Maładziečna

Maładziečna
valgevene	Маладзечна * / Maładziečna *transkriptsioon: Maladzetšna
vene	Молодечно (Molodetšno)
klassikaline valgevene	Маладэчна * / Maładečna *transkriptsioon: Maladetšna
	Maładziečna lipp Maładziečna vapp
	Pindala: 30,0 km²
	Elanikke: 89 068 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 54° 19′ N, 26° 51′ E

Maładziečna (valgevene-eesti transkriptsioonis Maladzetšna; eestikeelsetes allikates ka Molodechno, poola keeles Mołodeczno, leedu keeles Maladečina või Molodečnas) on linn Valgevenes Minski oblastis, Maładziečna rajooni halduskeskus. Linnast hargnevad raudteed Lida, Vilniuse, Minski ja Połacki suunas. Maładziečna asub Uša jõe kaldal.

Haridust annavad neliteist kooli, neist üks valgevenekeelne. Linnas on ka kunstikool.Kõrgemat haridust annavad polütehniline kolledž ja kaubandus-majanduskolledž.

Maładziečna on Valgevene hiphopi ja räpi keskuseks. Linnas on neli raamatukogu. Linnas asub Minski oblasti draamateater, seal tegutseb ka teater Batleika (Батлейка).

Maładziečnas on masinaehitus, kergetööstus ja toiduainetetööstus, seal töödeldakse puitu ja metalli, valmistatakse ehitusmaterjale ja keraamikat. Linnas on kohalik raadiojaam, seal antakse välja ajaloolis-koduloolise, kirjandusliku ja kunstilise kallakuga ajakirja «Куфэрак Віленшчыны». Lehtedest ilmuvad seal «Маладэчанская газэта» ja reklaamile keskenduv «Из рук в руки, Молодечно», praegu asub seal ka ajalehe «Рэгіянальная газета» peakorter.

Linnas on koduloomuuseum, kus säilitatakse Valgevene vanimat rataslüürat.^[2] Vaatamisväärsusteks on veel vanalinn, XV–XVII sajandil kasutusel olnud linnuse ase, raudteejaam aastast 1907, õigeusu kirik (1867–1871) ja XVIII sajandil ehitatud katoliku kirik koos kloostrikompleksiga, sünagoog XIX sajandi lõpust ja memoriaalkompleks "Stalag 342".

Ajalugu

Maładziečnat mainitakse esmalt aastal 1388. Aastal 1413 läks alev Vilniuse vojevoodkonna koosseisu. Seoses administratiivse reformiga hakkas see aga kuuluma Minski vojevoodkonda ja Minski maakonda.

XV sajandil rajati alevi juurde puidust linnus, mis korduvalt põles. Lõplikult muutus see kasutuskõlbmatuks XVIII sajandil. Alev ise oli XVI sajandi lõpuks üks Leedu alade kahekümnest suuremast asulast. Toonastes dokumentides viidatakse Maładziečnale kui linnale, kuigi ametlikult ei olnud see linnaõigusi saanud.

Alev on eri aegadel olnud Zbaraskite, Lew Sapieha, Siemiottide, Gosiewskite, Zasławskite, Mścisławskite, Sanguszkode ja Ogińskite valduses. Põhjasõja ajal okupeerisid alevi aastal 1708 Rootsi väed. Aastal 1758 rajas Michał Kazimierz Ogiński alevisse katoliku kiriku, aastal 1762 tekkis selle juurde ka klooster, mille Vene võimud XIX sajandil sulgesid.

Poola jagamisel läks Maładziečna aastal 1793 Venemaa koosseisu. Algul kuulus see Minski, hiljem aga Vilno kubermangu. 1812. aasta isamaasõda laastas alevit rängalt, selle järel jäi sinna vähem kui 500 elanikku. Aastal 1834 viibis seal vangistuses Mihhail Bakunin. Seoses venestamisega avati seal aastal 1864 venekeelne kool. Aastal 1873 avati esimene Maładziečnat läbiv raudtee Liepaja ja Romni vahel.

Pärast Esimest maailmasõda kuulus Maładziečna Poola koosseisu. Aastal 1929 sai asula linnaõigused, ühtlasi laiendati vastse linna territooriumi, liites sellega mitmed ümbritsevad asulad.

1939. aastast kuulus asula Nõukogude Liitu. NKVD hõivas ühe kohaliku koolimaja ja seadis sinna sisse koonduslaagri, sealsed vangid vabanesid, kui Saksa väed Teises maailmasõjas linna vallutasid. Sakslased rajasid linna koonduslaagri Stalag 342, kus tapeti vähemalt 30 000 inimest. Nõukogude Liit rajas linna õhuväebaasi, aga hiljem võeti selle maad kasutusele põldudena. Aastal 2013 laiendati linna administratiivset territooriumit veelgi, linnaga liideti osa Ragazy külast.