Romantism (muusika)

See artikkel on muusikastiilist. Ideoloogia ja kunstistiilide kogumi kohta vaata artikkel Romantism.

---

Romantism on muusikastiil, mida iseloomustab romantismi tunnuste avaldumine muusikas.

Romantilist muusikat iseloomustab tundmuste rõhutamine, klassikaliste muusikavormide rikkumine, harmoonia muutumine keerukamaks ning muusika programmiline sidumine muusikaväliste ideedega.

Kuna romantismi peetakse 19. sajandi valitsevaks muusikastiiliks, siis räägitakse ka romantismiajastust, millele eelnes eelromantism ning mis jaotus vararomantismiks, kõrgromantismiks ja hilisromantismiks.

Romantilise muusika uued vajadused kutsusid esile muudatusi muusikainstrumentide ehituses ja sümfooniaorkestri koosseisus. Orkestratsioon muutus ühest küljest detailirohkemaks ja värvikirevamaks ning teisest küljest järjest massiivsemaks ja võimsamat kuulamismuljet pakkuvaks.

Seoses 19. sajandil üldise huvi tõusuga rahvakultuuri vastu hakkasid ka romantilised heliloojad oma muusikas kasutama rahvamuusikat, mis viis realismi ja rahvusromantismi tekkeni.

Romantikute suur huvi vanamuusika vastu tõi kaasa möödaniku heliloojate loomingu taasesitused ja kogutud teoste väljaandmise, mis lõi pinnase historitsismi tekkeks.

Romantismi mõiste muusikas

Romantismi mõiste tuli muusikas kasutusele 19. sajandi saksa filosoofide ja poeetide klassitsistlikku muusikat käsitlevates tekstides. Klassitsismiga võrreldes tõlgendati kaasaegset muusikat romantilisena. Nende meelest romantiline muusika

• kandis endas teatud tüüpi erilist elutunnetust;
• oli filosoofiline, kuna tõlgendused andsid muusikale metafüüsilise tähenduse;
• oli poeetiline, sest oli tihedalt seotud kirjandusega;
• oli religioosne, kuna romantikud olid veendunud, et muusika kaudu saab inimene kogeda kõrgemat vaimsust

Saksa filosoofi Arthur Schopenhaueri (1788–1860) filosoofia kaudu elavad romantismi ideed tänini.

Romantismi tunnused muusikas

Saksa muusikateadlase Carl Dahlhausi sõnul on romantism muusikas "tunnete kunst" ja "kirjaviis, milles helilooja väljendab ennast nö sunduslikult seesmisest vajadusest".

Romantismi põhiliseks tunnusteks muusikas on:

• tundmuste rõhutamine. Romantiline muusika peab kuulajas esile kutsuma tundmusi ja assotsiatsioone. Klassitsismi mõistuslikkuse ideaal taandus.
• subjektiivsus. Romantiline muusika peab olema subjektiivne. Muusika subjektiivsuse idee pärineb juba 18. sajandist, kuid 19. sajandil oli see tihedalt seotud originaalsuse ja uudsuse nõudega. Subjektiivsus suurendas muusika väljenduslikku jõudu
• originaalsusetaotlus. Tänini kehtiva romantilise arusaama kohaselt peab muusika olema helilooja elu ja tunnete peegeldus ning tekitama nendega otseseid seoseid.
• programmilisus. Muusikat seoti muusikaväliste ideedega, mis olid pärit loodusest, ajaloost, rahvaloomingust, muistenditest ja legendidest; Muusika taustal olevad kirjanduslikud süžeed sisaldasid tihti fantastikat, tontlikkust, õudusi, eksootilisust, muinasjutulisust, rahvalikke elemente, lapselikkust
• poeetilise ja metafüüsilise tasandi olemasolu
• geeniusekultus. Romantilist muusikat loovad geeniused. Ainult geenius suudab avastada ja kogeda uusi senitundmatuid ja originaalseid tundeid.

Romantikud alguses vastandasid muusikat teistele kunstiliikidele nagu näiteks kirjandusele või maalikunstile, mida peeti muusikast realistlikumaks. Muusika kehastas nö "vastandmaailma" (saksa keeles Gegenwelt). Leiti, et muusikas on võimalik tundeid väljendada vaid kaudselt, esteetilise ja kunstilise abstraktsioonina. Alles hilisromantismi perioodil 19. sajandi lõpus hakati looma muusikat, milles tunnete väljendamine muutus otseseks. Näiteks Gustav Mahleri (1860–1911) muusikas kisendab varjamatu valu ja grotesk. Mahler kasutas selleks dissonantseid akorde, lõikavaid tämbreid, ebareeglipärast harmooniat ja korrapäratuid rütme.

Romantilise muusika stiilimudel

Romantilise muusika uus esteetika ja tunnetus sundisid heliloojaid kasutama klassitsismist erinevaid muusika väljendusvahendeid:

• muusikavormi klassitsistlikud skeemid jäid küll samaks ka romantismi puhul, kuid kuna romantikute eesmärgiks oli muusikalise mõtte katkematu vool, siis vormiosade proportsioonid muutusid, piirid hägustusid ja vormiskeeme rikuti
• meloodia puhul loobuti muusikavormi piiride selgest eristatavusest: romantiline meloodia pikenes, tundudes näiteks Wagneri puhul lõputuna
• tung piirangutest kammitsemata väljenduse järele jõudis ka suurvormi tasandile ja tõi kaasa klassikaliste vormide vaba tõlgendamise ja uute vormide tekke: muusikavorm pidi olema eelkõige muusikalise idee teenistuses. Näiteks
  • Franz Schuberti "Lõpetamata sümfoonia" on vaid kaheosaline,
  • Ludwig van Beethoven kasutas 9. sümfoonia finaalis Friedrich Schilleri teksti "Ood rõõmule" solistide ja koori esituses, ühendades nii sümfoonia, kantaadi kui ka instrumentaalkontserdi žanrid
  • tekkisid uued tsüklilised suurvormid vokaaltsükkel ja klaveripalade tsükkel;
  • muusikavormid muutusid ühest küljest fantaasiaküllasemaks ja rapsoodilisemaks, teisest küljest aga lihtsamaks ja rahvalikumaks
• harmoonia muutus keerulisemaks: seda rikastati kromatismidega, järjest rohkem kasutati kõrvalastmetelt üles ehitatud akorde, dissoneerivate akordide lahendamine nihkus järjest kaugemale;
• rütmid muutusid vaheldusrikkamaks ja keerulisemaks;
• tempod muutusid kontrastsemaks
• sama tempo piires kasutati rohkem agoogikat ehk lokaalseid kiirendusi ja aeglustusi
• dünaamika oli klassitsismiga võrreldes nüansirikkam, kasutati kogu dünaamika skaalat
• suurema väljenduslikkuse saavutamiseks kasutati suuri dünaamilisi kontraste
• paljud sümfooniaorkestri pillid said tänapäevase kuju: virtuoossema mängu huvides lisandusid vaskpillidele klapid, keelpillide kõlajõu suurendamiseks pikendati sõrmlauda ja poognat
• leiutati ja uutes rollides võeti kasutusele terve hulk uusi pille: inglissarv (1720), pikoloklarnet in As, bassklarnet in B, tuuba (1835), saksofon (1840), Berlioz tõi sümfooniaorkestrisse harfi
• eelistatud soolopilliks kujunes klaver, sest selle kõlajõud võimaldas imiteerida sümfooniaorkestrit ning seda oli tänu jätkuvale tehnilisele täiustamisele võimalik mängida järjest virtuoossemalt.
• muutusid vanad ja esile tõusid uued muusikažanrid.

Romantilise muusika uued žanrid

Romantism tõi kaasa muudatusi olemasolevates muusikažanrites ja uute muusikažanrite tekke:

• uuteks muusikažanriteks kujunesid näiteks sümfooniline poeem, transkriptsioon ja operett;
• soololaul ja klaveripala muutusid üheks olulisemaks kammermuusikažanriks. Nii soololaule kui ka klaveripalu hakati ühendama tsükliteks. Soololaulul ja klaveripalal tekkis terve hulk allžanreid. Soololaulu uueks allžanriks oli saksa keeleruumis Lied ehk kunstlaul. Klaveripala allžanriteks olid näiteks sõnadeta laul, eksprompt, prelüüd, rapsoodia, nokturn, muusikaline hetk, polka, valss, masurka ja polonees;
• programmilisuse suur populaarsus andis uue sisu näiteks ballaadile, variatsioonidele, fantaasiale ja parafraasile;
• sümfoonia, oratoorium ja kantaat omandas tihti uudse lüürilise või psühholoogilise sisu;
• kunstmuusikas tekkis jaotumine süva- ja levimuusikaks, mille hulka kuulusid erinevad salongimuusika žanrid ja lööklaulud.

Lied

 Pikemalt artiklis Lied

Lied ehk kunstlaul on soololaulu allžanr.

Soololaul – heliteos, mis on loodud häälele, enamasti klaveri saatel, kõige populaarsemad soololaulud on loodud saksa, vene ja itaalia keeles. On loodud ka laulude tsüklid (nt Franz Schubert ja Robert Schumann).

Sümfooniline poeem

 Pikemalt artiklis Sümfooniline poeem

Programmiline muusika – instrumentaalteos, millele helilooja on andnud sõnalise selgituse, mõistmaks selle sisu. Süžee oli laenatud kirjandusteostest, kujutatavast kunstist või ajaloosündmusest.

Sümfooniline poeem – üheosaline teos, loodud sümfooniaorkestrile, kajastab poliitilist, kirjanduslikku või filosoofilist ideed.

Uute programmiliste muusikažanrite, nagu näiteks sümfoonilise poeemi tekkimine lõi vastuseisu seni valitsenud absoluutse instrumentaalmuusika žanrite, nagu näiteks sümfoonia, sonaadi või keelpillikvartetiga.

Programmiline muusika ja sümfooniline poeem – laenatud süžeed kirjandusest, kujutavast kunstist, ajaloosündmustest või mõtles helilooja need ise välja – helilooja(t) samastus (samastati) peategelasega, süžees oli konflikte ja tragöödiaid, sageli oli üldine kõlapilt nukker – 19. sajandi keskel tekkis poleemika programmilise ja absoluutse muusika ehk väljendusesteetika ja formaalesteetika vahel → Hanslicki raamat "Muusikalisest ilust" (1854), kelle ideaaliks oli J. Brahms kui absoluutse muusika jätkaja – esindajad nn Uus saksa koolkonna: Liszt, Berlioz

Klaveripala

19. sajandi uuteks klaverimuusika žanriteks kujunesid näiteks

• sõnadeta laul (F. Mendelssohn-Bartholdy "Lieder ohne Worte")
• eksprompt
• prelüüd
• rapsoodia
• nokturn
• muusikaline hetk (pr. k. moment musicale)
• polka
• valss
• masurka
• polonees
• transkriptsioon (klaveritranskriptsioon) – tuntud teos, näiteks ooper või sümfoonia, mille originaal on loodud suurele koosseisule, ümberkirjutatud ("kokkusurutud") kujul klaverile. Pianistid olid kõrgtasemel ning pidevalt toodi esile klaveri orkestraalset võimet.

Romantilise klaverimuusika smi muusikat --> Liszt, Chopin tegid klaverit sooloinstrumendiks --> virtuoosikultus

Romantiline ooper

 Pikemalt artiklis Ooper

– ajastu põhižanr, Wagneri reformooper kui kunstide sünteesžanre Loodi muinasjutulisi ("Undine"), fantastilis-olustikulisi ("Nõidkütt"), rahvuslikku vabadusliikumist kajastavaid ("Wilhelm Tell"), heroilis-romantilisi ("Norma"), lüürilis-psühholoogilisi ja filosoofilisi oopereid ("Faust", "Tristan ja Isolde").

Operett

 Pikemalt artiklis Operett

Operett – lõbusa ja meelelahutusliku sisuga lavateos, milles vahelduvad laul, tants ja kõne. Operette liigitati iroonilise Pariisi ja meloodilise Viini operettdeiks.

Romantiline interpretatsioonikunst

Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks.

Romantismiajastu

Romantismiajastu jaotatakse kolmeks põhiliseks perioodiks ja eelperioodiks:

• eelromantism
• vararomantism
• kõrgromantism
• hilisromantism

Eelromantism

 Pikemalt artiklis Eelromantism (muusika)

Romantilisi jooni võib leida juba Joseph Haydni tormi ja tungi perioodi teostes.

Wolfgang Amadeus Mozartil esineb romantilisi jooni ooperis "Don Giovanni".

Ka Ludwig van Beethoveni hilist loomingut on selle sisu tõttu nimetatud romantiliseks, kuigi selle muusikavorm järgis veel klassitsistlikke põhimõtteid.

Vararomantism

 Pikemalt artiklis Vararomantism (muusika)

Romantism kui muusikastiil ja sellele iseloomulikud kompositsioonitehnilised jooned nagu dissonantside ja kromatismi osakaalu suurenemine, tonaalsuse hägustumine, muusikavormi proportsioonide ja piiride hägustumine, järjest suurema tähelepanu pööramine orkestratsioonile, arenes järk-järgult. Romantismile omased muusika väljendusvahendid kinnistusid alles 1830. aastatel.

Kõrgromantism

 Pikemalt artiklis Kõrgromantism (muusika)

Kuigi muusikaliseks kõrgromantismiks peetakse ajavahemikku 1830–1860, on muusikavormid ja väljendusvahendid jätkuvas muutumises. Näiteks sellel perioodil vastanduvad teravalt absoluutse ehk puhta muusika žanr sümfoonia ning programmilise muusika žanr sümfooniline poeem. Kõrgromantismi perioodil valitseb kõikjal Euroopas itaalia ooper. Ooperižanri põhiline areng toimus aga Saksamaal, kus Richard Wagner rakendas oma ühendkunstiteose (Gesamtkunstwerk) kontseptsiooni.

Hilisromantism

 Pikemalt artiklis Hilisromantism (muusika)

Hilisromantism on muusikastiil, mis iseloomustab aastatel 1860–1910 põhiliselt Saksamaal ja Austrias loodud romantilist muusikat. 20. sajandi alguse muusika puhul on tihti keeruline teha vahet, millal lõpeb hilisromantism ja algab ekspressionism.

Romantismi ja klassitsismi võrdlus

Kaasaegsete hinnangutel ei olnud klassitsismil ja romantismil selget eraldusjoont nagu näiteks barokil ja klassitsismil. Seetõttu peeti romantismi klassitsismi jätkuks. Ka tänapäeval on muusikateadlasi, kes kasutavad koondnimetust klassikalis-romantiline ajastu, jagades selle 19. sajandi esimese veerandiga klassitsismi ja romantismi ajastuks.

Sellisel arusaamal on mitmeid kaalukaid põhjuseid:

• Joseph Haydni tormi ja tungi perioodi teostes võib leida romantilise stiili tunnuseid;
• Wolfgang Amadeus Mozarti ooperis "Don Giovanni" esineb romantilisi jooni;
• Ludwig van Beethoveni hilist loomingut on selle muusikavälise programmi tõttu tihti nimetatud romantiliseks, kuigi nende teoste muusikavormis on järgitud veel klassitsistlikke skeeme.
• 19. sajandil kasutati üldiselt veel samu muusika väljendusvahendeid, muusikavorme ja esituskoosseise, mida kasutasid ka viini klassikud.

Romantismi ja biidermeieri võrdlus

Romantilised heliloojad pigem vastandusid kodanlikele muusikainstitutsioonidele ja muusikamaitsele. Nad lõid uusi muusikažanre ja arendasid edasi muusika klassitsistlikke väljendusvahendeid.

Biidermeieri heliloojad seevastu lõid muusikat kodanliku seltskondliku elu jaoks aktsepteeritud klassitsistlikes muusikažanrites ja muusika väljendusvahendeid kasutades. Biidermeieri heliloojate eesmärk oli tihti hariduslik.

Romantismi ja biidermeieri vastandusest on jäänud tänini kestma

• programmilise muusika vastandumine puhtale, autonoomsele, absoluutsele muusikale;
• n-ö suure (suurvormis) muusika vastandumine n-ö väiksele (väikevormides) muusikale;
• meisterheliloojate (klassikute ja geeniuste) loomingu ja kõrge kvaliteediga kontserdielu vastandumine ebakvaliteetseks peetud kohalike heliloojate (saksa keeles Kleinmeister) loomingule ja asjaarmastajate kodusele musitseerimisele.

Romantismi ja biidermeieri vastandumise üheks tulemuseks on ka tänapäevane muusika vastandumine süva- ja levimuusikaks.

Romantismi ja rahvusromantismi võrdlus

Teisteski maades – Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia, Venemaa, Taani – tekivad kirjanduses ja filosoofias romantismi, nn rahvusromantilised traditsioonid.

Muusikainstrumentide areng

• ventiilid vaskpillidel
• Böhmi klappide süsteem puupillidel
• sõrmlaua ja poogna pikenemine keelpillidel

1835. aastal patenteeris Johann Gottfried Moritz tuuba. Saksofoni patenteeris Adolphe Sax 1846. aastal.

Romantismi heliloojad

Saksa romantikud

• Carl Maria von Weber (1786–1826) – romantismi teerajaja ja saksa rahvusliku ooperi looja
• Franz Schubert (1797–1828) – loonud muusikat rohkem kui 120 Goethe ja Schilleri luuletusele, tänu temale kujunes saksa Lied (laul) iseseisvaks muusikavormiks (soololaul)
• Robert Schumann (1810–1856) – loonud laule ja klaveripalu
• Richard Wagner (1813–1883) – muusikaline draama, mis põhines saksa müütide ja legendide esitamisel romantilises laadis; esiplaanile tõusis orkester

Itaalia romantikud

• Giuseppe Verdi (1813–1901)
• Gioacchino Rossini (1792–1868)
• Niccolò Paganini (1782–1840)

Prantsuse romantikud

• Hector Berlioz (1803–1869)
• Georges Bizet (1838–1875)
• Charles Gounod (1818–1893)

Rahvusliku-romantilise suuna esindajad

• Frédéric Chopin (1810–1849)
• Ferenc Liszt (1811–1886)
• Edvard Grieg (1865–1957)
• Jean Sibelius (1865–1957)
• Pjotr Tšaikovski (1840–1893)

Ballett taaselustus Prantsusmaal 1830. aastatel koos romantismiga.

Vaata ka

• hilisromantism (muusika)
• uusromantism