Mine sisu juurde

Kristjan Palusalu

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib maadlejast; laeva kohta vaata artiklit Kristjan Palusalu (laev)
Kristjan Palusalu
Kristjan Palusalu, 1936
Isikuandmed
Riik Eesti
Sünniaeg 10. märts 1908
Surmaaeg 17. juuli 1987 (79-aastaselt)
Pikkus 184 cm
Kaal 115 kg
Sportlaskarjäär
Spordiklubi Tallinna Sport
Treener Anton Ohaka
Medalid
Olümpiamängud
Kuld 1936 Berliin Kreeka-Rooma maadluse raskekaal
Kuld 1936 Berliin Vabamaadluse raskekaal
Euroopa meistrivõistlused
Kuld 1937 Pariis Kreeka-Rooma maadlus

Kristjan Palusalu (11. juunini 1935 Kristjan Trossmann; 10. märts 1908 Varemurru, Saulepi vald – 17. juuli 1987 Tallinn) oli eesti maadleja, Berliini olümpiavõitja (1936) nii Kreeka-Rooma kui ka vabamaadluses raskekaalus, Euroopa meister (1937) Kreeka-Rooma maadluses) raskekaalus, 12-kordne Eesti meister.

Ta on koos Ivar Johanssoniga üks kahest sportlasest, kes on tulnud olümpiavõitjaks mõlemas maadlusviisis.[viide?]

Sportlaskarjääri algul oli Palusalu 184 cm pikk ja 100 kg raske (jalanumber 47); olümpiavõitude aegu kaalus ta 114–115 kg. Ta esindas spordiklubi Tallinna Sport.

Lapsepõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Kristjan Palusalu sündis Läänemaal Saulepi vallas Varemurru külas Looritsa talus (praegu Pärnumaa, Lääneranna vald, Rädi küla; alles on vaid talukoht) Jüri ja Liiso Trossmanni kaheksanda lapsena. Tal oli neli vanemat venda ja kolm õde.

16-aastaselt polnud Kristjanil külas enam vägikaikaveos vastast. Ta oleks hea meelega treeninud ja võistelnud, aga polnud õpetajaid ega vastaseid. Ta harjutas üksi võimlemist, tõstmist ja kergejõustikku, eriti jooksu, vahel kõndis 15 kilomeetrit Varblasse või 30 kilomeetrit Vatlasse, et teistega rammu katsuda.

Sõjaväeteenistus ja esimesed võistlused

[muuda | muuda lähteteksti]

1929. aasta aprillist kuni 1930. aasta oktoobrini oli Kristjan kohustuslikus sõjaväeteenistuses Tallinna lähistel Suurupi merekindluses, kus sai suurtükiväelase väljaõppe. 24. novembril võitis ta Tallinna garnisoni maadlusvõistlustel A-klassis esikoha. Peagi alustas ta treener Anton Ohaka ergutusel ühel-kahel korral nädalas treeninguid Tallinna klubis Sport ning osales esimestel võistlustel. Detsembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta Olaf Luigale ja Otto Viikbergile (Viikmäe).

1930. aasta veebruaris Eesti meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses kaotas ta taas Luigale ja Viikbergile.

Oktoobris lõppes poolteist aastat väldanud sõduriaeg. Pärast kodutalus veedetud kuud asus ta elama Tallinna, astus klubi Sport liikmeks ja leidis tööd klubi liuvälja hooldajana. (Peagi siirdus Kristjan tööle raualattu Venn. Popov ja Poeg.)

Novembris Eesti meistrivõistlustel vabamaadluses kaotas ta jälle Luigale ja Viikmäele, kuid võitis Arnold Luhaäärt ja Aleksander Kõllot ning võitis esimese medali – pronksi.

1931–1935

[muuda | muuda lähteteksti]

1931. aasta märtsis Eesti meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses võitis Trossmann Kõllo, Luiga ja Eduard Männiku, kuid sai Arnold Luhaäärelt seljakaotuse ning jäi kolmandaks. Selgus, et see oli kokkuleppekaotus, et Luhaäär tuleks Eesti meistriks ja sõidaks EM-ile Prahasse. Karistuseks saadeti sinna hoopis Viikmäe, kes tuli neljandaks. See oli eelviimane kaotus, mille hilisem Palusalu eestlaselt sai.

Eesti võitis oktoobris Riias Lätit 5:2. Trossmann alistas Alberts Zvejnieksi.

Trossmann tuli Eesti meistriks vabamaadluses.

Eesti viigistas novembris Tallinnas Soomega 14:14. Voldemar Väli ja Ago Neo kõrval tõsteti esile Trossmanni, kes seljatas neljandal minutil Väinö Laitise ja kaotas 1:2 39-aastasele kahekordsele maailmameistrile ja kahekordsele olümpiahõbedale Edil Rosenqvistile.

Trossmann tuli 1932. aastal Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.

1932. aasta detsembrist kuni 1941. aasta veebruarini töötas ta Tallinna Keskvangla valvurina.

Rootsi-Saksa-Ungari-Eesti maavõistlusel Stockholmis kaotas Trossmann olümpiapronksidele, ungarlasele Rajmund Badóle ja sakslasele Georg Gehringile, ning kolmekordsele olümpiavõitjale rootslasele Carl Westergrenile. Viimaseks jäi ka Eesti.

See oli üks põhjus, miks Eesti Los Angelese olümpiamängudelt üldiselt kõrvale jäi. Osvald Käpp siiski maadles.

Maavõistlusele Lätiga Tallinnas pandi raskekaalus välja Eduard Männik, kes aga kaotas Alberts Zvejnieksile. Eesti siiski võitis 5:2.

1933. aastal tuli Trossmann Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.

Maavõistlusel Riias seljatas Trossmann Zvejnieksi. Eesti võitis 6:1.

Euroopa meistrivõistlustel Helsingis oli neli maadlejat. I Kurt Hornfischer, II Arvo Niemelä, III Carl Westergren. Esimesena medalita jäänud Trossmann sai kaks aastat nooremalt Hornfischerilt seljakaotuse ja Westergrenilt punktikaotuse. Albert Kusnets kergekeskkaalus ja Olaf Luiga poolraskekaalus said pronksi.

I Turaani turniirile Budapesti saadeti Viikmäe. Eesti jäi Soome (18 punkti) ja Ungari (13 punkti) järel viimaseks (11 punkti).

II Turaani turniiri Helsingis 18. ja 19. märtsil 1934 võitis Soome (21 punkti) Eesti (12 punkti) ja Ungari (9 punkti) ees. Soome võitis kõigis kaaludes. Trossmann tunnistati Eesti parimaks, kuigi kaotas 0:3 Arvo Niemeläle.

Eesti meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses kaotas Trossmann Nikolai Karklinile, kes tuli Eesti meistriks.

Need kaks kaotust jäidki talle Eestis viimasteks. Kristjan Palusalu ei kaotanud kodustel võistlustel enam kordagi.

Euroopa meistrivõistlustele Kreeka-Rooma maadluses Rooma raskekaallast ei saadetud (Hornfischer võitis Rudolf Svenssoni (Rootsi) ja Alberts Zvejnieksi ees). Ago Neo sai hõbeda.

Eesti võitis Tallinnas Lätit 5:2.

Tallinna linna perekonnaseisuametniku otsusega 11. juunist 1935 määrati Kristjan Trossmanni uueks perekonnanimeks Palusalu. Palusalu kanti perekonnanimede kaitseregistrisse nr. 284 all.

Palusalu tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.

Euroopa meistrivõistlustele Kreeka-Rooma maadluses Kopenhaagenisse raskekaallast ei saadetud (Hornfischer võitis kolmandat korda järjest Hjalmar Nyströmi (Soome) ja Alberts Zvejnieksi ees). Ago Neo sai pronksi.

Euroopa meistrivõistlustele vabamaadluses Brüsselisse raskekaallast ei saadetud. Võitis Karl Hegglin Šveits Hornfischeri ja Nils Åkerlindhi ees.

Eesti võitis Riias Lätit 5:2.

III Turaani turniiri 15.–17. novembril Tallinnas võitis Eesti (18 punkti) Soome (14) ja Ungari (10) ees. Oma kaalu võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Ago Neo, Olaf Luiga ja Kristjan Palusalu. Kärbeskaallane Evald Sikk tuli teiseks ja sulgkaallane Harald Miss kolmandaks. Palusalu võitis 2:1 Nyströmi.

Berliini olümpiamängud

[muuda | muuda lähteteksti]

Berliini olümpiamängudel pandi Kristjan Palusalu ja Ago Neo välja mõlemas maadlusviisis. Esialgne plaan oli lasta meestel paar matši vabamaadluses teha ja siis loobuda, et Kreeka-Rooma stiilis paremini esineda. Kumbki mees ei tahtnud aga katkestamisest kuuldagi ja mõlemad tõid Eestile kaks medalit.

Vabamaadluse raskekaalus oli 11 maadlejat. Esimeses ringis seljatas Palusalu Josef Klapuchi (aega kulus 10.50). Vastase seljatasid ka Hjalmar Nyström ja Nils Åkerlindh.

Teises ringis seljatas Palusalu Robert Herlandi (Prantsusmaa; 6.45) ja tõusis liidriks. Üks miinus oli Åkerlindhil, kes 2:1 võitis Nyströmi, ja Werner Bürkil (Šveits). Georg Gehring seljatas Mehmet Çobani (Türgi) 3 minutiga.

Kolmandas ringis võitis Palusalu Çobani 3:0, kuigi õiglasem tulemus olnuks 2:1. Åkerlindh sai seljavõidu, Nyström oli vaba.

Neljandas ringis seljatas Palusalu Bürki (6.15). Åkerlindh sai Klapuchilt vaieldava seljakaotuse, Rootsi protesti ei rahuldatud ja Åkerlindh loobus protesti märgiks. Nyström seljatas Herlandi.

Esikohakohtumises võitis Palusalu Nyströmi 3:0. Partermaadluses tegi ta mitu võtet ja sai vastase peaaegu selili, püstimaadlus möödus täiesti võrdselt. Seda kulda ei oodanud keegi.

I Palusalu, II Klapuch, III Nyström, IV Åkerlindh, V Herland, VI Bürki.

Üks päev puhkust ja seejärel algas Kreeka-Rooma maadluse turniir. Osales 110 maadlejat 23 maalt. Seitse riiki olid esindatud täisarvulise võistkonnaga (seitse meest), Eestist oli aga kuus võistlejat (sulgkaallane puudus).

Raskekaalus oli 12 meest, neist vabamaadlusturniiril olid lisaks Palusalule osalenud Klapuch, Çoban ja Nyström. Puhanud mees oli aga Kurt Hornfischer, juba 17-aastaselt Moskva spartakiaadi võitnu, 1931. aasta töölisolümpiamängude võitja, kolmekordne Euroopa meister. Keegi polnud teda võitnud.

Esimeses ringis jäi Çoban alla Aleardo Donatile (Itaalia; 1:2). Teised favoriidid võitsid seljaga, kõige rohkem kulus aega (8.49) Palusalul Eduard Schölli (Austria) võitmiseks, kes oli "aukartustäratavalt suur, kuid ülemääraselt lihav". John Nyman (Rootsi) seljatas Zoltán Kondorossy (Rumeenia).

Teises ringis Nyman ja Palusalu vahetasid: esimene seljatas Schölli, teine Kondorossy (10.46). Nemad kahekesi jätkasid ainsatena puhaste paberitega. Hornfischer ei saanud Klapuchit selili (3:0). Ühe miinusega oli ka Nyström, kes võitis Donati.

Kolmandas ringis läksid liidrid Palusalu ja Nyman vastamisi. Rootslasel polnud küll suurvõite, ent ta oli silmanähtavalt tugev ja osav. Algpüstimaadlus tunnistati viigiliseks, kuid parteris sai Palusalu vastase poolnelsonisse. Rootslane punnis vastu ega läinud selili. Alles päris matši lõpul lendas rootslane õlgadele, kuid ühe õlaga väljapoole matti. Siiski oli tulemus 3:0 eestlase kasuks. See oli tähtis võit, sest rohkem Nyman ei kaotanudki. Hornfischer ei saanud selili ka Alberts Zvejnieksi (3:0). Klapuch aga hilines Donati vastu matile ja itaallasele loeti seljavõit, tšehh langes välja. Çoban võitis 2:1 Nyströmi. Palusalu 1, Hornfischer 2, Çoban ja Nyman 3, Donati ja Nyström 4 punkti.

Pärast matši piirasid Saksa ajakirjanikud Palusalu ümber ja tahtsid teda pildistada. Kuna Palusalu oli higine, ei tahtnud ta minna, kuid treener Nikolai Kursmani soovitusel siiski läks. Teda pildistati oma veerand tundi, aga ilm oli külm ja järgmisel päeval tal küünarnukid valutasid, mistõttu ta pidi neid matšide vaheajal soojendama.

Neljandas ringis keeras Hornfischer minutiga selili Donati ja Nyman Nyströmi (15.47). Ainult Palusalu pidi Çobaniga täisaja rassima, enne kui 3:0 võidu sai. Kolm medalisti olid selgunud, medalid veel omavahel jagamata. Hornfischerile loositi vastu Palusalu.

Palusalul oli seljataga 9 matši ja 113 minutit maadlust, Hornfischeril 4 matši ja 44 minutit. Deutschlandhalle oli puupüsti täis. Auloožis istus Adolf Hitler isiklikult. Juba oli raskekaalu tõstmise võitnud Josef Manger, jättes kolmandaks Arnold Luhaääre.

Hornfischer uskus, et enam-vähem tasavägise maadluse korral kuulutatakse võitjaks tema. Sellepärast ta ei riskinud, vaid oli võrdlemisi passiivne. Algpüstimaadlus tunnistati võrdseks. Ka partermaadluses ei sündinud midagi kummagi kasuks. («Parteris olime teineteise vastu viisakad,» ütles Palusalu.)

Palusalu kümnes matš oli lõppemas. Aga käed olid juba soojaks maadeldud ja valu kadunud. Ta haaras Hornfischeril ümbert, surus ta enda vastu, heitis – ja sakslane oli sillas! Saal vakatas ja seda selgemini oli kuulda, kuidas eestlased karjusid: «Hurra, hurra! Palusalu, murra!» Kolm minutit murdis Palusalu vastast, siis sai too pea matilt välja ja seega püsti, kuid Palusalu virutas ta kohe matile tagasi. Ja siis oligi matši lõpp. Ei olnud kohtunikel pikka mõtlemist, 3:0 Palusalule.

I koht Palusalu, II Nyman, III Hornfischer, IV Çoban, V Nyström, VI Donati.

Meeskondlikult võitis Rootsi 20 punktiga; 2. koht Soome (11 punkti); 3. Ungari (10 punkti); 4. Eesti (10 punkti); 5. Saksamaa (10 punkti); 6. USA (9 punkti); 7. Türgi (4 punkti); 8. Tšehhoslovakkia (4 punkti); 9. Prantsusmaa (3 punkti); 10. Läti (2 punkti); 11. Kanada (1 punkt). Ungari võitis 3, Eesti 2, Saksamaa 0 kuldmedalit.

Kristjan Palusalu on maailmas ainus, kes on samadel olümpiamängudel võitnud raskekaalus nii Kreeka-Rooma kui ka vabamaadluse.

Olümplaste tagasitulek (rongiga Valga kaudu) kujunes triumfisõiduks läbi Eesti. Tallinnas Balti jaamas ja austamistseremoonial Kadrioru staadionil tungles tohutu rahvamass.

Riigivanem Konstantin Päts kinkis Palusalule Pillapalu asunduses Harjumaal maakoha krundi Kungla nr A-94 suurusega 42,312 ha. Talu hooned projekteeris Erika Nõva[1]. Hooned on tänaseni säilinud.

22. detsembril 1936 abiellus Kristjan Palusalu Tallinna Kaarli kirikus Ellen Saidlaga, laulatas Friedrich Stockholm.

1936–1937

[muuda | muuda lähteteksti]

1936. aastal korraldas Tallinna klubi Sport turniiri, kus osalesid Palusalu, Viikmäe, Kõllo ja Karklin, lisaks Zvejnieks ja Hornfischer. Lihtne on arvata, mis sakslase siia tõi, raske arvata, mis teda ees ootas. Karklin heitis ta eestvööga silda, heitis teistki korda ja võitis! Palusalu võitis samuti pikapeale Hornfischeri, võitis ka Karklini ja kogu turniiri.

Palusalu tuli Eesti meistriks mõlemas maadlusviisis.

Palusalu tuli 1937. aastal Eesti meistriks nii Kreeka-Rooma maadluses (6. ja 7. märtsil Viljandis Johannes Kotka ees) kui ka vabamaadluses (8. jaanuaril 1938 Tartus).

17. ja 18. märtsil Tallinnas võitis Eesti A-koondis Soome A-koondist 5:2 ja Eesti B-koondis Soome B-koondist 4:3. Palusalu võitis Nyströmi 3:0, Eesti B-koondises seljatas Kotkas Edvard Järvise (12.02). Eesti A-koondises võitsid veel Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi ja Ago Neo.

Eesti võitis 3. oktoobril Riias Lätit 4:3. Võitsid Väli, Puusepp, Neo ja Palusalu.

Euroopa meistrivõistlused

[muuda | muuda lähteteksti]

1937. aasta Euroopa meistrivõistlustel Pariisis Palusalu külmetus ning oli kerges palavikus. Seetõttu ta sai esimestes ringides ainult punktivõidud Georg Gehringi (3:0) ja ungarlase Gyula Bóbise üle (2:1). Ka loosiga tal ei vedanud: ta ei jäänud loosiga ainsaski ringis vabaks, ent Josef Klapuch ja John Nyman koguni kaks korda!

Kolmandas ja neljandas ringis sai Palusalu seljavõidu Léon Charlier’ (Belgia) ja Robert Herlandi üle. Nyman seljatas neljandas ringis Klapuchi ning juhtis 0 punktiga, Palusalul oli 2 ja Klapuchil 4 punkti.

Viiendas ringis võitis Palusalu Nymani 3:0, kuid see ei tähendanud veel suuremat saavutust. Klapuchi võit viimases matšis andnuks kulla rootslasele ja Palusalule pronksi. Meistriks tulekuks oli vaja Pajusalul Klapuch selili panna.

Kogu algpüstimaadluse ja parteris peal olles Klapuch juhtis. Alles siis, kui Klapuch parterisse pandi, võttis Palusalu viimase jõu kokku ning tasapisi keeras Klapuchi selili.

I koht Palusalu, II Nyman, III Klapuch.

Ago Neo sai hõbeda, Voldemar Väli pronksi. Riikide arvestuses oli I Rootsi (13 punkti), II Soome (9 punkti; 3 kulda), III Saksamaa (9 punkti; 1 kuld), IV Eesti (6 punkti), V Tšehhoslovakkia (4 punkti), VI Holland (1 punkt).

Karjääri lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]

7. jaanuaril 1938[2] juhtus õnnetus. Palusalu heitis Voldemar Roolaant, proovis vältida raskemana vastasele pealekukkumist ja sealjuures tuli Palusalu õlg liigesest välja. Kui sama vigastus kordus maavõistlusel Soomega, tähendas see Palusalu maadlejakarjääri lõppu.

Palusalu tuli märtsi alguses Tallinnas Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluses Kotka ja Karklini ees.

14. märtsil kaotas Eesti A-koondis Helsingis Soome A-koondisele 2:5 (võitsid Roolaan ja Palusalu, kaotasid Juhan Looaru, Evald Sumil, Väli, Puusepp ja Neo) ning Eesti B-koondis Soome B-koondisele samuti 2:5 (Kotkas võitis Nyströmi). Palusalu vastane oli Arvo Niemelä, kes tundis Palusalu vastu aukartust ja seetõttu kulges algpüstimaadlus Palusalu juhtimisel. Parteris läks aga vigastatud õlg uuesti paigast. See tõmmati kohe paigale ning Palusalu viis tahtejõu varal matši võiduka lõpuni (3:0).

Palusalu asemel pandi Eesti koondisse Euroopa meistrivõistlusteks Tallinnas Johannes Kotkas, kes tuligi Euroopa meistriks.

Hilisem elu

[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta suvel mobiliseeriti Palusalu Punaarmeesse nagu enamik eesti raskejõustiklastest. Umbes 200-meheline eestlaste rühm saadeti Vene NFSV-sse Kotlasesse tööpataljoni, hiljem sealt edasi Krasnoborski linna. Pärast põgenemiskatset septembris (koos veel mitme eestlasega) määrati talle esialgu surmanuhtlus, mis asendati Karjala rindele eesliinile saatmisega.

31. oktoobri õhtul 1941, pool tundi pärast rindele jõudmist, põgenes ta koos kahe kaaslasega üle rindejoone Soome poolele. Vangivõetud Palusalu tundis ära Soome võimleja Heikki Savolainen, kes oli sõja ajal rindehaigla peaarst, seetõttu oli vastuvõtt väga sõbralik. 1. jaanuaril 1942 saabus Palusalu koos teiste Soome rinnetel vangi langenutega tagasi Tallinna. Ülejäänud sõjaaja veetis ta oma Kungla talus, Pillapalu külas, Harjumaal.

Saksa ajal lehtedes kirjutatu tõttu oli ta pärast sõda 12. jaanuarist 1945 kuni 29. augustini 1946 vahistatud Keskvanglas (Patareis) Tallinnas ja oli uurimise all. Ta pääses siiski kergelt, süüdistus "kodumaa reetmises" tühistati ning ta vabanes süüdistust saamata 29. augustil 1946. Võim püüdis teda unustada ning vaikis ta kuni 1950. aastate teise pooleni täielikult maha. Aastatel 1952–1958 tegi Palusalu juhutöid. Alles 50. sünnipäeval ehk märtsis 1958 lubati ta jälle avalikkuse ette ning sportlasest kirjutati lehtedes.

Palusalu töötas hiljem treeneri ja ehitustöölisena. Ta võistles veel paar korda, näiteks 1948. aastal Eesti NSV spordiühingutevahelisel turniiril Spartaki ridades. Tegi ka koos J. Kotkasega Eestis ringsõidu, et propageerida maadlust.

Alates 1962. aastast, mil Martin Kleini medalivõidust Stockholmis möödus 50 aastat, peeti Tarvastus Martin Kleini mälestusvõistlusi, mille alaline peakohtunik oli Kristjan Palusalu.

1966. aastal sai ta vabariikliku kategooria maadluskohtunikuks. Ehitas Meriväljale, Lodjapuu teele endale elumaja. Oli inimesena tagasihoidlik, vaikne ning mitte väga palju rääkiv.

Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule, kabeli lähedale. Samal platsil puhkab ka abikaasa Ellen Palusalu. Naabrusse on maetud olümpiavõitja Ants Antson ja spordiajakirjanik Lembitu Kuuse.

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1988. aastast korraldatakse Tallinnas rahvusvahelisi Kristjan Palusalu mälestusvõistlusi Kreeka-Rooma maadluses.

1989. aastal sai Kristjan Palusalu nime Eesti Riikliku Merelaevanduse suurim laev (Kristjan Palusalu).

10. märtsil 2009 avati Tallinnas Kristjan Palusalu mälestussammas.[3]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kungla talu ootab Palusalu. Esmaspäev, 26. veebruar 1938, nr 8, lk 4
  2. ↑ Loodame ta peatset tervenemist! Rahvaleht, 12. jaanuar 1938, nr 5, lk 1.
  3. ↑ "В Таллине открыт памятник легендарному эстонскому спортсмену-борцу" (vene).

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Kristjan Palusalu: mälestusi, müüte, materjale" (koguteos). Koostanud Paavo Kivine, Olympia, Tallinn 2006, 342 lk
  • K. Palusalu krunt vaba kõigist koormatistest. Uus Eesti, 17. veebruar 1939, nr 47, lk 7.
  • Palusalu talu kaks miljonit. Esmaspäev, 17. aprill 1937, nr 16, lk 5.
  • Puna-armeijasta paennut Kristjan antautui Toivolle, Painija Palusalu varmistui Viron Pronssisotilaan malliksi, Virolaisveistäjä yritti häivyttää painisankaria sotilaspatsaasta. Helsingin Sanomat, 13. mai 2007
  • Paavo Kivine. Uut Kristjan Palusalu põgenemisloos. Tuna 1/2015, lk 102–108.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kristjan_Palusalu&oldid=6725599"