteet ja immuniteet.

Vaba mandaadi põhimõte

Vaba mandaadi põhimõte loob eeldused, et Riigikogu liige saaks täita oma ametiülesandeid vabalt, sõltumatult ja südametunnistuse järgi.

Põhiseaduse paragrahv 62 järgi pole Riigikogu liige seotud mandaadiga. Sellest tulenevalt:

1. Riigikogu liige ei esinda mitte üksnes oma valijate või valimisringkonna huve, vaid ta teostab riigivõimu kogu rahva esindajana;
2. Riigikogu liige pole õiguslikult seotud valimiseelsete lubaduste ega erakonna programmiga;
3. Riigikogu liiget ei saa ennetähtaegselt tagasi kutsuda;
4. Riigikogu liige ei ole kohustatud järgima erakonna seisukohti ja otsuseid;
5. Riigikogu liiget ei saa kohustada liituma mõne fraktsiooniga.

Riigikohus on leidnud, et vaba mandaadi põhimõttest tuleneb muu hulgas, et "parlamendi liige peab saama langetada poliitilisi valikuid oma südametunnistusest lähtuvalt. Seejuures kuulub Riigikokku valitud isiku vabast mandaadist tulenevate õiguste hulka vabadus oma maailmavaatelisi seisukohti ja/või erakondlikke eelistusi muuta ilma ohuta saada seetõttu rahvaesindusest eemaldatud".

Vaba mandaadi põhimõte ei välista poliitilist vastutust (nt valimisnimekirja mittekandmine, erakonnasisene distsiplinaarvastutus) Riigikogu liikme tegevuse eest.

Vaba mandaadi põhimõtet on võimalik piirata, kuid piirang peab olema põhiseadusega kooskõlas. See tähendab, et piirangul peab olema legitiimne eesmärk ja see peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Indemniteet

Parlamendiliikme vastutamatuse ehk indemniteedi põhimõtte eesmärk on kaitsta ühelt poolt Riigikogu liikme sõna- ja otsustamisvabadust ning teiselt poolt vaba poliitilist debatti parlamendis. Põhiseaduse paragrahv 62 järgi ei kanna Riigikogu liige õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus ja selle organites. Riigikogu liikmel peab olema võimalus esitada ettepanekuid, arvamusi ja hinnanguid (sh kriitikat). Riigikogu liige ei saaks oma mandaati teostada, kui teda saaks oma sõnade eest vastutusele võtta.

On avaldatud seisukohta, et Riigikogu liige ei peaks sellest sättest tulenevalt kandma õiguslikku vastutust mingisuguse poliitilise tegevuse eest mandaadi teostamisel, ka väljaspool Riigikogu.

Immuniteet ehk saadikupuutumatus

Põhiseaduse paragrahv 76 kohaselt on Riigikogu liige puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.

Riigikohtu tõlgenduse kohaselt sätestab paragrahv 76 Riigikogu liikme üldise puutumatuse ja reguleerib Riigikogu liikme puutumatust ühel konkreetsel juhtumil – tema kriminaalvastutusele võtmisel. Riigikogu liikme üldine puutumatus keelab kohaldada Riigikogu liikme suhtes teatud riikliku sunni meetmeid või teha seda sõltumatu otsustaja kontrollita. Puutumatuse eesmärk on kindlustada seadusandliku võimu toimimine ja takistada teiste võimuharude ebakohast sekkumist parlamendi töösse. Puutumatus välistab selliste riikliku sunni meetmete kohaldamise Riigikogu liikme suhtes, mis lähtuvad üksnes täitevvõimu esindajate otsustustest ja võivad oluliselt takistada rahvaesindaja ülesannete täitmist. Riigikogu liikme üldine puutumatus hõlmab kaitset väga erinevate sunnimeetmete eest ja seda nii kriminaalmenetluses kui ka väljaspool seda.

Nõude, et Riigikogu liikme võib kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul, eesmärk on vältida kriminaalmenetluse kasutamist poliitilise võitluse vahendina. Samuti võtab see teistelt võimuharudelt võimaluse muuta Riigikogu nõusolekuta Riigikogu koosseisu. Kui Riigikogu ei anna nõusolekut oma liikme kriminaalvastutusele võtmiseks, ei tähenda see kriminaalmenetluse lõpetamist. Süüdistus on võimalik esitada pärast Riigikogu liikme volituste lõppemist, arvestades asjaolu, et kuriteo aegumine peatub, kui Riigikogu liige on kuriteo toimepanemises kahtlustatav.

Volituste algus, peatumine ja lõpp

Riigikogu liikme volitused algavad valimistulemuste väljakuulutamise päeval. Enne kui Riigikogu liige asub oma kohustusi täitma, annab ta ametivande, milles lubab jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja selle põhiseaduslikule korrale.

Riigikogu liikme volitused peatuvad tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks. Riigikogu esimehe volitused Riigikogu liikmena peatuvad ajaks, mil ta täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid. Samuti võib Riigikogu liige esitada Riigikogu juhatusele avalduse peatada tema volitused seoses alla kolmeaastase lapse kasvatamisega või ajutise töövõimetusega.

Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega järgmistel juhtudel:

• kui ta asub mõnda teise riigiametisse;
• kui jõustub teda süüdi mõistev kohtuotsus;
• kui ta astub tagasi;
• kui Riigikohus teeb vastava otsuse;
• kui ta sureb.

Riigikohus võib Riigikogu juhatuse taotlusel lõpetada oma otsusega enne tähtaega selle Riigikogu liikme volitused, kes on kestvalt võimetu täitma oma ülesandeid, ei vasta Eesti Vabariigi põhiseaduses või Riigikogu valimise seaduses Riigikogu liikme kandidaadile esitatavatele nõuetele või keeldub andmast ametivannet.

Kui Riigikogu liikme volitused peatuvad või lõpevad enne tähtaega, asub tema asemel Riigikogu liikmeks asendusliige.

Ühitamatud ametid

Riigikogu liikme põhitöökoht on Riigikogu ja ta ei tohi oma volituste ajal olla ametikohal ega täita ülesandeid, mis on vastuolus võimude lahususe põhimõttega või võivad põhjustada huvide konflikti.

Riigikogu liige ei või oma volituste ajal olla

• teenistuja riigi ametiasutuses;
• valitsusasutuse hallatava riigiasutuse juht;
• vallavanem või linnapea, valla- või linnavalitsuse liige ega kohaliku omavalitsuse ametnik;
• teiste riikide, Euroopa Liidu institutsioonide või asutuste ega rahvusvaheliste organisatsioonide teenistuses;
• Euroopa Parlamendi liige;
• avalik-õigusliku juriidilise isiku nõukogus nimetatuna Vabariigi Valitsuse, ministri või muu täidesaatva riigivõimu asutuse juhi poolt;
• Eesti Panga nõukogu esimees;
• avalik-õigusliku juriidilise isiku juht ega juhatuse liige;
• riigi osalusega äriühingu või riigi asutatud sihtasutuse juht ega juhatuse liige;
• advokaat, notar, kohtutäitur ega vandetõlk.

Sotsiaalsed tagatised

Põhiseaduse paragrahv 75 näeb ette Riigikogu liikmetele tasu ning keelab samal Riigikogu koosseisul oma tasu muuta. Riigikogu liikmete palk on määratud kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega ning seda makstakse alates ametivande andmise päevast. Riigikohus on asunud seisukohale, et Riigikogu liikmele makstav tasu peab võimaldama Riigikokku valituks osutunud isikul täita Riigikogu liikme ülesandeid põhitööna ja kindlustama talle ameti väärikust ja vastutuskoormat arvestava elatustaseme. Samuti peab tasu tagama Riigikogu liikmele mandaadi vaba kasutamise ehk võimaluse täita ametiülesandeid sõltumatult ja langetada poliitilisi valikuid oma südametunnistuse järgi.

Lisaks palgale hüvitatakse Riigikogu liikmele tööga seotud kulutused kuni 30% Riigikogu liikme ametipalgast. Riigikogu liikmele, kes elab väljaspool Tallinna või Tallinnaga piirnevaid kohaliku omavalitsuse üksusi, makstakse tema sooviavalduse alusel eluasemekulude hüvitamiseks iga kuu summa, mille suurus on 20% Riigikogu liikme ametipalgast.

Riigikogu liikme volituste lõppemise korral makstakse talle ühekordset hüvitist, mis olenevalt Riigikogu liikmeks olemise ajast võib olla kuni kuue kuu ametipalk. Riigikogu liikme tagasiastumise korral makstakse talle hüvitist üksnes juhul, kui ta oli Riigikogu liige vähemalt ühe aasta. Hüvitise suurus on sellisel juhul Riigikogu liikme kolme kuu ametipalk. Kui Riigikogu liige osutub valituks Riigikogu järgmisse koosseisu, makstakse talle hüvitisena summa, mille suuruseks on Riigikogu liikme ametipalk vastavalt Riigikogu eelmise koosseisu volituste lõppemise päeva ja Riigikogu uues koosseisus ametivande andmise päeva vahele jäävate päevade arvule. Hüvitist ei maksta, kui Riigikogu liikme volitused lõpevad tema asumisega mõnda teise riigiametisse, teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisega või kui Riigikohus on otsustanud, et ta on võimetu oma ülesandeid täitma.

Struktuur

Riigikogu juhatus

 Pikemalt artiklis Riigikogu juhatus

Riigikogu esimehest ja kahest aseesimehest koosnev juhatus korraldab Riigikogu tööd. Riigikogu juhatus valitakse Riigikogu uue koosseisu esimesel istungil üheks aastaks. Edaspidi toimub uue juhatuse korraline valimine Riigikogu täiskogu töönädala viimasel istungil enne ühe aasta möödumist Riigikogu esimehe ja aseesimeeste eelmisest korralisest valimisest.

Riigikogu juhatus täidab järgmisi ülesandeid:

• korraldab Riigikogu esindamist ning vajaduse korral kehtestab üldised juhised Riigikogu liikmete välislähetuste kohta;
• määrab Riigikogu alatiste komisjonide liikmete arvu ning fraktsioonidele kuuluvate kohtade arvu alatises komisjonis, määrab alatisse komisjoni fraktsiooni mittekuuluva Riigikogu liikme ning kinnitab alatiste komisjonide koosseisud ja muudatused nendes, vajaduse korral kehtestab üldised juhised komisjonide töökorralduse ning tegevusvaldkondade kohta;
• määrab Riigikogu eri-, uurimis- ja probleemkomisjonide liikmete arvu ning kinnitab nimetatud komisjonide koosseisud ja muudatused nendes;
• registreerib Riigikogu fraktsioonid ning muudatused fraktsioonide koosseisus;
• võtab eelnõusid Riigikogu menetlusse ning määrab neile juhtivkomisjone;
• edastab Riigikogule esitatud Euroopa Liidu õigusaktide eelnõusid Euroopa Liidu asjade komisjonile või väliskomisjonile, määrab alatisi komisjone nende eelnõude kohta arvamusi andma, samuti määrab arvamuse andmise aja;
• otsustab Riigikogu täiendava istungi toimumise ning valmistab ette täiendava istungi päevakorra;
• teeb Riigikogule ettepaneku Riigikogu erakorralise istungjärgu töö ajagraafiku kehtestamiseks;
• otsustab kaalukate põhjuste olemasolu korral Riigikogu kaugosalusega istungi läbiviimise;
• kehtestab Riigikogu kaugosalusega istungi läbiviimise nõuded ja korra;
• valmistab ette Riigikogu täiskogu töönädala päevakorra ning käesolevast seadusest tulenevatel juhtudel võtab küsimusi päevakorda oma algatusel, annab Riigikogu külalistele loa poliitiliste avalduste esitamiseks ning määrab nende aja;
• kehtestab Riigikogu istungite stenografeerimise ja protokollimise korra;
• otsustab päevakorraküsimuse arutamise aluseks olevate dokumentide Riigikogu liikmetele kättesaadavaks tegemise aja muutmise;
• kehtestab eelnõude normitehnilised eeskirjad;
• koostab infotunniks küsimuste esitamise järjekorra;
• määrab olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelude kestuse, ettekandjad ning küsimuste esitamiseks ja sõnavõttudeks ettenähtud aja;
• otsustab Riigikogu liikmete saatmise lähetusse ning kehtestab Riigikogu liikmete lähetuskulude hüvitamise tingimused, ulatuse ja korra;
• kehtestab Riigikogu ja Riigikogu Kantselei dokumentide asutusesiseseks teabeks tunnistamise ja nende kasutamise korra;
• kehtestab Riigikogu Kantselei struktuuri ning Riigikogu Kantselei teenistujate ametipalkade piirmäärad;
• nimetab avaliku konkursi korras ametisse Riigikogu Kantselei direktori;
• kutsub vajadusel kokku fraktsioonide esindajad, et kuulata ära nende seisukohad Riigikogu töö korraldamisega seonduvates küsimustes;
• kinnitab Riigikogu arhiivi pidamise korra.

Riigikogu esimees

Ametisolev Riigikogu esimees Lauri Hussar

Riigikogu esimees esindab Riigikogu ja korraldab Riigikogu tööd. Riigikogu esimees juhatab Riigikogu täiskogu istungeid ja vajadusel kutsub kokku Riigikogu erakorralised istungjärgud. Riigikogu esimees täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid, kui president ise ei ole võimeline oma ülesandid täitma või tema volitused on ennetähtaegselt lõppenud.

Riigikogu esimehe äraolekul, tema volituste peatumise korral või muudel juhtudel täidab tema ülesandeid Riigikogu aseesimees.

Alates 10. aprillist 2023 on Riigikogu esimees Lauri Hussar.

Riigikogu vanematekogu

Riigikogu vanematekogu on Riigikogu juhatusest ja fraktsioonide esimeestest koosnev kogu. Vanematekogu loomist ükski seadus ette ei näe, kuid põhiseadus seda ka ei välista. Praktikas on Riigikogu esimees siiski teatavate küsimuste arutamiseks vanematekogu kokku kutsunud.

Komisjonid

 Pikemalt artiklis Riigikogu komisjonid

Riigikogu komisjonid on alatised, eri-, uurimis- ja probleemkomisjonid. Alatised komisjonid katavad riigielu valdkondade kaupa ning nende peamine ülesanne on arutada ja ette valmistada seaduseelnõusid. Erikomisjonid moodustatakse kindlate ülesannete täitmiseks. Uurimis- või probleemkomisjon moodustatakse mõne olulise tähtsusega üksikküsimuse lahendamiseks.

Alatised komisjonid

Riigikogu alatine komisjon valmistab ette eelnõusid Riigikogu täiskogus arutamiseks. Alatise komisjoni esimese istungi kutsub kokku Riigikogu esimees. Esimesel istungil valivad komisjoni liikmed enda seast esimehe ja aseesimehe. Iga Riigikogu liige, välja arvatud Riigikogu juhatus, kuulub ühte alatisse komisjoni. Erandiks on Euroopa Liidu asjade komisjon, kus on esindatud ka kõigi teiste alatiste komisjonide liikmed. Alaliste komisjonide kohad jaotatakse fraktsioonide vahel arvestades nende suurust. Komisjon võtab otsuseid vastu poolthäälte enamusega. Vabariigi Valitsuse liikmel on õigus osaleda komisjoni istungil sõnaõigusega.

Riigikogus on 11 alatist komisjoni:

• Euroopa Liidu asjade komisjon – valitsuse Euroopa Liidu suunalise poliitika ja Euroopa Liidu algatuste mõju pidev jälgimine, seisukohtade kujundamine oluliste Euroopa Liidu õigusaktide eelnõude suhtes;
• keskkonnakomisjon – riigi keskkonnakaitset, loodusressursside kasutamist ja loodusobjektide kaitset käsitlevad küsimused ja eelnõud;
• kultuurikomisjon – kultuuri-, haridus- ja teadusvaldkonna küsimused ja eelnõud.
• maaelukomisjon – maaelu, põllumajanduse ning maareformi küsimused ja eelnõud;
• majanduskomisjon – küsimused ja eelnõud, mis on seotud Eesti üldise majanduspoliitika, ettevõtluse ja äritegevusega, riigi võetavate välislaenude ja neile garantii andmisega, välislepingute ratifitseerimise, omandisuhete ja elamumajandusega ning transpordi, side ja telekommunikatsiooniga;
• põhiseaduskomisjon – põhiseaduse muutmise eelnõud ning küsimused ja eelnõud, mis käsitlevad põhiseaduslike institutsioonide, sh Riigikogu tegevust, valimisi, Eesti kodakondsust, isikuandmete kaitset ja rahvastiku arvestuse pidamist, avalikku teenistust ning teisi riigi- ja üldise haldusõigusega seotud teemasid;
• rahanduskomisjon – riigieelarve, maksunduse ja panganduse küsimused ja eelnõud
• riigikaitsekomisjon – julgeoleku, riigikaitse, kaitseväeteenistuse, rahvusvahelise sõjalise koostöö, küberturvalisuse, strateegilise kauba küsimused ja eelnõud;
• sotsiaalkomisjon – küsimused ja eelnõud, mis käsitlevad sotsiaalkindlustust, töösuhteid ja tervishoidu, sh pensionikindlustust, peretoetusi ja puuetega inimeste toetusi, töötute sotsiaalse kaitset, sotsiaalhoolekannet ja lastekaitset, töö- ja puhkeaega ning ravikindlustust;
• väliskomisjon – välissuhtlusega seotud küsimused ja eelnõud;
• õiguskomisjon – tsiviil- ja karistusõiguse valdkonda kuuluvad küsimused ja eelnõud.

Erikomisjonid

Erikomisjonide koosseis, ülesanded ja tegevusest aruandmise kord määratakse Riigikogu otsusega. Riigikogu liige võib erikomisjoni kuuluda, kuid tal ei ole selleks kohustust. XIV Riigikogu koosseisu ajal töötas kolm erikomisjoni:

• julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon – teostab järelevalvet täidesaatva riigivõimu asutuste üle julgeolekuasutuste ja jälitusametkondade tegevusega seonduvates küsimustes;
• korruptsioonivastane erikomisjon – jälgib, et Eesti riigi seadustes sätestatud korruptsioonivastaseid meetmeid ka rakendataks;
• riigieelarve kontrolli erikomisjon – kontrollib, et riigieelarve oleks täidetud ning riigi vara ja eelarve vahendeid kasutataks säästlikult, otstarbekalt ja õiguspäraselt.

Fraktsioonid

 Pikemalt artiklis Riigikogu fraktsioon

Fraktsioonid on Riigikogu liikmete liidud, mille moodustavad ühe ja sama erakonna valimisnimekirja alusel Riigikokku valitud liikmed. Ühe erakonna kandidaatide nimekirja kuuluvad Riigikogu liikmed võivad moodustada ainult ühe fraktsiooni ja iga Riigikogu liige võib kuuluda ainult ühte fraktsiooni. See tähendab, et fraktsiooni vahetamine Riigikogu valimiste vahelisel ajal ei ole võimalik. Fraktsiooni vahetamise keeld peaks looma selge seose valimistel kandideerinud Riigikogu liikme ja tema erakonna poliitilise programmi vahel. Riigikogu liikmel on õigus igal ajal fraktsioonist välja astuda või fraktsioon võib Riigikogu liikme enda hulgast välja arvata. Sellisel juhul saab riigikogu liikmest fraktsioonitu liige. Fraktsiooni minimaalne liikmete arv on viis. Iga fraktsioon valib enda hulgast esimehe ja aseesimehe, kes ei või kuuluda samal ajal Riigikogu juhatusse. Kui fraktsioonis on üle 12 liikme, siis võib fraktsioon valida ka teise aseesimehe. XV Riigikogus on kuus fraktsiooni:

• Eesti Reformierakonna fraktsioon
• Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon
• Eesti Keskerakonna fraktsioon
• Eesti 200 fraktsioon
• Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon
• Isamaa fraktsioon

Välisdelegatsioonid

Välissuhtluse korraldamiseks moodustatakse Riigikogu liikmetest välisdelegatsioonid. Delegatsiooni liikmed määratakse Riigikogu otsusega. Vähemalt kord aastas esitavad delegatsioonid väliskomisjonile oma tegevuse aruande. XV Riigikogus on kuus välisdelegatsiooni:

• NATO Parlamentaarse Assamblee delegatsioon (NATO PA)
• Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee delegatsioon (ENPA)

• Balti Assamblee delegatsioon (BA)
• OSCE Parlamentaarse Assamblee delegatsioon (OSCE PA)
• Parlamentidevahelise Liidu delegatsioon (IPU)
• Euroopa Parlamentidevahelise Kosmosekonverentsi delegatsioon (EPK)

Parlamendirühmad

Parlamendirühmad aitavad Riigikogu liikmetel suhelda teiste riikide parlamentidega, viia ellu välispoliitikat ja tutvustada Eesti riiki mujal maailmas. Parlamendirühma loomise võib algatada iga Riigikogu liige. Parlamendirühma liikmete arv ei ole piiratud.

Ühendused

Riigikogu liikmed või fraktsioonid võivad luua ühendusi, et tõmmata tähelepanu konkreetsele teemale, toetada või kaitsta kitsama eluvaldkonna huve. Ühenduste loomine on niisama hästi kui piiranguteta ja nendega võivad liituda kõik Riigikogu liikmed.

Riigikogu Kantselei

 Pikemalt artiklis Riigikogu Kantselei

Riigikogu Kantselei on Riigikogu juures töötav ametiasutus, mis tagab Riigikogule vajalikud tingimused tema põhiseaduslike funktsioonide täitmisel. See tähendab Riigikogu, tema liikmete ja tööorganite nõustamist, Riigikogu igakülgset teenindamist ning tema sise- ja välissuhtluse korraldamist ja palju muud. Riigikogu Kantseleid juhib direktor, kelle määrab ametisse Riigikogu juhatus avaliku konkursi korras.

Vaata ka

• Riigikogu hoone

• Eesti Arengufond

Kirjandus

• "Valitud ja valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999". Koostanud Jaan Toomla. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn 1999, 475 lk, ISBN 9985921720
• Jaak Valge "Eesti parlament 1917–1940. Poliitiline ajalugu". Eesti Rahvusraamatukogu, 2019, 679 lk, ISBN 9789949413607

Välislingid

• Riigikogu koduleht
• Riigikogu valimise seadus
• Riigikogu kodu- ja töökorra seadus
• Riigikogu liikme staatuse seadus
• Riigikogu 01.12.1992 otsus "Seadusloome järjepidevus". Avaldamismärge: RT 1992, 52, 651.