Venemaa ajalugu
Venemaa ajalugu on ülevaade tänapäeva Venemaa territooriumi ajaloost.
Esiajalugu
Pikemalt artiklis Venemaa esiajalugu
Vanimaid arheoloogilisi leide tänapäeva Venemaa territooriumilt on leitud vanema paleoliitikumi ajajärgust Kaukaasiast, keskmisest paleoliitikumist ka Volgogradi lähedalt, Uurali keskosast, Oka äärest ja Desna ülemjooksult; Siberi vanimad leiud (Altaist ja Amuuri jõgikonnast) on Aasia-pärased.
Teadlased teavad suhteliselt vähe idaslaavlastest enne umbes 859. aastat, kui ilmusid esimesed kirjalikult talletatud sündmused ürikus Nestori kroonika. Slaavlastel puudus ilmselt kirjakeel (kirillitsa, mis loodi 863. aasta paiku, loodi just slaavi keeli silmas pidades) ja idaslaavi maade kaugus kirjaoskajatest kultuuridest takistas varajast historiograafiat. Vähesed tuntud faktid on tulnud arheoloogilistelt kaevamistelt, võõramaalaste kirjeldustest Kiievi-Vene maade kohta ja slaavi keelte võrdlevast analüüsist.
Väga vähesed enne 11. sajandit dateeritud (mitte ühtegi enne 10. sajandit) kohalikud Kiievi-Vene dokumendid on säilinud. Varaseim suur käsikiri infoga Kiievi-Vene ajaloost, Nestori kroonika, pärineb 11. sajandi lõpust ja 12. sajandi algusest. See loetleb 12 slaavi hõimuliitu, kes olid 10. sajandiks asunud hilisemale Kiievi-Vene territooriumile Bugi jõe, Dnepri jõe ja Musta mere vahel: polaanid, drevljaanid, dregovitšid, radimitšid, vjaatitšid, krivitšid, sloveenid, duleebid (hiljem tuntud kui volõõnid ja bužaanid), valged horvaadid, severjaanid, ulitšid ja tivertsid.
Kaudsete dokumentaalsete tõendite alusel oli 8.-9. sajandil tänapäeva Loode- ja Põhja-Venemaa territooriumil Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni ääres viikingite valitsetud, kuid erinevaid hõime (balti, slaavlased, soome-ugri, türgi hõimud ja skandinaavlasi) ühendanud Vene khaaniriik (en), mille keskus asus arvatavalt kaubatee ääres Laadoga järve juures Aldeigoburgis[1].
Idaslaavlaste asustus kujunes välja järgides piirkonda läbivaid ning liikumist ja kaubandust võimaldavate jõgede: Põhja-Dvina, Volhovi ja Dnepri jõgikondades. Piirkondi, Laadogast Kiievini, asustasid hõimud: dregovitšid, radiimitšid, vjaatitšid, drevljaanid, Ilmjärve slaavlased[2] ehk Ilmjärve sloveenid, krivitšid, severjaanid ja poljaanid[3].
Keskaeg
Vene kroonikate andmetel ("Jutustus möödunud aegadest" jt) tõstsid novgorodlased 859. aastal seniste varjaagidest valitsejate vastu mässu, kuid pärast kolm aastat kestnud omavahelisi hõimusõdasid ja korratust kutsusid taas endale mere tagant valitsejad. Nii tulnudki mere tagant kolm venda-konungit – Rjurik, Sineus ja Truvor. Rjurik valitsenud Novgorodis, Sineus Beloozeros ja Truvor Irboskas. Kahe noorema venna surm (864?) teinud Rjurikust Novgorodimaa ainuvalitseja. Esimene idaslaavlaste riiklik moodustis tänapäeva Venemaa territooriumil loodi 862. aastal, kui poolmüütilise varjaagi valitseja Truvori moodustatud Novgorodi vürstiriik. Varjaagid valitsesid ka teisi strateegilisi punkte kaubateel varjaagide juurest kreeklasteni Połackis ja Kiievis.
Järgmine valitseja Oleg aga jätkas vallutusi ning 882 vallutas ta Smolenski ja Ljubegi linnad ja rikka kaubalinna Kiievi, seal valitsenud Askoldilt ja Dirilt. Oleg liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa Dnepri jõgikonnas elanud lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi. Kiiev asus tähtsal kaubateel, mis ühendas sisemaad Konstantinoopoli, Ida-Rooma riigiga ja araabiamaadega, mis andis linnale lisaks kaubanduslikule tähtsusele ka kontrolli majandustegevuse üle. Skandinaavia päritolu viikingid ja normannid (venepäraselt varjaagid) tegid 8.–11. sajandini, viikingiajal, rüüsteretki nii läände kui ka itta. Läänes, koloniseerisid nad 8. sajandist alates Prantsusmaa Normandia, kus asutasid nad 911. aastal Normandia hertsogiriigi.
Vana-Vene riik (Рѹсь)
Vana-Vene riigi valitsejatekihi moodustasid varjaagide järeltulijad – vürstid ja nende lähikond vürstidružiina, valitsemisvormiks ei olnud monarhia, vaid Vladimir Püha poja Jaroslav Targa järglaste (Jaroslavitšid) kontrolli all olevatesse linnusepiirkondadesse valitsema määratud hõimkondlased – Kiievi vürsti vennad või nende järglased. Jaroslav Targa määratud korra kohaselt toimus piirkondade valitseja-asehalduri valik lähtudes suguvõsaliikme lähedusest vanimale valitsejale ning vanusest. Väärikamad ja vanemad liikmed said valitsemiseks rikkamad ja tähtsamad piirkonnad. Kiievi vürsti või piirkondliku valitseja surma korral järgnes valitsemisalade ümberjaotus, mille korraldasid suurvürst tähtsamate vürstidega toimunud kokkutulekul. Vana-Vene riigi alad ei olnud jaotatud pärilikeks valdusteks vaid anti Rjurikute dünastia haru liikmetele valitsemiseks.
Vana-Vene riigi tuumiku moodustasid Kiievi, Tšernigivi ja Perejaslavi linnade ümber koondunud piirkonnad, mida valitsesid Rjurikute dünastia vürstid. Oleg pani aluse Rjurikute dünastiale, mis valitses pika aja jooksul tänapäeva Venemaa, Ukraina ja Valgevene, niisiis slaavi aladel eksisteerinud vürstiriikides, millest tuntuimad olid Tšernigiv, Perejaslav, Połack, Rostov ja Ljubetš. Riigi tuumikalade äärealadel asunud kehvemad ja väheprestiižemad piirkonnad, sh kirde-Vene aladel anti valitsemiseks valitsejadünastia noorematele liikmetele. Loode-Vene aladel asuv Novgorodi ala oli aga traditsiooniliselt suurvürsti vanima järglase valitsemispiirkond.
Suurel maa-alal asuval riigis oli aga ka piirkondlikke eripärasi. Põhja- ja Loode-Venemaal asunud Novgorodi vürstiriigis kujunes kaitse ja valitsusülesandeid täitva, veetše valitava vürsti institutsioon. Novgorodi vürsti ametiaja pikkus ei olnud kindlaks määratud. Tüüpiline oli see, et ametist tagandatud vürst valiti hiljem tagasi, mõni vürst (sealhulgas Aleksander Nevski) oli vaheaegadega võimul neli korda. Novgorodi igapäevaelu haldamiseks valiti aga possaadnik, kes juhtis riigi haldust. Erakorraliste sündmuste (sõjategevus või vajadus erapooletu kohtumõistmise järele) korral kutsuti või valiti rahvakogunemise poolt naabervürstiriikidest ajutine vürst.
Läänes (tänapäeva Valgevenes) asunud majanduslikult võimas Połacki vürstiriik, mida valitsesid Vladimir Püha teise poja Izjaslav Vladimirovitši järglased Izjaslavitšid ei tunnistanud Kiievi ülemvõimu Połacki (venepäraselt Polotsk) üle. Połack, Lääne-Dvina jõe ääres on üks vanimaid idaslaavlaste linnu, koos Kiievi ja Novgorodiga. Połack asus vanade kaubateede ääres, mis ühendasid läänt ja ida. Połack oli rivaaliks Kiievile ja 11.–12. sajandil toimusid Polotski vürstiriigi ja Kiievi suurvürstiriigi vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Polotski vürstiriik Kiievi riigile. Aastatel 1044–1066 ehitati Püha Sofia katedraal, märk iseseisvusest ja võimsusest, osa võimuvõitlusest Novgorodi Vabariigi ja Kiievi suurvürstiriigiga, kus ehitati samuti Ida-Rooma Konstantinoopoli Hagia Sophia eeskujul Novgorodi Püha Sofia katedraal ja Kiievi Püha Sofia katedraal.
Vürstiriikide kuulumine Kiievi riiki ja lahkulöömine sellest toimus vahelduva eduga kuni 12. sajandi keskpaigani, mil moodustus umbes 20 rahvusgrupist ja hõimust koosnev riik. Vana-Vene lagunemise põhjustasid 13. sajandi keskel Tšingis-khaani juhitud mongolite vallutused Euroopas ja suurvürstiriigi koosseisu kuulunud vürstiriikide vürstide iseseisvumispüüded.
Novgorodi vabariik
Novgorodi vabariik ajavahemikul 1136–1478 tänapäeva Loode-Venemaal oli piiratud demokraatliku riigikorraldusega riik, mille kõrgeim võim oli rahvakogunemine veetše. Läänes piirnes vabariik Rootsi Soome alade, Liivimaa ordu ja Pihkva vürstiriigiga, lõunas Polotski, Smolenski ja Tveri vürstiriigi, hiljem ka Moskva suurvürstiriigiga, idas Rostovi-Suzdali vürstiriigi ja soome-ugri hõimude maa-aladega. Riigi territooriumiks oli tänapäeva Novgorodi oblast, Leningradi oblast, Arhangelski oblast, Tveri oblasti põhjaosa, Komimaa ja Karjala maa-alad. Kiievi-Vene suurvürst tavatses määrata Novgorodi vürstiks oma poegi. Aastal 1136 kihutas Novgorodi rahvas vürsti Vsevolod Mstislavitši minema ja muutus keskvõimust Kiievis sõltumatuks. Novgorod muutus vabariikliku korraga linnriigiks. Tema tohutud, kuid hõredalt rahvastatud valdused ulatusid Valge mere ja Uuraliteni.
Vladimiri-Suzdali vürstiriik
Mongolite vallutused ja valitsusaeg
Mongolite invasioonile Euroopasse eelnenud Mongolite riigi ja Kuldhordi vägede invasiooni tulemusel Vene aladele kirde-, ida- ja lõuna-Vene alade vürstiriigid. 13. sajandil olid idapoolsed vene vürstiriigid mongolite Kuldhordi vasallriigid ning vürstiriikide valitsejad said õiguse valitseda vürstiriikides Mongolite riigi suurkhaanilt. Pärast Mongoli invasiooni Venemaale määras Kuldhordi khaan 1243. aastast vürstide seast suurvürsti (1. Jaroslav Vsevolodovitš), kes Kuldhordi khaani vasallina, kogus ja vastutas Vene vürstiriikidest kogutava andami kogumise ja Kuldhordi saatmise eest.
Edela-Venemaa Novgorodi vürstiriik ja Pihkva vürstiriiki mongoli vallutuskäigud ei ulatunud, kuid piirkonda toimusid roomakatoliku kiriku poolt suunatud Põhjala ristisõjad, mis tõrjuti edukalt.
Moskva suurvürstiriik
Mongoli Kuldhordi kuulunud Venemaal kujunes endise Kiievi/Vladimiri-Suzdali vürstiriigi asemel uueks keskuseks Moskva vürstiriik, Moskva vürst Juri Danilovitš sai 1318. aastal diplomaatilisi vahendeid kasutades õnnestus tal saavutada poolehoid Kuldhordis, abielluda Kuldhordi khaani tütrega ja saavutada ka enda tunnistamine Kuldhordi poolt Venemaa vürstide vanemana. 1319. aastal tunnistati Kuldhordi poolt Moskva vürst Juri Danilovitši Vladimiri suurvürstina (endise Kiievi-Vene suurvürstiriigi uus pealinn oli Vladimiri linnas). Uue suurvürstiriigi (Moskva suurvürstiriik) pealinnaks määras Ivan I Moskva linna, samuti sai ka Vene Õigeusu Kiriku metropoliidi asukohaks Vladimiri linna asemel Moskva. Suurvürst Ivan I Kalita jätkas väiksemate vene maade ja vürstiriikide ühendamist Moskva võimu alla, kasutades selleks Kuldhordi toetust, kes soodustas tugeva vasallvõimu loomist Venemaal. Ivan kasutas suurvürstiriigi piiride laiendamiseks nii sõdu (1332 Novgorodiga, 1340 Smolenskimaal) kui ka maade ja linnade ostmist (Beloozjorsk, Galitš, Uglitš) vaesunud osalis- ja naabervürstidelt.
14. sajandi teisel poolel, pärast Kuldhordi nõrgenemist sisemise võimuvõitluse käigus Moskva suurvürsti juhitud Kulikovo lahingus (1380) saavutasid vene väed esimese võidu mongoli-tatari vägede üle ja 1480. aastal, pärast vastasseisu Suurhordi khaani (1465–1481) Ahmedi vägedega Ugra jõel, vabanes Venemaa lõplikult sõltuvusest Kuldhordist ja selle järglasriikidest.
15. sajandi II veerandil puhkenud sõda riigi jagunemise pooldajatega, kelle eesotsas seisid Galitši vürstid, lõppes Vassili II võiduga.
Suurvürst Ivan III valitsemisajal (1462–1505) liidendati 1478. aastal Novgorodi Vabariik ja 1485 Tveri vürstiriik. Ivan III valitsusajal laienes Moskva suurvürstiriik Siberisse[4] ning vallutati ka suuri alasid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigilt (Moskva-Leedu sõdades: 1492–1494, 1500–1503 ja 1507–1508). Moskva suurvürstiriik sai suure territooriumi ja Moskva riigist arvestatav jõud Ida-Euroopas.
Suurvürst Vassili III valitsemisajal (1505–1533) liideti suurvürstiriigiga 1510. aastal Pihkva vürstiriik, 1514 Smolenski vürstiriik ja arvatavasti 1521 Rjazani vürstiriik ning peeti aastatel 1518–1522 edutuid sõdu Krimmi khaaniriigi ja Kaasani khaaniriigiga.
Ivan III ja Vassili III valitsemisajal kasvas Venemaa territoorium ligikaudu kuus korda, riigi piirid ulatusid Valge mereni ja Põhjala-Uuralini. Samal ajajärgul algas ka riigi edelapiiril viljakate maade hõivamine, mis jäid tänapäeva Orjoli, Tula ja Kurski linna piirkonda.
Moskva ja Venemaa tsaaririik
Enne Venemaal asuvate feodaalriikide allutamist Moskva vürstiriigile olid idaslaavlaste aladel välja kujunenud piiratud keskvõimuga ning aadlike-šljahta ja suurnike suurte vabadustega vürstiriigid; Novgorodis ja Pihkvas suure kaubandus- ja majandusvõimuga vabariik, ainult Moskva suurvürstiriigiga liidetud vürstiriikides valitses tsentraliseeritud keskvõim ja suurvürsti ainuvõim. Tsaar Ivan IV viis lõpule venelastega asustatud alade koondamise Moskva tsaaririigiks (1547).
15.–16. sajandil pidas Moskva-keskne tsentraliseeritud Venemaa läänesuunal sagedasi sõdu teise slaavi elanikkonnaga suurriigi katoliikliku Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigivastu, mille koosseisu kuulusid endised Kiievi-Vene suurvürstiriigi maa-alad koos vene õigeusku alamatega.
Läänemere ääres pidas Venemaa Liivimaa-Moskva sõda (1501–1503) ja Vene–Liivimaa sõda (1558–1561) ja sellele järgnenud Liivimaa sõda, Rootsi kuningriigiga: Kahekümneviieaastane sõda (1570–1595) ning Leedu suurvürstiriigi ja Poola-Leedu ühisriigiga: Vene-Poola sõda (1562–1582). Sõdade tulemusel kaotas Venemaa ajutiselt hõivatud alad Läänemere ääres ning oli kaotuse järel sunnitud need loovutama Rzeczpospolitale ja Rootsile.
Lõunasuunal pidas Moskva tsaaririik pidevaid sõdu Kuldhordi lagunemisel Musta mere piirkonnas moodustunud islamiusku khaaniriikidega (Astrahani, Krimmi, Kaasani khaaniriik), Astrahani khaaniriigi vallutamise järel 1556. aastal saavutas tsaar Boriss Godunov, Mihhail Tatištševi tegevuse tulemusel 1587/1589. aastal õigeuskliku Kahhethi kuningriigi kuninga Aleksandre II-ga ajutise liidulepingu, kuid Gruusia piirkond hõivati uuesti Pärsia šahhi ‘Abbās I Suur poolt ja liideti Pärsia riigiga.
17. sajandi alguses toimunud uuel sõjakäigul Põhja-Kaukaasiasse, said vene väed Dagestani piirkonnas kumõkkidelt ja Osmanite vägedelt 1605. aastal lüüa. Venemaa laienemine Kaukaasia suunal peatati ligi sajandiks ja see toimus lõplikult alles Kaukaasia sõdade tulemusel 19. sajandil (Vene-Pärsia sõda (1804–1813) jm).
Varauusaeg
Segaduste aeg
17. sajandi alguses Rjurikovitšite valitsemisaja lõppemise järel tabas Venemaad Segaduste aeg, milles Moskva troonile pretendeerisid Vale-Dmitrid ning tekkinud segadust Venemaal kasutasid ära nii Rzeczpospolita kui ka Rootsi, kes sekkusid oma vägedega. 1610. aastal kukutasid Moskva bojaarid lõplikult toetuse kaotanud tsaari ja lubasid Poola väed Kremlisse. Nad pakkusid trooni Poola kuningapojale Władysławile. 1613. aastal suudeti Moskvas asunud Poola vägede piiramise ja rahva maakaitseväe poolt Poola väed Moskvast lahkuma sundima. 12. juunit tähistatakse 1992. aastast Venemaa iseseisvuspäevana.
Romanovite dünastia
1613. aastal kutsuti Moskvasse kokku Maakogu, et valida uus tsaar. Valiti 16-aastane Mihhail Romanov, kes pani aluse Romanovite dünastiale, mis püsis Venemaa troonil kuni 1917. aastani.
Moskva tsaaririigi laienemine
17. sajandil pidas Moskva tsaaririik sõdu juba ühinenud Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolitaga, 1609–1618, 1632–1634 ehk Smolenski sõda ja 1654–1667 ning Musta mere äärseid piirkondi vallanud Osmanite riigiga aastatel 1676–1681 ja 1686–1699.
17. sajandi keskel alustas Venemaa tsaar Aleksei Mihhailovitš Venemaa moderniseerimist, mida jätkas 18. sajandi alguses Venemaa tsaar Peeter I. Aleksei Mihhailovitši valitsemisajal aastail 1654–1667 peetud sõjas Rzeczpospolitaga, vallutas Venemaa Rzeczpospolitalt Bogdan Hmelnitski juhitava Ukraina alad ning liitis selle Venemaa tsaaririigiga 1654. aastal. 1654. aastal kuulutas Rzeczpospolitale sõja Rootsi ja hõivas suure osa Rzeczpospolitast (vt Uputus ja Teine Põhjasõda), isegi Varssavi ja Krakovi. Moskva tsaaririik soovis vältida Rootsi liigset tugevnemist ja sõlmis 24. oktoobril 1656 Rzeczpospolitaga Wilno rahulepingu.
1657. aastal Ukraina hetmaniks saanud Ivan Võgovski alustas uuesti sõjategevust Venemaaga, kuid sellele järgnenud Vene-Poola sõda (1657–1667) lõppes Ukraina jaoks kaotusega ning Venemaa ja Poola vahel 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepinguga liideti Dnepri jõest ida pool asuvad Ukraina alad Moskva tsaaririigiga. Andrussovo vaherahuga tekkis olukord, kus Ukraina jaotati kahe riigi vahel: Vasakkalda-Ukraina kuulus Venemaale ja Paremkalda-Ukraina Poolale, piirijõeks oli aga Ukrainat poolitav Dnepri jõgi. Andrussovo rahulepinguga sai Aleksei I ka Leedu ja Polotski suurvürsti, Valge-Vene, Volõõnia ja Podolski vürsti tiitlid. Andrussovo vaherahuga läksid Smolensk ja Vasakkalda-Ukraina Venemaa tsaaririigi valdusse ning tsaaririik laienes lääne poole, väljapoole venelastega asustatud territooriumi.
1686. aastal sõlmisid Rzeczpospolita ja Venemaa tsaaririik, Igavese rahu lepingu, millega anti Venemaa võimu alla Smolensk ja osa Ukrainat koos Kiieviga, mis oli 1667. aastal sõlmitud Andrussovo rahulepingu põlistamine.
Uusaeg
18. sajandi alguses Venemaa tsaar Peeter I jätkas sõdu Osmanite riigiga ja majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide mõjul sekkus Euroopas Rzeczpospolita–Rootsi kuningriigi-Taani kuningriigi vahelisse sõtta. Põhjasõja tulemusel saavutas Venemaa strateegilist tähtsust omava rannikuala Läänemere ääres ja sõnaõiguse suures Euroopa poliitikas.
19. sajandil osales Venemaa juba suurriigina kõigis Euroopa poliitilistes sündmustes (Napoleoni sõdades, Viini kongress, Poola jagamised jne). 19. sajandil jätkus ka Venemaa keisririigi laienemine itta ja läände (Poola jagamised).
19. sajandi teisel poolel tekkisid Venemaal esimesed poliitilised liikumised, mille tegevus oli suunatud keisri isevalitsemise vastu ja rahva elukvaliteedi tõusu parandamiseks (Venemaal kaotati pärisorjus alles 1861. aastal). Poliitiline tegevus ja vabameelsus oli aga ülikonvservatiivses Venemaa keisririigis range kontrolli all, mida jälgis 1826. aastal moodustatud Tema Keiserliku Majesteedi Isikliku Kantselei Kolmas Osakond.
Keisri ainuvalitsemise vastased poliitilised liikumised ja kodanikevabaduste nõuded päädisid 1905. aasta revolutsiooni ja selle survel välja antud 1905. aasta 17. oktoobri manifestiga, millega võimaldati elanikkonnale poliitilised õigused.
Uusim aeg
1914. aastal Euroopas alanud Esimeses maailmasõjas liitus Venemaa keisririik Antanteriikidega, kuid 1917. aastal toimunud veebruari- ja sellele järgnenud oktoobrirevolutsiooniga tõugati Venemaa troonilt viimane Romanovite dünastia keiser Nikolai II ja ka loodud Venemaa Vabariigi Ajutine Valitsus.
1917. aastal haaras võimu Venemaal äärmuslikult meelestatud sotsiaaldemokraatlik VSDT(b)P ning võimu haaranud "bolševike" ja nende vastaste vahel algas Vene kodusõda. Viis aastat kestnud kodusõja tulemusel võitsid bolševike juhitud Punaarmee väed erineva suunitlusega (monarhistid, konstitutsioonilised demokraadid jne) Vene valgekaartlaste vägesid ning kehtestasid Venemaal Venemaa Nõukogude Vabariigi (1917–1918), seejärel pärast VK(b)P ainuparteisüsteemi kehtestamist Vene SFNV (1918–1937), mis 1937. aastal nimetati Vene NFSV-ks (1937–1991).
NSV Liit
1922. aastal moodustati Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ja VK(b)P KK sekretäri Vladimir Lenini juhtimisel Vene SFNV baasil koos teiste sotsialistlike vabariikidega ühine Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, mis eksisteeris aastatel 1923–1991.
Vene NFSV
1989. aastal valiti Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi ehk Vene NFSV kõrgeim riigivalitsusorgan, Vene NFSV Rahvasaadikute kongress.
29. mail 1989 valiti Boriss Jeltsin Vene NFSV Ülemnõukogu esimeheks.
12. juunil 1990 võttis Vene NFSV Rahvasaadikute kongress vastu deklaratsiooni Vene NFSV riiklikust suveräniteedist («Декларация о государственном суверенитете РСФСР») uuendatud NSV Liidu koosseisus. 12. juunil 1991 valiti Boriss Jeltsin Venemaa presidendiks.
Venemaa Föderatsioon
8. detsembril 1991 moodustasid Valgevene, Venemaa ja Ukraina Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) poliitiliseks, majanduslikuks, humanitaar- ja kultuurialaseks koostööks endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide vahel.
25. detsembril 1991, pärast NSV Liidu lagunemist tunnistas Venemaa Boriss Jeltsini juhtimisel oma omariiklust Venemaa Föderatsioonina.
| Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Venemaa ajalugu |
Viited
- ↑ Иван Никитич Болтин, Примѣчанія на Исторію древнія и нынѣшнія Россіи г. Леклерка, Volume 1
- ↑ Idaslaavi keeled, Ilmeni slaavlane, -lased, etnonüüm, idaslaavi hõimuliit Ilmjärve (Ilmeni) järve ääres, Volhovi, Lovati, Msta jt jõgikonnas, moodustus slaavlaste ja läänemeresoomlaste segunemisel (VI-X saj)
- ↑ Ivar Leimus, Viikingid – röövlid või kaupmehed?, Tuna, 2006 nr 1
- ↑ И.В. Щеглов, Хронология истории Сибири, Новосибирск: Издательский Дом «Сибирская горница», 2006
Kirjandus
- Nikolai Karamzin, История государства Российского ("Vene riigi ajalugu", 12 köidet) [1], by Google books; История государства Российского, Издательство: Тип. Н. Греча, Место издания: СПб., Год издания: 1818-1829
- Sergei Solovjov, История России с древнейших времен. , Издательство: Товарищество "Общественная польза", Место издания: СПб., Год издания: 1851-1879. Runivers.ru, [2] [3], [4]
- Siegmund von Herberstein, Записки о Московии (rerum moscoviticarum commentarii) Барона Герберштейна, Издательство: Тип. В. Безобразова и комп., Место издания: СПб., Год издания: 1866
- Vassili Kljutševski, Лекции по русской истории, Издательство: Тип. В.О. Киршбаума, Место издания: СПб., Год издания: 1902
- Nikolai Kostomarov. Русская история в жизнеописаниях её главнейших деятелей [5], [6]
- Vassili Tatištšev. История Российская с самых древнейших времен неусыпными трудами через тридцать лет собранная и описанная покойным тайным советником и астраханским губернатором, Василием Никитичем Татищевым, Издательство: Императорский Московский Университет, Место издания: М., Год издания: 1768-1843, [7]
- Vladimir Sergejev ja David Vseviov, Venemaa – lähedane ja kauge, I Raamat – Aegade algusest kuni Vassili III-ni. Kirjastus: Kirjastus Valgus, 542 lk, ISBN: 9789985681930
- Vladimir Sergejev ja David Vseviov, Venemaa – lähedane ja kauge, II Raamat – Vürstiriigist tsaaririigiks. Ivan IV. Kirjastus: Kirjastus Valgus, 544 lk, ISBN: 9789985681930 (“Venemaa – lähedane ja kauge”)
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |