Ideoloogia ülev objekt

"Ideoloogia ülev objekt" ("The Sublime Object of Ideology") on Slavoj Žižeki filosoofiline raamat. See ilmus kirjastuse Verso väljaandel 1989. aastal (ja teine trükk 2008. aastal). Eesti keeles ilmus see Hasso Krulli tõlkes 2003. aastal Vagabundi väljaandel.

Kokkuvõte

Uue trüki eessõna: idee kõhukinnisus

Kui teadusharu on kriisis, siis püütakse teha muudatusi raamistiku sees ("polemiseerimine") või muudetakse kopernikliku revolutsiooniga raamistikku ennast. Kui keegi räägib teadusrevolutsioonist, siis võib alati küsida, kummaga on tegu. Näiteks stringiteooria on ptolemiseerimine. Ja ka ühiskonnateoorias on jutt postindustriaalsest ühiskonnast, postmodernsest ühiskonnast, infoühiskonnast, riskiühiskonnast jne ikkagi ptolemiseerimine. Kuigi Sigmund Freud esitas psühhoanalüüsi kopernikliku revolutsioonina, eeldavad tunnetusteadused, et tegu on klassikalise psühholoogia ptolemiseerimisega. (Postklassikaline majandusteadus väidab, et Karl Marxi kriitika Adam Smithi ja David Ricardo aadressil jääb ptolemiseerimiseks.) Siinne raamat püüab rehabiliteerida psühhoanalüüsi selle filosoofilises tuumas teooriana, mida saab tõlgendada ainult Georg Friedrich Wilhelm Hegeli dialektika taustal. Psühhoanalüüs (Jacques Lacan) ja Hegeli dialektika saavad teineteist lunastada, näidates end uuel, ootamatul kujul.

Võtame igasuguse vahetu materiaalse reaalsuse ületamise. Ületatud asi jääb alles "lühendatuna", eluilmast välja kistuna, olemusjoontele taandatuna. Kui mõistus on oma kategooriate või määratlustega elu surmanud, ei naase "konkreetne universaalsus" elu haljuse juurde, vaid elu vahetuolek on alatiseks kadunud. Hegel ei kaeba selle üle, vaid ülistab "Vaimu fenomenoloogia" eessõnas aru absoluutset võimu. Aru peab aga oma elemente lahutavat võimu asjale enesele väliseks, nii et lahutamine toimub ainult kujutluses. Arult mõistusele jõuame siis, kui võtame seda lahutamise jõudu asjadele enestele omase negatiivsuse jõuna, mitte reaaluse rikkuseni tagasi jõudes. Ühest 1960. aastate uurimusest selgus, et kooli mõjul asendub lapsel värviline, elav, lopsakas, mänguline joonistus hariliku pliiatsiga tehtud range ja kammitsetud joonistusega. Seda võeti kooli rõhumise ja lapse loovuse allasurumise tõendusena, aga Hegeli seisukohast tuleks seda näha olulise vaimse progressina. Sama toimub mineviku mälestistega, millest elav hing on kadunud. Nii on see Hegeli järgi antiikskulptuuridega, nagu ka hümnidest on järel ainult sõnad, usk aga on kadunud. Nagu ülemineku puhul Jumalalt Pühale Vaimule, toimub "hallile" mõistelisele määratlusele üleminekul dialektiline taaselustamine: aru annab meelelise mitmekesisusele abstraktse vormi, olemise ranguse, seda lihtsutusega ühtlasi vaimselt elustades ja teravdades. Just niisuguse lihtsustuse võttis ette Lacan, taandades asja omaduste paljuse ainsale tunnusjoonele (le trait unaire), nii et teised määratlused jäävad veel ainult ähmastena: sisu on nüüd võimalikkuseks kustutatud tegelikkus, kehastunud kuju on taandatud lühendatud, lihtsatele mõttemääratlustele. Dialektilises lähenemises nähakse tavaliselt püüdu näha analüüsitava nähtuse kohta tervikus, kuhu ta kuulub, tuua välja nähtuse seoses teiste asjadega, vabanedes fetišeeriva abstraktsiooni lummusest; näha asja konkreetse ajaloolise konteksti rikkuses. Aga see on väga ohtlik lõks: Hegeli järgi on probleem selles, et me näeme asjas liiga palju ning satume empiiriliste üksikasjade lummusesse ega näe selgelt mõistelist määratlust, mis on asja tuum. Taandamine ainsale tunnusjoonele tõmbab tegelikkuse kokku võimalikkuseks, nii nagu Platonil asja idee tähistab seda, milleks asi peaks saama, et olla täielikult tema ise. Potentsiaal ei ole lihtsalt asja olemus, mis on saanud tegelikuks paljudes empiirilistes asjades; tähistav taandamine tõstab esile asja sisemise potentsiaali. Vaadeldes maailma keele prisma läbi, tajun ma seda selles peituvate potentsiaalide prisma läbi. Potentsiaal kui niisugune ilmneb, saab tegelikuks ainult keele läbi. Kui käsitada ületamist nii, siis on kohe näha, mis on viga ühel pseudofreudismi Hegeli-põlguse ühel põhipunktil: et Hegeli süsteem on oraalse ökonoomia kõrgeim ja pretensioonikaim avaldus: Hegeli idee on täitmatu õgija, kes iga objekti alla neelab; kristlane sööb rituaalselt Kristuse ihu, näidates, et ta saab Jumala jäägitult ära seedida. Hegel ütleb: kui inimene saavutab mingi eesmärgi, siis selle aluseks peab olema see, kuidas asi oma mõistes toimib; näiteks kui ma söön õuna ära, siis peab õuna loomuses juba enne olema määratlus olla hävitatud, temas endas peab olema homogeensus minu seedeelunditega, nii et ma saan teda endaga homogeenseks teha. Kas ka mitte tunnetuse puhul pole Hegeli järgi nii, et me saame objekti haarata ainult juhul, kui see objekt juba tahab meie juures olla? Tavalise Hegeli-tõlgenduse järgi on absoluutsel substantsil-subjektil kõhukinnisus: ta jätab allaneelatud sisu enda sisse; või nagu Theodor Adorno ütleb (aga paneb mööda), et Hegeli süsteem on vaimuks pöördunud kõht, mis pretendeerib sellele, et on kogu seedimatu teise alla neelanud. Aga kuidas on lood Hegeli roojamisega? Kas mitte absoluutne teadmine pole ka täiesti tühjenenud subjekt, kes on jäänud sisu iseliikumise pelgaks vaatlejaks või registreerijaks? Hegel ütleb: kõige rikkam on kõige konkreetsem ja kõige subjektiivsem, ja see, mis tõmbub kõige lihtsamasse sügavusse, on kõige võimsam ja kõikehõlmavam; kõige kõrgem, koondunuim punkt on puhas isiksus, kes oma loomuseks oleva absoluutse dialektikaga hõlmab ja hoiab kõike eneses. Selles mõttes on subjekt ise tühistatud ja puhastatud substants, mis on taandatud enesesse suhtuva negatiivsuse tühjale vormile, tühjendatud isiksuse rikkusest (Lacani keeles on käik substantsilt subjektile käik S-ilt mahatõmmatud S-ile, subjekt on mahatõmmatud substants). (Theodor Adorno ja Max Horkheimer ütlevad "Valgustuse dialektikas", et ise, kes kaldub ainult ellu jääma, peab ohverdama kogu sisu, mille pärast tasub ellu jääda; Hegel aga peab sellist ohverdust heaks.) Friedrich Wilhelm Joseph Schelling nimetas seda käiku kokkutõmbamiseks (rooja endast väljapigistamine ja -heitmine): subjekt on kokkutõmmatud substants. Kas see mitte ei sunni metafoori ümber pöörama? Selle vastuliikumise ülim (paljuse jaoks problemaatilisim) juhtum on "Loogikateaduse" lõpus, kui pärast mõistelise arengu lõpulejõudmist, absoluutse idee täisringi, vabastab idee end vabalt loodusesse, laseb looduse lahti, heidab kõrvale, tõukab endast ära ning sellega vabastab looduse. Sellepärast ei ole loodusfilosoofia Hegelil selle välisuse vägivaldne taasomastamine, vaid kätkeb passiivset vaatlejahoiakut; filosoofial tuleb otsekui lihtsalt vaadata, kuidas loodus ise oma välisust ületab. Sama käigu teeb Jumal, kes Kristuse kujul vabalt vabastab end ajalikku ellu. Sama käib varajase uusaja kunsti kohta, kus Hegel seletab natüürmordi tekkimist sellega, et kunsti arengus ei vaja subjektiivsus põhiväljendusvahendina enam visuaalsust: et rõhk on nihkunud luulele kui siseelu otsesemale kujutamisele, siis looduskeskkond vabaneb subjektiivsuse väljendamise koormast ning seda saab kujutada iseseisvana. Ja kunsti ületamine filosoofias, nii et kunst ei pea enam olema vaimu põhiline väljendusvahend, võimaldab kunstile autonoomiat. Eks nii sündinudki moodne kunst, mis ei pea enam kujutama vaimset reaalsust? Tühistamine ja ületamine ei ole seotud lihtsa järgnevuse ega välise vastandusega (enne sööd, siis roojad).